Jälle on käes segadusttekitav aeg, mil algklassi
õpetajate diplomaatiline võimekus pannakse proovile.
Klassiruumis teadupärast põrkuvad eri kultuurid: advendiajal
on ühes leeris päkapiku-usku lapsed ja teises nende illusioonide purustajad. Kuidas
kahe huvigrupi vahel laveerida, riivamata kellegi kodust kasvatust ja väärtusi,
on keerukas küsimus, millele teistel elualadel õnneks mõtlema ei pea.
Korraks teiste ajakirjanikega siiski päkapikumaailma
analüüsides, ilmnes aga nii mõndagi huvitavat. Tüüpiline päkapikk meenutab
skeptikutele luureagenti. Tal on igaühe kohta toimik ning juriidiliselt on asi
veel palju keerukam, sest ta tegeleb ainult alaealistega. Igaühe kohta on normatiivsest eetikast lähtuv register, kus kõik teod jaotatakse abstraktsetesse kategooriatesse
„hea“ ja „halb“. Kogu tema tegevus on igatpidi salastatud, ometi teavad kõik
sellest rääkida ja arvestavad temaga.
Sarnaselt PISA testide läbiviijatele on päkapikud Eesti
lastega väga rahul ja reeglina saavad meie maimukesed selle tähisena iga päev
sussi sisse preemia. PISA testide entusiast on usutavasti ka päkapikkude ülemus
– ühtlasi tuntud kui jõuluvana – sest ta jagab kingitusi ainult neile, kes edukalt
läbivad intellektuaalsete võimete testi. Rahvakeeli nimetatakse seda luuletuse
lugemiseks ning näiteks USA lapsed ei tea sellest suurt midagi. Neil on armuõpetus:
kingituse saab lihtsalt niisama.
Kui laste seas taandub kõik see kodusele õpetusele ja usule,
on täiskasvanutega asi keerulisem. Täiskasvanud võivad vabatahtlikult kehastuda
ise päkapikkudeks. Ja vahel ei jäeta eriti valikut, sest mida muud ikka teha,
kui kolleeg on oma uksele riputanud jõulusussi...
Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 9.12.2016
