Mäletan esimesi kordi, kui mu väiksed sugulased mõnele minu jaoks olulisele asjale üks-null tegid. Asjast oli kahju, lisaks tuli nördimus ja pahameel alla neelata, jõmpsikatele andeks anda ning lõpetada enda süüdistamine, et miks ma küll kalli asja kättesaadavasse kohta jätsin.
Siiski on see kõik tühiasi, võrreldes olukordadega, kui mõni inimene katki läheb. Kahjutundest üksi on siis vähe kasu, kuid paremal juhul käivitub ühtlasi empaatia, mis lööb pildi selgeks – vaja on aidata. Aga kuidas?
Inimese kokku liimimine on üks keeruline ülesanne, sest nagu sõnastas üks mu tark sõber - see nõuab palju inimlikku ja jumalikku abi. Palju kergem on parandada kuvandit, teha nägu, et midagi hullu polnudki. Samas olen alati imestanud, kuidas suudavad mõned inimesed lihtsalt teha nägu, et midagi hullu ei juhtunud, kui suhted ja perekonnad purunevad. Kui südamed purunevad üksilduses.
Millegipärast meenutab see külmaverelisus mulle petturitest keraamikute käitumist Antiik-Roomas. Kvaliteetne keraamika oli toona väga habras ning tihti tulid sinna juba põletusel praod sisse. Keraamikud katsid need praod tugeva tumeda vahaga, mis hilisema glasuurikihi alt välja ei paistnud, kuid kui kaussi valati midagi kuuma, sulas vaha ära. Pettust oli silmaga raske näha, kuid vaha paljastus, kui eset vaadati vastu päikesevalgust.
See on küsimus siirusest. Ladinakeelne sõna „siiras“ („sinceros“) tähendab „ilma vahata“ ning kreekakeelne „siiras“ („eilikrinés“) tähendab otsesõnu „hinnatud päikesevalguses“.
Siirus pannakse proovile valguse käes. „Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks,“ seletas antiikkeraamikute kaasaegne, Jeesus.
Inimeseks olemise ilu seisneb just haavatavuses, elu hapruses. Mõned keraamikud on seda tunnetanud ja kunsti valanud ammu enne mind. Nimelt parandatakse jaapani Kintsugi kunstitehnikas keraamika praod kulla või hõbedaga. See toob kaunilt esile tõsiasja, mille sõnastas Ernest Hemingway – maailm murrab kõiki, kuid hiljem saavad just katkised kohad paljude tugevuseks.
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.02.2017
No comments:
Post a Comment