Päkapiku profiil

Jälle on käes segadusttekitav aeg, mil algklassi õpetajate diplomaatiline võimekus pannakse proovile.

Klassiruumis teadupärast põrkuvad eri kultuurid: advendiajal on ühes leeris päkapiku-usku lapsed ja teises nende illusioonide purustajad. Kuidas kahe huvigrupi vahel laveerida, riivamata kellegi kodust kasvatust ja väärtusi, on keerukas küsimus, millele teistel elualadel õnneks mõtlema ei pea.

Korraks teiste ajakirjanikega siiski päkapikumaailma analüüsides, ilmnes aga nii mõndagi huvitavat. Tüüpiline päkapikk meenutab skeptikutele luureagenti. Tal on igaühe kohta toimik ning juriidiliselt on asi veel palju keerukam, sest ta tegeleb ainult alaealistega. Igaühe kohta on normatiivsest eetikast lähtuv register, kus kõik teod jaotatakse abstraktsetesse kategooriatesse „hea“ ja „halb“. Kogu tema tegevus on igatpidi salastatud, ometi teavad kõik sellest rääkida ja arvestavad temaga.

Sarnaselt PISA testide läbiviijatele on päkapikud Eesti lastega väga rahul ja reeglina saavad meie maimukesed selle tähisena iga päev sussi sisse preemia. PISA testide entusiast on usutavasti ka päkapikkude ülemus – ühtlasi tuntud kui jõuluvana – sest ta jagab kingitusi ainult neile, kes edukalt läbivad intellektuaalsete võimete testi. Rahvakeeli nimetatakse seda luuletuse lugemiseks ning näiteks USA lapsed ei tea sellest suurt midagi. Neil on armuõpetus: kingituse saab lihtsalt niisama.

Kui laste seas taandub kõik see kodusele õpetusele ja usule, on täiskasvanutega asi keerulisem. Täiskasvanud võivad vabatahtlikult kehastuda ise päkapikkudeks. Ja vahel ei jäeta eriti valikut, sest mida muud ikka teha, kui kolleeg on oma uksele riputanud jõulusussi... 

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 9.12.2016

Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016

Kiri Pipi Pikksukale

Lugupeetud proua Pikksukk.

Eeldusel, et teiegi vananete, olete praegu ilmselt 80. eluaastates. Vanuse poolest võiksite olla minu vanaema ja selle paralleeli põhjal julgen arvata, et teil on hea meel kirju lugeda. Mis sest, et me tegelikult pole kohtunud ja te ei tea minust midagi. Kirjasõber kulub ikka ära.

Jäin siin mõtlema, et tänapäevas ei tundugi teie elu, millest mina raamatu vahendusel osa sain, nii kummaline. Praegu on Euroopas väga palju naisi, kes jaksavad hobuseid pea kohal hoida. Vähemasti nad loovad endast sellise kuvandi. Mehi pole neil vaja, meeste käest võtavad nad maailma üle.

Ega ma ei tea, võib-olla te polnudki feminist, olite ehk lihtsalt haruldaselt tugev?

Eks eluraskused tee tugevaks. Mul on väga kahju, et teie ema nii noorelt lahkus ja õigupoolest kasvasite isata. Ka selliseid lapsi on meil tänapäeval palju, kes kasvavad ühe vanemaga. Paljud Eesti laste isad töötavad Soomes, me kutsume neid mehi Kalevipoegadeks, see on meie rahvuseepose peategelane. Võib-olla on isa äraolekuga kergem leppida, kujutades ette, et ta on kangelane. Et ta teeb kusagil midagi väga tähtsat. Küllap oskate ise seda paremini hinnata – teie isa oli ju Kurrunurruvuti kuningas.

Teie lapsepõlvest meenub mulle veel see, kuidas te Toomase ja Annikaga koos kummalisi võlupille neelasite ja laususite: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.“ See soov on nüüd paljude reaalsus. Arenenud riikides nihkub vanematekodust välja kolimise iga aina kõrgemale: hiljuti just lugesin, et mullu elas oma vanematega 44,1% Eesti mehi vanuses 18-34 ja 35,2% samas vanusegrupis Eesti naisi (Eurostati andmetel). Teie ilmselt ei oskaks ennast selles olukorras ette kujutadagi, olite niivõrd iseseisev.

Samas ega Rootsi ühiskond ka teie olukorra suhtes ükskõikne olnud, teid taheti ju lastekodusse panna. Kas tagantjärele vahel kahetsete ka, et ei lasknud end sinna viia? Teil olid küll sõbrad, aga elus on ikka vaja, et oleks ka vanemaid, kellelt nõu küsida.

Kas leidsite endale vähemalt mõne usaldusväärse mentori, keda usaldada ja kellest eeskuju võtta?

Õigupoolest ma ei teagi, mis teist sai. Viimati olin teie tegemistega kursis, kui te protesteerisite haridussüsteemi vastu, taunides korrutustabelit ja paberile joonistamist, sest sinna ju ei mahu midagi. Täna on korrutustabel ikka au sees, aga joonistada saaksite nüüd mõnes koolis elektroonilisele tahvlile, mis ei saa kunagi täis. Usun, et see meeldiks teile.

