Roosa kadedus

Mu ema õpetas mulle midagi sellist, mida isegi Google’ist ei leia.

India vanasõna kohaselt paneb naabri kaupade vahtimine silmad valutama. Näen seda pidevalt omaenda ja sõprade-tuttavate elust. Näen seda pidevalt Facebookis. Ikka ja jälle tundub, et kellelgi teisel läheb paremini. Tema elu on palju kergem, tema äri on edukam, tema lapsed on tublimad. Miks mul nii hästi ei lähe?

Need lõputud mõtted ja küsimused on osa kadeduse nõiaringist. Üks kadestab teist, teine esimest. Justkui objektiivsetest ja suurtest asjadest kuni selleni, et üks tahab lokkis, teine sirgeid juukseid. Mõnikord lähevad asjad nii kaugele, et kadedus hakkab dikteerima meie tegevust. Alateadlikult võib kadeduse leevendamine viia tahteni äratada teistes kadedust. Juba klassikaline näide selles vallas on mõne kõrghetke jagamine sotsiaalmeedias, samal ajal kui keskpärased ja halvad päevad lükatakse vaiba alla. Ma ei arva, et selles keskkonnas peaks kuidagi teisiti käituma, ent sealseid “kaupu” silme eest läbi lastes tuleb endale küll pidevalt meelde tuletada, et see polegi tegelikkus. On vaid hoolikalt komponeeritud kuvand, millest ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ja liiga pikalt ei tasu vaadata – silmad hakkavad valutama.

Mis puudutab reaalset elu, siis kahtlemata torkab alati keegi sealgi silma oma edukusega. Mõnikord ei oska seda muudmoodi seletada, kui et teisel oli õnne. Nagu ütles prantsuse kirjanik Jean Cocteau: “Me peame uskuma juhustesse. Kuidas me muidu oskaks seletada nende edu, kes meile ei meeldi?”

Teine põhjus silmapaistva edu taga on tavaliselt talent. Tänamatult tihti aga nimetatakse talendiks või andekuseks ka seda, mille nimel on keegi aastaid vaeva näinud. “Oh, ma annaks oma elust kümme aastat, et niimoodi viiulit mängida,” võib nii mõnigi erutunud kontserdikülastaja lausuda pärast lummavat kontserti. Tead, mis? Tõenäoliselt andis see viiuldaja vähemalt 15. Laval säramisele eelnenud armutult järjepidev harjutamine, ohverdused ja hetked, mil mõni suur eeskuju ütles, et temast asja ei saa, ei jõua meieni (või Facebooki). Samas on see täispakett ja eraldi tellida pole võimalik. Ei saa edu ilma tööta ja pole mõtet kadestada midagi, mille hinda nagunii ei maksaks.

Teatud määral on kadedus samas ka paratamatu. Küll aga saab igaüks valvata, mis värvi kadedus on. Minu kunstnikust ema õpetas, et see võiks olla roosa. Kummalisel kombel pole ma seda mõistet kellegi teise suust hiljem kuulnud ega leidnud kedagi, kes seda kuulnud oleks. Isegi Google ei tea sellest midagi. Minu ema tõlgenduses tähendas “roosa kadedus” taganttõukavat jõudu. Selle alge pärineb samast kohast, kust kadedus, aga väljund on palju edasiviivam: see utsitab võtma jalad kõhu alt välja ja tegutsema. Mis nendest naabri kaupadest ikka vahtida, mine kauple enda omadega parem.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.06.2016

Lahtimuukimata ilukirjandus

Kohati võib ilukirjandus olla kui arvutimäng: uue leveli nägemiseks pead olema senise läbi teinud.

Olin viieaastane, kui mulle kingiti Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“. Olin suur lugemis-huviline ja uudishimulik, kas see raamat võiks troonilt lükata mu toonase lemmiku “Viplala lood“.  Exupéry raamat valmistas mulle aga esmajoones väikse pettumuse. Tundsin end riivatuna märkusest, millega autor raamatu sisse juhatas: vabandage, lapsed, aga tegelikult on see täiskasvanute lugemisvara. Et ma toona lasteaias ei käinud ja veetsin palju aega vanavanemate seltsis, pidasin end siiski piisavalt täiskasvanulikuks, et raamat läbi lugeda.

Pea 20 aastat hiljem saan aru, et Exupéryl oli õigus ja loo sügavama tähenduse suhtes on pimedad  isegi need viieaastased, kes vanavanematega tihedalt sotsialiseeruvad. Toonasest lugemisest on mul meeles ainult elevandi allaneelanud boamao pildid ja fakt, et Väike prints tutvus ja suhtles väga omanäoliste tegelastega, külastades erinevaid planeete. Peaaegu nagu Jussike külastas oma “seitset sõpra“. Pühendumine, ohvrimeelne armastus, truudusetus ja lahkuminek olid minu jaoks toona “lukus levelid“.

Väikesel printsil oli vähe aega. Seda tänapäeva moekaimat vabandust kasutas ta, kui rebane palus, et prints ta taltsutaks. “Kangesti tahaksin,” vastas väike prints, “ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.” Mõttekoht: kas pole nii, et selliste vabanduste saatel laseme käest nii mõndagi, mille olulisust alles hiljem hinnata oskame?

Rebane ei hakka ajanappust küsimuse alla seadma, ent märgib: “Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” Õnneks Väike prints soostus seda tegema ja sai niimoodi rea armastuse õppetunde vastastikusest mõjust ja sõltuvusest, vastutusest ja lahkumineku lohutamatust kurbusest.

Jah, see raamat on tõesti elutarkusi täis. Nüüd aga ootan huviga 30. eluaastaid, sest omal ajal mu kirjanduseõpetaja Vanalinna hariduskolleegiumis soovitas siis või hiljem kätte võtta “Vennad Karamazovid“. Küllap on sealsed teemad hetkel veel minu jaoks lukus.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.06.2016