Inimese üks õnnetumaid paradokse on, et ta tahab olla teistega koos, kuid mõtleb ennekõike iseendale.
Üks esimesi halbu üllatusi, mille inimesed saavad pikemat aega suhtes olles, on tõdemus, et teine inimene on kohutavalt isekas. Teoloog Timothy Keller, keda on nimetatud tänapäeva C.S.Lewiseks, kirjutab raamatus "Abielu tähendus", et selle tõdemuse järel on kaks võimalust: kas asuda teisele isekust ette heitma või tegeleda omaenda isekusega. Esimene ei anna suurt midagi ja mis seal salata, ka teine variant ei pruugi kohe märgatavalt vilja kanda. Ja võib-olla ei kannagi üldse, aga annab vähemasti lootuse, et teine märkab ja võtab eeskuju.
Enesekesksus on inimesele loomuomane ning egoismieetika väidab, et kui igaüks sellest juhindub, on lõpuks kõik rahul. Igaüks ju ise teab, mis talle kasulik on, ja eks siis tulebki selle nimel tegutseda. Seda, mis on teistele hea, me ei saa kindlalt teada - meie ju nende sisse ei näe - ja sestap ei tasu üritadagi. Teist "aidates" võid teda hoopis alandada, saates sõnumi, et ta ei tule iseendaga toime. Kõlab üsna maskuliinselt, kuid oma tõetera selles kõiges ilmselt ka on. Samas tekitab see teooria ka küsimusi. Kas eetilise egoisti elus saavad sõprus ja armastus toimida? Ja kuidas on heategudega?
Üks ihaldusväärsemaid väärtusi inimese jaoks on vabadus. Võimalus ise oma äranägemise järgi toimetada, mitte sõltuda kellestki teisest. Eestlastele seostub vabadus ühtlasi esivanemate suurte igatsuste ja ohvritega, et kätte võita rahvuslik iseseisvus. Samas on vabadus põhjamaalaste südameasjaks ka igapäevaelus, töös ja spordis. Asiaadid tegutsevad usinasti kollektiivselt, ent põhjamaalane istub ikka üksi nina vastu arvutiekraani ning tunneb siirast rõõmu ennekõike nendest hetkedest, mil ta kolleegist või naabrist edukam on. Ka spordivallas hiilgame just individuaalaladel. Üksi ongi kõige parem, kinnitavad lõpuks isegi arvukad lahutused seltskonnaajakirjades. Ja koostegemise võlu? Ah, sellest saab piisava annuse laulupeol kätte.
Filosoofia avab suurema pildi, jagades vabaduse positiivseks ja negatiivseks. Esimene on vabadus millestki (nt kui ei taha makse maksta või sõjaväkke minna), teine on vabadus millekski (loometegevuseks, arvamuse avaldamiseks, eesmärkide püstitamiseks). Tahtes olla vaba ja iseseisev tasub negatiivsest vabadusest kaugemale vaadata ja küsida, mis selle vabadusega peale hakata? Üks kolleeg andis sedasorti mõtteainet oma lapsele, kui too teatas, et ei taha kooli minna. "Olgu, no mis need alternatiivid mujal maailmas ikka on - tahad siis tööle või sõtta minna?" Teise, veelgi mõtlemapaneva retoorilise küsimuse, esitas Lenna Kuurmaa, kui asus heategevusfondi Minu Unistuste Päev patrooniks: "Milleks mulle au ja kuulsus, kui ma seda head tegema panna ei saa?"
PS. 11. juunini saab vähihaigete laste toetuseks osta esindusparte Pardirallile. Täpsem info: www.pardiralli.ee