Lapsena pidasite hobust ja ahvi. Kas teil on ka nüüd pensionipõlveks mitmejalgseid kaaslasi? Ja kui juba küsimiseks läks, kas te abiellusite? Kui on liiga isiklik, te ei pea vastama.

Ei väsitagi teid pikema kirjaga, saadan vaid tervisi.

Hele-Maria

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 4.11.2016

Uus narkootikum

The New York Times, CNN, The Washington Post, Time, The Huffington Post, teadlased ja paljud Hollywoodi kuulsused on pannud seljad kokku, et teavitada avalikkust pornograafia kahjulikust mõjust saidil Fight The New Drug.

Kui ma esmakordselt nägin ühe tuttava käepaelal üleskutset „Fight The New Drug“, küsisin, mis see uus narkootikum siis on, mille vastu võitlema peaks. Kuuldes, et see on pornograafia, olin üllatunud, See üllatus tegi kiirelt minekut, kui süvenesin teemakohastesse artiklitesse ja teadustöödesse. Mul läks süda pahaks. Veelgi enam murdsid mu südant tõestisündinud karmid lood pornograafia laastavast mõjust suhetele, mida rääkisid mu sõbrad, kui selle teema lauale tõin. Ma ei kujuta ette, kui palju on neid, kes rääkida veel ei julge.

Pornograafia on narkootikum, mille tarbimisest on interneti abil saanud ulatuslik ja salakaval epideemia.

Pornograafiat vaatava inimese aju õpib aegamisi seostama nähtut „dopamiinilaksust“ tekkiva rahuldusega. Sama efekt tekib narkootikumidega. Aju omalt poolt kaitseb end pideva kemikaaliuputuse eest ning lülitab mõned retseptorid välja. Sama intensiivsusega kogemuseks vajab inimene siis aina rohkem või „kangemat“ kraami. Pornograafia puhul jätab varem erutanud materjal siis külmaks ja otsitakse üllatuslikumat ja vägivaldsemat. See toimib, sest dopamiini tootmist ajus kutsub esile ka šokeeriv või uudne vaatepilt (sellest tuleneb internetisõltuvus laiemaltki).

Aju kohaneb dopamiini ületootmisega ja inimene ei suuda ennast enam ilma selleta hästi tunda. Väiksed asjad, mis varem rõõmustasid, näiteks kohtumine sõbraga või mõnus treening värskes õhus ei suuda võistelda pornost saadava „dopamiinilaksuga“ ja inimene tunneb end ärevana või tuimana kuniks saab jälle segamatult ekraani vahendusel midagi erutavat tarbida. 

Äriliselt on pornotööstus ülimalt kaval.

See pakub ajutist leevendust üksildusele ja depressioonile ning vastutasuks süvendab neid pikas perspektiivis. Inimesele söödetakse valesid, mis panevad teda päris inimestes pettuma - päris naised ei näe välja nagu ilukirurgia meistriteosed ega suuda võistelda kokkumonteeritud fiktiivse vaatemänguga - ja mida suuremaks muutub isolatsioon ja masendus, seda enam pöördub inimene pornograafia juurde.   

Aga mis see teiste asi on, kui keegi pornot vaatab? Teisi see ju ei mõjuta. Oeh, oleks see vaid nii. Uuringud näitavad, et naised, kelle mehed vaatavad pornograafiat, tunnevad end reedetuna, kogevad viha, meeleheidet ja kaotusvalu. Paljud kannatavad seejärel ärevushäirete või depressiooni all ning mõnedki muutuvad suitsiidseks. Lisaks oma kaaslase alandamisele toetab iga pornograafia tarbija võimsat äri, mille glamuurse imidži taga on inimkaubandus, prostitutsioon, narkoäri ja vägivald.

Pornograafia pidev vaatamine muudab tahes-tahtmata omaseks selle väärtusüsteemi. Esiteks pole inimene muud kui oma kehaosade summa. Mees ja naine on väärt vaid nii palju kui nad suudavad kedagi rahuldada. Mitte kellelgi pole tundeid või oma arvamust. Naised on rahul kõigega, mida mehed tahavad, ükskõik kui alandav või vägivaldne see on. Ja kui keegi koheselt ei rahulda, on uus ja erutavam vaid ühe kliki kaugusel.

Ütlematagi selge, et mida omasemaks need ideed saavad, seda raskem on leida tõelist armastust.

Viited teadustöödele ja rohkem infot: www.fightthenewdrug.org.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 14.10.2016

PS. Võib tekkida küsimus, kuidas pornograafia on „uus“ narkootikum, kui see on mingil kujul ju alati olemas olnud. Uus sellepärast, et teadlased on alles viimasel kümnendil saanud pildi ette sellest, kuidas pornograafia mõjutab indiviidi ajutegevust ja käitumist ning ühiskonda. Pealegi on internet ja selle levik muutnud pornograafia kõigile kättesaadavaks ning filmitööstuse areng võimaldanud luua montaaže, mille kõrval kahvatuvad kunagised skandaalsed pornoajakirjad jms. Sellepärast saab pornograafiast alles nüüd rääkida kui narkootikumist.

