Tuesday, February 26, 2013

Fookus

Jeesus kõnnib vee peal (Matteuse 14: 22-33)

Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja
sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb
rahvahulkadel minna.
Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles
mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.
Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas
lainetega, sest tuul oli vastu.
Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve
peal kõndides.
Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid
kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama.
Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen
mina, ärge kartke!”
Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi
mind tulla enda juurde vee peale!”
Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja
ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.
Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates:
„Issand, päästa mind!”
Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni
ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”
Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti,
sina oled Jumala Poeg!”

Seni, kuni Peetrus hoidis oma pilgu Jeesusel, suutis ta vee peal kõndida. Niipea kui ta fookus läks ümbritsevale rahutule veele, oli ta uppumas. Kas Sina oma eluga pigem kõnnid vee peal või kardad uppumist? Kus on Sinu fookus? 

Monday, January 28, 2013

Muretsemine

Muretsemine on võime karta midagi või kurvastada millegi üle, mis on parasjagu toimumas või mis võib juhtuda. Tõenäoliselt on see oskus inimestele ainuomane või vähemasti on inimesed ainsad, kes suudaks seda vältida, kui tahaks. Noor inimene muretseb tihti, kas ta jõuab oma õpingute, saavutuste ja karjääriga piisavalt kaugele ja kas keegi on piisavalt "segane", et temaga abielluda. Veidi vanemate puhul on peamiseks mureks tihti töö- ja rahamured - kuidas ma oma autoliisingut maksan, kui mind koondatakse? Ja ühel hetkel, kui inimene on enda pärast piisavalt muretsenud, kasvab oluliselt tema mure teiste pärast. Vanemad ja vanavanemad on pidevalt mures (või lausa paanikas) oma (laste)laste mõistlikkuse, turvalisuse jpm pärast.

Kui ma möödunud aastal vabariiklikul usuõpetuse olümpiaadil olin, teravmeelitses üks žüriiliige, et mis kasu on kristlaste heast südamest vms, kui hetkel, mil ta sõber näiteks korterist välja tõstetakse, tsiteerib ta rõõmsameelselt Jeesust, öeldes: "Küll homne päev muretseb enda eest ise!"

Esiteks saaks kohe öelda, et esitatud küsimus oli täiesti kohatu, sest sellisel hetkel pole inimesele elukoha leidmine ju homse, vaid tänase päeva mure. Teiseks, ja veelgi olulisem on aga see, et Jeesuse õpetus oli alati täis halastust ja (lausa ennastohverdavat) abivalmidust. See oli üks kõigi ning kõik ühe eest. Jeesus suri meie kõigi olnud ja tulevaste pattude pärast ning meie oleme kutsutud elama Temas ja  armastama teisi "teo ja tõe" mitte "sõnaga ja keelega" (1Jh 3: 18). Nagu Jeesus ise ütles - "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”  (Mt 25: 31-45)

Väide, et Jeesusel polnud empaatiavõimet, pole samuti õigustatud. Inimesele, keda oma kodukohaski taga kiusati, narriti, välja naerdi ning lõpuks häbistades hukati, oleks see viimane asi, mida ette heita. Kui keegi üldse raskustest midagi teab, siis just Jeesus. Samuti pole Jeesuse põhiliseks slogan'iks kunagi olnud tühipaljas carpe diem. Nii pika järelmõju ja igavikulise ettenägelikkusega missiooni, nagu Temal, pole kellelgi teisel siin maailmas olnud.

Mida Jeesus muretsemise kohta tegelikult ütles?

Matteuse 6: 24-34 (Jeesuse Mäejutlusest)
Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta
vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab
teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.

Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast,mida süüa, 
ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole
enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?
Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu
aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole
palju enam väärt kui nemad? 
Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe
küünragi juurde lisada?
Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. 
Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või
„Mis me joome?” või „Millega me riietume?”
Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab
ju, et te seda kõike vajate.
Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!
Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.

Jeesus hoiatab, et me ei saa "teenida kahte isandat". Kui me hoiame oma silmad rahal ja materiaalsetel väärtustel, siis ei saa me samaaegselt usaldada Jumalat ja loota Tema peale ja nii omakorda ei saa me Temalt vastu võtta kõike, millega Tema tahab meid varustada.

Koguja 11: 4 - "Kes valvab tuult, ei saa külvata, ja kes vaatleb pilvi, ei saa lõigata."
Veel selgemalt kõnelevad Õpetussõnad 23: 4-5 -
"Ära näe vaeva rikkaks saamiseks,
ära kuluta selleks oma mõistust:
kui sa pöörad oma pilgu selle peale,
siis ei ole seda enam,
sest rikkus saab enesele tiivad
otsekui kotkas ja lendab ära taeva poole."

Mis on ideaalne lahendus?

Jeesus õpetab ja julgustab meid paluma oma Taevaselt Isalt "igapäevast leiba" (Mt 6: 11). Psalmide raamatus on kirjutatud, et laitmatutel (ing. k tõlkes: ausatel / sirgeseljalistel) on  ka nälja ajal küllalt (Ps 37: 18-19) ning kui Sul on "rõõm Issandast, siis ta annab Sulle, mida Su süda kutsub! Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!" (Ps 37: 4-5)

Võib tunduda ju naiivne, aga tegelikult on meie paljukiidetud inimlik ratsionaalsus tulevikku vaatamisel ses osas kordades kehvem variant. Sest tegelikult toovad bensiinihindade tõusu jälgimine, töökohtade ja majanduse üleüldise ebastabiilsuse meeldetuletamine jms ainult muret. Sinna ei ole midagi parata ja  parim ja kõige mõistlikum, mida võib teha, on loota Jumalale. Sest tõepoolest - kes meist suudaks muretsemisega oma elule ja elueale midagigi lisada?