Elades infoühiskonnas ja oluliselt suuremas
majanduslikus heaolus kui eelnevad põlved, tuleb silmas pidada, et meil on
kalduvus üle mõelda ja palju niisama “ringi jõlkuda”. Hinge sees hoidmiseks
pole vaja pooltki nii palju energiat kulutada kui sadakond tagasi talus elades
ja nii on meil käes väga palju vabadust. Et vasikavaimustus internetist pole
veel kaugeltki möödanik, käib lõviosa jõlkumisest virtuaalmaailmas.
Juunikuu seisuga on maailmas 1,13 miljardit inimest,
kes veedavad iga päev aega Facebookis. Iga kord küsib Facebook neilt “Millest
mõtled?” ning paljud neist muudkui vastavadki. Kõik, kes on kunagi unistanud teise mõtete lugemisest,
võiks nüüd ju rõõmust lakke hüpata, sest Facebook vahendab lõputult
lugemismaterjali teiste mõtetest. Ent asi pole nii roosiline. Facebooki
uudisvoog on küll visuaalselt kui kaev, mis ei tühjene, ent joogivett sealt
igaüks ei leia.
Võrrelda ei tohiks
Missouri ülikooli mullune
uuring tõestas, et sotsiaalmeedia kasutamine võib põhjustada depressiooni
sümptomeid. Professor Margaret Duffy selgitas: “Leidsime, et kui Facebooki
kasutajad muutuvad kadedaks oma Facebooki sõprade tegevuste ja elustiili
suhtes, on nad palju altimad raporteerima depressiivseid tundeid.”
Võrdlemise omapärased lõksud varitsevad mujalgi
internetis. Näiteks guugeldades sõna “mandlioperatsioon” võib viie minuti
jooksul esimestest tulemustest teada saada, et mandlite eemaldamine on mõnele
“köki-möki” ja hea viis kaheksa kilo võrra kaalu langetada, teisele on see
põrgulikult valus. Ühtlasi saab teada, et kodanik varjunimega Kohalik Tuimestus
ei soovita mandleid ära lõigata ja et isikul nimega Pettunud oli väidetavalt
veel aasta pärast operatsiooni “nagu kalaluu kurgus”.
Ütlematagi selge, et sama kergesti võib end segadusse
viia teistegi teemadega. Folklorist Marju Kõivupuu avas seda teemat,
tutvustades oma raamatut “Eestlase eluring”. “Näiteks teadmised, kuidas väikest
last hooldada, teda toita, kuidas probleemidega toime tulla, saadi naiste
käest, kellel olid juba lapsed, oma vanematelt või vanavanematelt. Aga
tänapäeva noored emmed arutavad virtuaalkommuunides ja vahel on seal selliseid
probleeme, mis tekitavad küsitavusi, kas need on mõistlikud lapse tervise ja
heaolu seisukohalt,” sõnas ta.
Kui ma põhikoolis käisin, oli populaarne mõttemäng
arutada, mida keegi küsiks, kui satuks juhtumisi vestlema mõne kuulsusega või
suure mõtlejaga. Irooniline, et nüüd, mil interneti ja pisukese tahtejõu abil
on enam-vähem ükskõik kes kättesaadav, pillutakse küsimusi kaootiliselt just
suvalistele tundmatutele, ja eks suures infomüras devalveeru ka küsimused.
Preester Philippe Jourdan kirjutas hiljuti Postimehes: “Info saamine on praegu kergem kui kunagi varem. Tõe otsimine mitte, ja see
vajab rohkem pühendumist kui varem, nii tõde maailma sündmuste kohta kui ka
tõde inimese elu eesmärgi ja tähenduse kohta.”
Niisiis, vaadakem üle oma küsimused ja võimalikud
allikad. Tasub mõelda, mida ühe või teise küsimusega saavutada tahame. Ja
veelgi enam – keda usaldame vastama? Viimase testimiseks sobib suurepäraselt
iidne tarkus: puud tunned viljast.
Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 26.08.2016