Ja muideks, pornograafia põhilised vaatajad internetis on noored vanuses 12-17! Noortele suunatud selgitavat videot pornograafia mõjust näed siit: https://youtu.be/qBtgA0ZLWo0. 

Ood raamatute lugemisele

Mis saaks, kui asendada telefoni vahtimine raamatu lugemisega? Viimasel ajal olen seda hakanud endalt ja sõpradelt küsima. Püüan ette kujutada, milline oleks siis meie ühiskond.

Milline pilt vaataks vastu, kui ma hommikul bussi astun, ja nutitelefonide asemel on inimestel ees raamatud? „Tema siin loeb Dostojevskit, tema Tšehhovit – mu lemmik! – või näe, tema siin on kätte võtnud romaanikonkursi võidutöö, uuriks õige, kuidas tundub ka,“ mõtleksin esmase vaatluse järel. Enne, kui maha istuks, mõtleks veel igaks juhuks varuplaani ka: „Tegelikult oleks huvitav vestelda ka vanamehega, kes Hugo Lepnurme mälestusi loeb seal eemal või äkki selle prouaga, kes seente hoidistamise osas parasjagu teadmisi täiendab, äkki ta oskab midagi kiirelt soovitada ka männiriisikate jaoks.“

Vau, kui põnev sellises bussis sõita oleks! Kui meeleolukad võiksid olla vestlused ja kui kerge oleks harivat ja meeldivat vestlust pidada, isegi introverdil. Linna ummistamine autodega poleks enam nii kohutavalt suur probleem, sest bussisõit oleks päriselt elamusrikas, mitte ainult säästlik.

Ent seda räägib ju minu fantaasia. Tegelikkus on märksa nukram. Nutitelefoni põrnitsejalt ei sobi küsida, mida ta loeb. See kas riivab ta privaatsust või tekitab lihtsalt piinlikkust. Kuidas ta ikka ütleb, et loeb anonüümse ajakirjaniku vaimusünnitist, mis kümne lause ja mitte ühegi viitega teaduslikele materjalidele loetleb seitse märki, mille põhjal saab kindlalt väita, et mees sind petab. Emh.., ei, vestlust ei teki ja mõningane ebamugavus tekitab kiusatuse ise ka telefon taskust välja võtta.

Teine kontingent „bussitelefoonereid“ naudib samal ajal, et nüüd saab mis tahes ajahetkel ja kohas küsida: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?“ Sest peegel ei pea enam seina peal olema, vaid on kaasaskantav ja enamgi veel – moodne „peegel“ võimaldab kokku lugeda kõik meeldimised, mida enda näolapp (loe: profiilipilt) saanud on ja kõrvutada tulemusi oma lähikondlastega. Vaid hetke kaugusel on karm tõde sellest, kes „nutiriigi“ kauneim on.

Kuniks see seltskond püüab vapraks ja ilusaks saada või vähemasti sellise kuvandi endast luua, on bussis veel kolmaski kamp telefonivahte. Need on töönarkomaanid, kes ei saa endale lubada, et nad hetkekski töörattast maha astuvad. Mine tea, äkki annab tervis siis järele või tuleb jälle elu mõtte üle mõtiskleda. Ei, need päevad on läbi – nüüdsest surmani, mis tõsi küll, võib ootamatu südameinfarktiga tulla – olen efektiivne inimene! Ei mingit ajaraiskamist puhkamisele, suhtlemisele. Ei mingit ruumi inimlikkusele, peaasi, et asjad tehtud saaks. Ja selle nimel on virtuaalne postkast koguaeg lahti. Iga kiri tuleb kinni püüda enne, kui see jõuab postkasti maanduda.

Masendav, kas pole? Aga mina olen otsustanud: bussisõitudeks pistan alati mõne raamatu kotti. Ja kui te mind kohtate, võite julgelt küsima tulla, mida ma loen. Siis saabki teoks see hariv ja meeldiv vestlus, millest hetk tagasi unistasin. Ainult et kui te ninapidi telefonis olete, te muidugi ei märka mind ega raamatut.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 23.09.2016

Vaala kõhus

Olen hakanud mõtlema, et vana testamendi lugu Joonast annab ette õpetliku kujundi. Joona ei allunud kõrgemale käsule minna Niinevesse ja nii juhtus, et laev, millega ta põgeneda püüdis, sattus suure tormi kätte, Joona visati üle parda ning valaskala neelas ta alla. Pärast kolme päeva ta siiski taltus ja otsustas teha, mis vaja, ning siis läks kala rannale ja oksendas mehe välja. 

Üsna ebaharilik lugu, kuid päris kasuliku moraaliga. Ma mäletan, kui mul tekkis visioon ja tahe teha oma debüütalbum. Ajastus oli üsna arusaamatu, sest olin just otsustanud muusika lihtsalt hobiks jätta ning ajakirjandust õppima asuda. Olin küll terve elu muusikat õppinud ja selle sees end kõige paremini tundnud, kuid tahtsin ka mõnd “päris ametit” ning muusikaajakirjanduses olin selle väljundi juba leidnud. Ja siis ühtäkki tundsin, et tegelikult oleks aeg küps ellu viia üks unistus, mis õigupoolest varemgi minu sees olemas oli olnud.

