“Järgmine!” Kabinetist kõlab nasaalne hõige. Minu sisenemine
teda ei kõiguta kuidagi, ta ei tervita ega tõsta pilku paberitelt. Pole nagu
kirjanik või ajaloolane, kes uue tegelase sisenemise kuidagi ette valmistaks ja
olemise koduseks teeks. Ega ma tema jaoks uus pole ka. Ta teab mind juba ammu.
Kõige kauem üldse.
“Nii-nii, mis meil siin siis on,” jutustab ta, jätkuvalt
pilku tõstmata. Teab ta üldse, et see mina olen või misasja, mõtlen. Tegelikult
teab, lihtsalt mu ego on harjunud suurejoonelisema kohtlemisega. Isa geenid ja
eeskuju küsida pateetiliselt: “Kas te ei tea, kes ma olen või?” Aga siin laua
vastas istub keegi, kellele seda kindlasti teha ei saa. Keegi ei saa. Ja oma
pealtnäha osavõtmatust olekust hoolimata on ta tegelikult kõige osavõtlikum üldse.
“Nii-nii, mis meil siin siis on,” ütleb ta jälle. Kõik käib
ringiratast ja need paistavad lühikesed ringid. Alles ma olin siin. Nüüd lõpuks
tõstab ta korraks pilgu, raamatupidajalikult üle prillide mind silmitsedes.
“Näidake, kust valutab.” Ta silm ei pilgu vist mitte millegi peale. “Mm..Ahah.
Jajaa.” Millegipärast ütleb ta peaaegu kõike kaks korda, aga see ei väljenda
muud midagi kui rutiinsust. Kõik kordub. Ta täidab protokolli, iseendale
häälega ette dikteerides: “Murtud vaim. Murtud ja purukslöödud süda. Jajah.
Just-just. Need sobivad küll.” Ma peaks vist rõõmus olema, sest nagu eelnev
kogemus on näidanud, tal on tõsi taga, kui tunnistab need sobivaks. Ta ei põlga
sellist kombinatsiooni ära. Ei põlga ära.., nüüd välja öeldes kõlas see
veidralt – olen ma pandimajas või mis? Mida see raamatupidaja siin õigupoolest
teeb...
Tema pani paika minu kõik selle aasta operatsioonid. Tavaliselt lüüakse mulle nuga sisse talvel, kui ööd on pikad ja päevad pimedad. Kui kõik nagunii pekkis on. Aga praegu on alles sügis ja neid operatsioone on juba õige mitu olnud. Mulle arusaamatult planeeris ta need täiesti teadlikult kõik
üksteise otsa. Ja siis nii muuseas – kas ta unustas või tegi seda teadlikult? –
jättis ta mulle nendest teada andmata. Ma mõtlesin, et see toimub ainult
filmides, et tegelane röövitakse, kistakse välja oma argielust, ja siis
järgmise asjana ärkab ta narkoosist. Filmides teevad tulnukad vahel nii. Aga
tegelikult on see elu osa ja ma pole kaugeltki ainus, keda see on tabanud.
Narkoosist toibumine on inimese üks suuremaid võitlusi
gravitatsiooniga. Voodi tundub põhjatu ja uni on tegelikult nii magus, et
magama tahakski jääda. Selle vältimiseks on haiglates õed, kes valvavad ja üles
ajavad. Ela edasi, ära maga. Püüdlikult silmi lahti hoides hakkad vaikselt
tundma: tuikab. Aah, ikka väga tuikab. Viis minutit hiljem on tunne nagu
traktor oleks üle sõitnud. Õde on oma ülesande täitnud ja ära läinud. Kas
operatsioon sai läbi või on pooleli, täpselt ei teagi, sest valu- ja
väsimusevine on liiga suur. Kelleltki pole küsida ka.
Hakkan juba uuesti uinuma, kui järsku näen külalist.
Vähemalt ma pole siin üksi, väga hea! “Noh, mis Sa siis vedeled siin? Tööle ei
lähegi täna või?” küsib udukogu ja jõuab uuesti ära minna enne, kui mulle
kohale jõuab, kellega tegu. Õnneks tuleb juba järgmine. Ta annab sõbraliku, aga
kaugelt liiga valusa hoobi mulle vastu õlga: “Ennäe, keda näha! Tegelikult väga
hea, et Sa siin oled, saad mu äkki ära visata pärast?” Ee... visata? Misasja?
Prügikasti võin Su visata, lase mul olla, mõtlen, ja püüan samas millegi parema
peale tulla enne, kui suu lahti teen. Aga juba on temagi läinud. Mis päev see
selline on... Veendun, et õde pole palatis, ja sulen uuesti silmad.
“Äratuus,” kõlab pehme hääl ja keegi raputab mind õrnalt.
Ikkagi jäin õele vahele, mõtlen ma, ent kui silmad avan, olen hoopis bussis.
See päev läheb järjest segasemaks. Buss peatub ja terve trobikond valgub sisse.
Vaatlen neid ja meenub, kuidas olen alati imestanud, et inimesed bussis teisi
ei märka. Nad käituvad nagu arvutimängus – nii nagu teistel poleks tundeid või
mõtteid või keha. Kõik trügivad, nügivad, astuvad varba peale ja müksavad, kui
tee peale jääd. Isegi minu haiglasussid ja operatsiooniks selga pandud kittel
ei hoia neid eemal. „Ai. Au. Ei, ärge siia… AAAAH!“ Kuidas nad nii…
Alles ma rõõmustasin, et ma pole üksi, ja nüüd juba
kahetsen. Olla nõrga ja haavatavana inimeste keskel tundub ebaõiglane. Kuidas
ma ennast kaitsta saan? Ei saagi. Olukorda analüüsides – nii palju kui see valu
põdemise keskel ja vahel õnnestub – saan lõpuks aru. Ja see tekitab küsimusi
ainult juurde. Ma ise olen ainus, kes näeb haiglakitlit enda seljas ja
operatsioonist midagi teab. Mõni empaatilisem paneb tähele, et olen kurb või
segaduses. Et sära on kadunud. Mõni tuttav sinna bussi ikka ära eksib. Hakkab
juba küsima, aga keegi ninatark jõuab ette ja lajatab: „Ah, no kuule, mis siin
nüüd nii väga nutta on! Midagi hullu ei juhtunud ju.“ Ei, ma ei mõelnudki seda
varba peale astumist, mul... Aga juba on ta läinud. Kuhu nad kõik.. ja kuhu ma
ise selle bussiga...?
No comments:
Post a Comment