Thursday, June 22, 2017

Puhkus teeb eeslist naise

Mõnele kolleegile pidin enne oma Ameerika reisi tükk aega seletama, miks ma seal puhkan, sest "Ameerikas on ka internet ju". Oeh. Mida iganes. Meie 24/7 ühiskond ei oska puhata.

Aga ega ma ise ka parem pole. Alles siis, kui mu kauaoodatud puhkuse viies päev kätte jõudis, tundsin end üle pika aja jälle inimese, mitte tööloomana. Tegin vennale ja endale õhtusööki ja mõtlesin, et ma absoluutselt ei igatse tööd. Mulle meeldib ajakirjanik olla, aga see ei defineeri mind. Ja siis ma mõtlesin inimese loomisele. Naine ei loodudki tööloomaks. Ta loodi kaaslaseks mehele. Aadam elas paradiisis, tal oli täiuslik suhe Jumalaga, polnud pattu ega midagi, Aadamal oli töö (Eedenit hallata, loomi nimetada jne), ja ometi Jumal ütles, et midagi on puudu. Et tal pole üksi hea.

Mingis mõttes on naised väga iseseisvad (suudavad süüa teha, hubase kodu luua jne), aga loodud on nad ikkagi olema seltskonnaks, kaaslaseks. Ja kuigi mehed on mingis mõttes abitumad, siis neid üksiolek nii hullult ei morjenda - kurb on ikka, aga see ei tekita niivõrd eksistentsiaalseid küsimusi - sest nende algne ülesanne oli siiski tööd teha (ja Jumalaga osaduses olla).

Vaadates tänapäeva naisi, eriti feministe, näib, et nad eelistavad kaaslase rolli asemel end eesliteks muuta. Tööloomadeks! (Ma kindlasti ei kritiseeri siinkohal üksikemasid, kes peavad olude sunnil palju töötama, ja loodetavasti ei tunne nad end ka puudutatuna.)

Muutes ennast vabatahtlikult eesliteks, annavad feministid midagi olulist ära. Esiteks ei oska nad koosolemisest rõõmu tunda, nad teevad sellest olelusvõitluse, sihiga see ära võita. Üks mu tuttav abikaasa ja ema sõnastas, et naise ülesanne on "tegeleda sellega, et mehel igav ei oleks - ja see on väga vahva ülesanne tegelikult!" Ma nime ei nimeta, sest feministid lähevad talle kallale võib-olla. Ja hoidku selle eest, et mõni mees nii söandaks öelda - siis on kohe diskriminerija, seksistlike kommentaaridega vihakõneleja jne.

Sellega, et naised tahavad koguaeg peale jääda, kaotavad nad suure osa naiselikust võlust, mis peitub just alandlikkuses - mis, tõsi küll, peaks toetuma tugevale moraalsele selgroole. Ja kaob ka õrnus! Õrnustega luuakse hea mõnus suhe ja hea stabiilne kodune atmosfäär. Ja selles osas peab just naine eeskuju näitama. Kõik igatsevad hellust ja õrnust. Lähedust, mis nõuab haavatavust. Aga kui naine on kalk ja karm, on mehel täiesti võimatu õrn ja hell olla. Siis see pole isegi vajalik, sest Sa hoiad õrnalt seda, mis on habras, aga no mitte eeslit...

Õrnust õpetavad ka lapsed. Kui hoiad beebit käes, on selge, et temaga tuleb üliõrn olla. Sellest sõltub ta elu. Mõni ei julge vastsündinut süllegi võtta sellepärast. Jumal on nii loonud ja minu jaoks see tõestab veel kord, et õrnus on oluline - midagi habrast ei saa teisiti hoida.

Naised seega on kohati teenäitajad ehk, aga ka mehel on siin suur vastutus. Kui mees ei hoia naist õrnusega (vt 1Pt 3:7), siis kaob pikapeale ka naiselik võlu. Haigetsaamine paneb alati peitu pugema ja müüre ehitama. Ja müürid, mille tüüpilised ehitusmaterjalid on jäiselt salvavad ja alandavad kommentaarid, moraalne ükskõiksus, naiste eelistamine meestele (mis võib viia isegi orientatsioonivahetuseni) - need pole kunagi ilusad ega head. Ega Jumala tahtmine.

Mis töötamist puudutab, siis muidugi tuleb ka naistel mingis mahus tööd teha – see on alati nii olnud – aga kurb tõsiasi on see, et tänapäeva inimesed ei oska puhata. Ameeriklasest arst Matthew Sleeth kirjutab raamatus "24/6", et tehnoloogia areng ei too meile vaba aega juurde nagu lubatakse, vaid pigem läheb olukord veel intensiivsemaks. Ja et tuua elu tagasi selleni, et seitsmendiku päevadest puhata - tuleb seda väga otsustavalt teha.

Puhkamine on Piiblis samas üliolulisel kohal. Lisaks Jumala enda eeskujule puhata (1Ms 2:2-3) õpetab Jumal seda Iisraeli rahvale päris huvitavalt taevamanna abil, millest rahvas saab alati korjata ainult päeva jao ja kui korjavad rohkem ja säilitavad, läheb see ussitama, aga enne hingamispäeva saavad kõik topelt ja see ei lähe halvaks, vaid säilib ilusti järgmiseks päevaks (2Ms 16: 14-30).

Seejärel saab Iisraeli rahvas 10 käsku, millest kõige pikem ja põhjalikum ongi hingamispäeva käsk (5Ms 5: 12-15), mis ühtlasi on ainus, mis algab sõnadega "Pea meeles..", justkui oleks ette näha oht unustada.

Ja nagu 1.Moosese raamatu 2. peatükk jutustab korraga puhkusest ja naise loomise põhjusest, mulle tundub ka, et need asjad on seotud. Naistele tuleb puhkust anda, et neil oleks, mida välja jagada. Kahjuks ilmneb tihti, et nad ei oskagi puhata. Kui ma praegu mõnd sellist naist kohtaks, ma ütleks :"Siis nutad ja puhkad! Ega muidu eeslist tagasi inimeseks ei saa."

Kirja pandud aprillis 2017, mööda Ameerikat ringi sõites.