Sarnaselt Joonaga tundsin ma vajadust midagi ette võtta, aga ei tahtnud tegutsema hakata. Sissekäimata rada, liiga raske ja teadmatusest tulvil. Pealegi ei meeldi mulle sponsoreid otsida ja endal vajalikku raha pole võtta. Ja üldsegi, ma olen pigem üksik tegutseja, kuid plaaditegemine nõuab  väga palju meeskonnatööd, mõtlesin ma endamisi. Üle kõige, nagu ikka inimeseloomadel kombeks, ma lihtsalt kartsin, et ei saa hakkama.

Sarnases olukorras oli üks mu 50ndates tuttav. Ta oli unistanud ühest töökohast, Eesti olusid arvestades, päris haruldane koht, riigi peale mõni vist leidub. Aastaid soovmõtlemist kulmineerus reaalse tööpakkumisega. Ühtäkki näis kõik liiga hea, et olla tõsi. 

Ja kui see kauaoodatud hetk kätte jõudis, tekkis samas hirm, et mine tea, kas tasub kohta vahetada, äkki ei saa uute ülesannetega hakkama. Võib-olla olen liiga vana selliste asjade jaoks ja nii edasi. 

Ma arvan, et hirm on üks suur vaal, mis pidevalt inimesi alla neelab. See neelab alla unistuste kodud ja ettevõtted, hammustab tüki ambitsioonikatest ideedest ja kriibib oma hiigelsuurte hammastega meid ennastki. See neelab iga päev palju kunstiteoseid, armastusavaldusi ja halvimal juhul inimesi kogu täiega. Ja ühtäkki leiab inimene, et ta on justkui mustas augus. Kuskil, kus pole valgust ega lootust.

Et inimene kohaneb kõigega, juhtub kahjuks nii, et paljud kohanevad ka valaskala kõhus. Nad ei tahagi sealt välja tulla, sest enesehaletsus teeb olemise võrdlemisi soojaks ja keskkond, mis sest, et sünge ja vastik, saab pikkamisi koduseks ja tuttavaks. 

Neid inimesi võivad aidata lähedased, kes siis uksele koputavad, kardinad üles kerivad ja julgustavad. “Sa saad hakkama,” innustavad nad ja vahest lisavad nad, et nemadki on selle tee juba läbi käinud. Vajadusel väljendavad nad "karmi armastust" ja sunnivad jalad kõhu alt välja võtma ja tegudele asuma. Karta võib, aga tegutseda tuleb sellegipoolest. 

Kui inimene otsustab seda juttu usaldada ja tegutseda, oksendab masendust või hirmu sümboliseeriv valaskala nad välja. Ja tagantjärele võib selline kogemus väga kasulikuks osutuda. Esiteks tunned ära, kui järjekordne valaskala tahab sind või su visiooni ära süüa. Teiseks märkad neid valaskalu teiste eludes ja on, mida kaaslastega jagada. 

Mina igatahes tegin plaadi ära ja ka mainitud tuttav otsustas hirmu kiuste tegutseda. Ikka edasi ujuda, kuigi valaskala tuli ligi. Tundub hea plaan see kala nälga jätta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 16.09.2016

Miks ikkagi armastus Vargamäele ei jõua?

Läksin suvel kontorist kahe kolleegiga lõunale, kuigi neil mõlemal oli puhkus. Korraks võttis mõtlema küll, et mida nad siis kontoris teevad, aga ülearu see olukord mind ei hämmastanud, sest olin suve jooksul kohanud teisigi töömesilasi, kes puhata ei taha. Õige mitu tuttavat plaanisidki puhkuse selle järgi, millal oli võimalik projekti korras mõnd muud tööd teha. Ja aastate jooksul on ikka ja jälle vestluste käigus välja tulnud veelgi enam neid, kes puhkust üldse välja ei võtagi. Vähemasti mitte enne, kui tööandja käsib veidikenegi puhata.

Eesti rahva fanaatiline töökus pole mingi saladus. Kui “õige eestlane” puhkama läheb, siis ega ta kuhugi kao – ikka telefon ja arvuti kaasas. Üks kaasautor vabandas minugi ees, kui artikkel veidi hilines, et seadis sammud puhkuse ajal metsa ja seal ei juhtunud korralikku wifi’t olema. Ma oleks rõõmuga lasknud tal puhata ja leidnud teise kirjutaja, aga ta ise tahtis. Selle kõige valgel ei imestanud ma üldse, kui nägin Pirita teel suurt tänavareklaami, kus lubati rannalistele kiiret internetti. Postril ilutses randa läinud ülikonnas (!) mees, portfell näpus. Juures oli lubadus, et internetiühendus on rannaski hea – töö tegemata ei jää.

Miks eestlased ei puhka?
Olen seda küsimust veeretanud juba pikka aega, arutanud teistega, ja pole ammendavat vastust leidnud. Kindlasti mõni lihtsalt naudib oma tööd nii väga, et ei tahagi midagi muud teha. Väga populaarne on ütlus, et kui teed, mida armastad, pole vaja elus päevagi töötada. Kuid on ka kurvemaid stsenaariume ja üht neist meenutas hiljuti kaevandusmuuseumis lavastatud Urmas Lennuki näidendi “Kaevurite päev”. Etendus rääkis kolmest naisest, kes armastavad liiga palju. Kahjuks pole neil kedagi, keda armastada, niisiis on nad pühendanud end kaevurite päeva tähistamisele. Selleks kaevasid nad oma minevikust välja kõik, mis haiget teeb.

See on meie õnn ja õnnetus, et võrreldes esivanematega ei pea meie labidat eriti tihti kätte võtma. Töökus (loe: kaevamine) on meil veres ja kui pole piisavalt väljundit, võib juhtuda sama mis nende naistega – kaevame hoopis omaenda sisemuse üles. Siis lähevad mõtted katkistele peresuhetele ja täitmata jäänud unistustele. Meenuvad hetked, mil lootusetus ja usupuudus said saatuslikuks. Tekib hirm tuleviku või julgeoleku pärast või haletsus oma ebaõnnestumiste pärast. Väliselt on kõik hästi, aga sisemus on mõne päevaga pahupidi keeratud. Sellise karmi reaalsusega silmitsi seismist igaüks välja ei kannata. Olukorda leevendab ja aitab ennetada see, kui kasutada labidat õigel eesmärgil – töö tegemiseks.

Pole kahtlust, töö lunastab osa meie vaimsest tervisest, ent jooks töörattas pole kaugeltki püsiv lahendus. Kui ise puhkust ei võta ja ülemus ka ei survesta, niidab varem või hiljem mõni tervisehäda jalust. Ja siis tuleb ikkagi töölt koju jääda. Varem või hiljem on igal oinal oma puhkepäev. Ja mis siis saab? Siis võib tõdeda, et tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust Vargamäele ei tulnud. Armastus nõuab tööd ja vaeva, aga teistmoodi – kontoris rügamine ei aita suhetele tihti kaasa.

Isiklikke muresid tuleb vahel lahti kaevata mõne targa ja armastava inimese toel. Olgu see siis mõni lähedane või psühholoog, kes oskab küsimustega kaevamist suunata. Täisväärtuslikuma elu nimel tasub see ära. Seniks aga kniks ja kummardus neile, kes juba julgevad puhata.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 2.09.2016

Puud tunned viljast

Elades infoühiskonnas ja oluliselt suuremas majanduslikus heaolus kui eelnevad põlved, tuleb silmas pidada, et meil on kalduvus üle mõelda ja palju niisama “ringi jõlkuda”. Hinge sees hoidmiseks pole vaja pooltki nii palju energiat kulutada kui sadakond tagasi talus elades ja nii on meil käes väga palju vabadust. Et vasikavaimustus internetist pole veel kaugeltki möödanik, käib lõviosa jõlkumisest virtuaalmaailmas.

Juunikuu seisuga on maailmas 1,13 miljardit inimest, kes veedavad iga päev aega Facebookis. Iga kord küsib Facebook neilt “Millest mõtled?” ning paljud neist muudkui vastavadki. Kõik, kes on kunagi unistanud teise mõtete lugemisest, võiks nüüd ju rõõmust lakke hüpata, sest Facebook vahendab lõputult lugemismaterjali teiste mõtetest. Ent asi pole nii roosiline. Facebooki uudisvoog on küll visuaalselt kui kaev, mis ei tühjene, ent joogivett sealt igaüks ei leia.

Võrrelda ei tohiks

Missouri ülikooli mullune uuring tõestas, et sotsiaalmeedia kasutamine võib põhjustada depressiooni sümptomeid. Professor Margaret Duffy selgitas: “Leidsime, et kui Facebooki kasutajad muutuvad kadedaks oma Facebooki sõprade tegevuste ja elustiili suhtes, on nad palju altimad raporteerima depressiivseid tundeid.”

Võrdlemise omapärased lõksud varitsevad mujalgi internetis. Näiteks guugeldades sõna “mandlioperatsioon” võib viie minuti jooksul esimestest tulemustest teada saada, et mandlite eemaldamine on mõnele “köki-möki” ja hea viis kaheksa kilo võrra kaalu langetada, teisele on see põrgulikult valus. Ühtlasi saab teada, et kodanik varjunimega Kohalik Tuimestus ei soovita mandleid ära lõigata ja et isikul nimega Pettunud oli väidetavalt veel aasta pärast operatsiooni “nagu kalaluu kurgus”.

Ütlematagi selge, et sama kergesti võib end segadusse viia teistegi teemadega. Folklorist Marju Kõivupuu avas seda teemat, tutvustades oma raamatut “Eestlase eluring”. “Näiteks teadmised, kuidas väikest last hooldada, teda toita, kuidas probleemidega toime tulla, saadi naiste käest, kellel olid juba lapsed, oma vanematelt või vanavanematelt. Aga tänapäeva noored emmed arutavad virtuaalkommuunides ja vahel on seal selliseid probleeme, mis tekitavad küsitavusi, kas need on mõistlikud lapse tervise ja heaolu seisukohalt,” sõnas ta.

Kui ma põhikoolis käisin, oli populaarne mõttemäng arutada, mida keegi küsiks, kui satuks juhtumisi vestlema mõne kuulsusega või suure mõtlejaga. Irooniline, et nüüd, mil interneti ja pisukese tahtejõu abil on enam-vähem ükskõik kes kättesaadav, pillutakse küsimusi kaootiliselt just suvalistele tundmatutele, ja eks suures infomüras devalveeru ka küsimused.

Preester Philippe Jourdan kirjutas hiljuti Postimehes: “Info saamine on praegu kergem kui kunagi varem. Tõe otsimine mitte, ja see vajab rohkem pühendumist kui varem, nii tõde maailma sündmuste kohta kui ka tõde inimese elu eesmärgi ja tähenduse kohta.”

Niisiis, vaadakem üle oma küsimused ja võimalikud allikad. Tasub mõelda, mida ühe või teise küsimusega saavutada tahame. Ja veelgi enam – keda usaldame vastama? Viimase testimiseks sobib suurepäraselt iidne tarkus: puud tunned viljast.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 26.08.2016

Mis mõttes raha pole oluline?

Päeva lõpuks loevad rahast palju rohkem suhted - mida see ikkagi tähendab?

Just selle küsimusega maadles üks mu sõber oma sünnipäevalauas. Arutelu oli käinud töö ja rahateenimise ümber ja viis lõpuks õilsa ja tuntud tõdemuseni, et raha pole kõige olulisem. Mis tahes tööst on lõpuks ikkagi inimesed, suhted, tähtsamad. Sünnipäeva pidavale härrale ei andnud see mõte rahu. Ta jäi mõtlema olukordadele, mille tunnistajaks ta on tänu oma ametile saanud olla, riikidele, kuhu ta oli tööasjus reisinud, eduelamustele, mida järjepidev töö on andnud - kas tõesti peaks selle kõik üle trumpama üks järjekordne sünnipäev sõpradega? Nii justkui peab olema, kui suhted on kõige tähtsamad, ent sõpruskonna või perega laua taga istumine ei anna ju kaugeltki elu kõrghetke mõõtu välja.

Kõrvutades töö ja pereelu kõrgsagedusi, võib viimane nii mõnelgi eluperioodil kaotajaks jääda. Ise küsimus on, kas ja miks neid üldse ühele pulgale seada. Pilt muutub, kui vaadelda tööd ja peret teineteist vastastikku toetamas. Nii tegi psühhoterapeut Morgan Scott Peck, võrreldes abielu mäestiku baaslaagriga, kus hoitakse varustust ja puhatakse enne uutele tippudele tõusmist. "Kogenud mägironijad teavad, et baaslaagri eest hoolitsemisele tuleb pühendada vähemalt sama palju või isegi rohkemgi aega kui mägironimisele endale, sest baaslaagri turvalisusest ja varustatusest sõltub nende ellujäämine," nentis Peck. Ta tõdes, et meestel on kalduvus abielu-nimelise baaslaagri eest mitte vastutust võtta, oodates samal ajal, et kodune keskkond püsib nende passiivsusest hoolimata täiuslikus korras. Naised seevastu kipuvad kodus ja pere juures olemist ületähtsustama ja unustama, et mees vajab saavutusi ja kogemusi ka väljaspool koduseinu ning kasuks tuleks see ka naisele endale.

"Inimelu ülimaks eesmärgiks jääb alati indiviidi vaimne areng, tema iseseisev tõus tippudele, mida saab vallutada ainult üksinda. Ning samas on silmapaistvaid vallutusi võimalik sooritada vaid eduka abielu või eduka ühiskonna toetusel," tõdes Peck.

Selle tõe mõistmine võtab mõnel aega mitukümmend aastat. Harvardis on juba 75 aastat põhjalikult uuritud 724 mehe elukäiku. Uuringusse valiti nad teismelistena ja paljud neist, sarnaselt 21. sajandil sündinutele, pidasid selles vanuses peamisteks sihtideks kuulsust ja rikkust. Algul küsitleti poiste vanemaid, neid ennast, hiljem ka nende naisi ja lapsi. Läbi aastate on mehi pidevalt uuesti intervjueeritud töö ja pereelu teemadel, uuritud nende aju, südant, verenäitajaid. Seda kõike sihiga välja selgitada, mis aitab inimestel olla õnnelik ja terve.

Leiti, et 80. eluaastates on tervemad need, kes oma 50ndates olid lähisuhetega rahul. Neil, kel on keskeas kellelegi loota, on 80ndates parem mälu ja efektiivsem ajutegevus. Järelikult võivad ka veidi magedavõitu sünnipäevapeod olla väärt investeering tulevikku. (Rohkem infot uuringu kohta: https://goo.gl/XpDLzC)

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 8.07.2016

Roosa kadedus

Mu ema õpetas mulle midagi sellist, mida isegi Google’ist ei leia.

India vanasõna kohaselt paneb naabri kaupade vahtimine silmad valutama. Näen seda pidevalt omaenda ja sõprade-tuttavate elust. Näen seda pidevalt Facebookis. Ikka ja jälle tundub, et kellelgi teisel läheb paremini. Tema elu on palju kergem, tema äri on edukam, tema lapsed on tublimad. Miks mul nii hästi ei lähe?

Need lõputud mõtted ja küsimused on osa kadeduse nõiaringist. Üks kadestab teist, teine esimest. Justkui objektiivsetest ja suurtest asjadest kuni selleni, et üks tahab lokkis, teine sirgeid juukseid. Mõnikord lähevad asjad nii kaugele, et kadedus hakkab dikteerima meie tegevust. Alateadlikult võib kadeduse leevendamine viia tahteni äratada teistes kadedust. Juba klassikaline näide selles vallas on mõne kõrghetke jagamine sotsiaalmeedias, samal ajal kui keskpärased ja halvad päevad lükatakse vaiba alla. Ma ei arva, et selles keskkonnas peaks kuidagi teisiti käituma, ent sealseid “kaupu” silme eest läbi lastes tuleb endale küll pidevalt meelde tuletada, et see polegi tegelikkus. On vaid hoolikalt komponeeritud kuvand, millest ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ja liiga pikalt ei tasu vaadata – silmad hakkavad valutama.

Mis puudutab reaalset elu, siis kahtlemata torkab alati keegi sealgi silma oma edukusega. Mõnikord ei oska seda muudmoodi seletada, kui et teisel oli õnne. Nagu ütles prantsuse kirjanik Jean Cocteau: “Me peame uskuma juhustesse. Kuidas me muidu oskaks seletada nende edu, kes meile ei meeldi?”

Teine põhjus silmapaistva edu taga on tavaliselt talent. Tänamatult tihti aga nimetatakse talendiks või andekuseks ka seda, mille nimel on keegi aastaid vaeva näinud. “Oh, ma annaks oma elust kümme aastat, et niimoodi viiulit mängida,” võib nii mõnigi erutunud kontserdikülastaja lausuda pärast lummavat kontserti. Tead, mis? Tõenäoliselt andis see viiuldaja vähemalt 15. Laval säramisele eelnenud armutult järjepidev harjutamine, ohverdused ja hetked, mil mõni suur eeskuju ütles, et temast asja ei saa, ei jõua meieni (või Facebooki). Samas on see täispakett ja eraldi tellida pole võimalik. Ei saa edu ilma tööta ja pole mõtet kadestada midagi, mille hinda nagunii ei maksaks.

Teatud määral on kadedus samas ka paratamatu. Küll aga saab igaüks valvata, mis värvi kadedus on. Minu kunstnikust ema õpetas, et see võiks olla roosa. Kummalisel kombel pole ma seda mõistet kellegi teise suust hiljem kuulnud ega leidnud kedagi, kes seda kuulnud oleks. Isegi Google ei tea sellest midagi. Minu ema tõlgenduses tähendas “roosa kadedus” taganttõukavat jõudu. Selle alge pärineb samast kohast, kust kadedus, aga väljund on palju edasiviivam: see utsitab võtma jalad kõhu alt välja ja tegutsema. Mis nendest naabri kaupadest ikka vahtida, mine kauple enda omadega parem.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.06.2016

Lahtimuukimata ilukirjandus

Kohati võib ilukirjandus olla kui arvutimäng: uue leveli nägemiseks pead olema senise läbi teinud.

Olin viieaastane, kui mulle kingiti Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“. Olin suur lugemis-huviline ja uudishimulik, kas see raamat võiks troonilt lükata mu toonase lemmiku “Viplala lood“.  Exupéry raamat valmistas mulle aga esmajoones väikse pettumuse. Tundsin end riivatuna märkusest, millega autor raamatu sisse juhatas: vabandage, lapsed, aga tegelikult on see täiskasvanute lugemisvara. Et ma toona lasteaias ei käinud ja veetsin palju aega vanavanemate seltsis, pidasin end siiski piisavalt täiskasvanulikuks, et raamat läbi lugeda.

Pea 20 aastat hiljem saan aru, et Exupéryl oli õigus ja loo sügavama tähenduse suhtes on pimedad  isegi need viieaastased, kes vanavanematega tihedalt sotsialiseeruvad. Toonasest lugemisest on mul meeles ainult elevandi allaneelanud boamao pildid ja fakt, et Väike prints tutvus ja suhtles väga omanäoliste tegelastega, külastades erinevaid planeete. Peaaegu nagu Jussike külastas oma “seitset sõpra“. Pühendumine, ohvrimeelne armastus, truudusetus ja lahkuminek olid minu jaoks toona “lukus levelid“.

Väikesel printsil oli vähe aega. Seda tänapäeva moekaimat vabandust kasutas ta, kui rebane palus, et prints ta taltsutaks. “Kangesti tahaksin,” vastas väike prints, “ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.” Mõttekoht: kas pole nii, et selliste vabanduste saatel laseme käest nii mõndagi, mille olulisust alles hiljem hinnata oskame?

Rebane ei hakka ajanappust küsimuse alla seadma, ent märgib: “Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” Õnneks Väike prints soostus seda tegema ja sai niimoodi rea armastuse õppetunde vastastikusest mõjust ja sõltuvusest, vastutusest ja lahkumineku lohutamatust kurbusest.

Jah, see raamat on tõesti elutarkusi täis. Nüüd aga ootan huviga 30. eluaastaid, sest omal ajal mu kirjanduseõpetaja Vanalinna hariduskolleegiumis soovitas siis või hiljem kätte võtta “Vennad Karamazovid“. Küllap on sealsed teemad hetkel veel minu jaoks lukus.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.06.2016

Isekuse kibedad viljad

Inimese üks õnnetumaid paradokse on, et ta tahab olla teistega koos, kuid mõtleb ennekõike iseendale.

 

Üks esimesi halbu üllatusi, mille inimesed saavad pikemat aega suhtes olles, on tõdemus, et teine inimene on kohutavalt isekas. Teoloog Timothy Keller, keda on nimetatud tänapäeva C.S.Lewiseks, kirjutab raamatus "Abielu tähendus", et selle tõdemuse järel on kaks võimalust: kas asuda teisele isekust ette heitma või tegeleda omaenda isekusega. Esimene ei anna suurt midagi ja mis seal salata, ka teine variant ei pruugi kohe märgatavalt vilja kanda. Ja võib-olla ei kannagi üldse, aga annab vähemasti lootuse, et teine märkab ja võtab eeskuju.

 

Enesekesksus on inimesele loomuomane ning egoismieetika väidab, et kui igaüks sellest juhindub, on lõpuks kõik rahul. Igaüks ju ise teab, mis talle kasulik on, ja eks siis tulebki selle nimel tegutseda. Seda, mis on teistele hea, me ei saa kindlalt teada - meie ju nende sisse ei näe - ja sestap ei tasu üritadagi. Teist "aidates" võid teda hoopis alandada, saates sõnumi, et ta ei tule iseendaga toime. Kõlab üsna maskuliinselt, kuid oma tõetera selles kõiges ilmselt ka on. Samas tekitab see teooria ka küsimusi. Kas eetilise egoisti elus saavad sõprus ja armastus toimida? Ja kuidas on heategudega?

 

Üks ihaldusväärsemaid väärtusi inimese jaoks on vabadus. Võimalus ise oma äranägemise järgi toimetada, mitte sõltuda kellestki teisest. Eestlastele seostub vabadus ühtlasi esivanemate suurte igatsuste ja ohvritega, et kätte võita rahvuslik iseseisvus. Samas on vabadus põhjamaalaste südameasjaks ka igapäevaelus, töös ja spordis. Asiaadid tegutsevad usinasti kollektiivselt, ent põhjamaalane istub ikka üksi nina vastu arvutiekraani ning tunneb siirast rõõmu ennekõike nendest hetkedest, mil ta kolleegist või naabrist edukam on. Ka spordivallas hiilgame just individuaalaladel. Üksi ongi kõige parem, kinnitavad lõpuks isegi arvukad lahutused seltskonnaajakirjades. Ja koostegemise võlu? Ah, sellest saab piisava annuse laulupeol kätte. 

 

Filosoofia avab suurema pildi, jagades vabaduse positiivseks ja negatiivseks. Esimene on vabadus millestki (nt kui ei taha makse maksta või sõjaväkke minna), teine on vabadus millekski (loometegevuseks, arvamuse avaldamiseks, eesmärkide püstitamiseks). Tahtes olla vaba ja iseseisev tasub negatiivsest vabadusest kaugemale vaadata ja küsida, mis selle vabadusega peale hakata? Üks kolleeg andis sedasorti mõtteainet oma lapsele, kui too teatas, et ei taha kooli minna. "Olgu, no mis need alternatiivid mujal maailmas ikka on - tahad siis tööle või sõtta minna?" Teise, veelgi mõtlemapaneva retoorilise küsimuse, esitas Lenna Kuurmaa, kui asus heategevusfondi Minu Unistuste Päev patrooniks: "Milleks mulle au ja kuulsus, kui ma seda head tegema panna ei saa?"

 

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 20.05.2016.

PS. 11. juunini saab vähihaigete laste toetuseks osta esindusparte Pardirallile. Täpsem info: www.pardiralli.ee

Lõppematu jaht poolehoiule

Elu juba on selline, et kui ainus siht on teistele muljet avaldada, ei jõua inimene kunagi kohale.

Eestit tabas selles vallas juba rutiinne lüüasaamine: kruvisime Eurovisiooni ootused lakke ja nüüd nutame finaali kinnilöödud ukse taga. Eesti delegatsiooni juht Mart Normet teatas uudistes, et kuigi Jüri esitusega saab rahule jääda, algab nüüd põhjalik analüüs, mis ikka valesti läks. Loodan, et nad ühel hetkel siiski annavad endale armu ja pikalt ei analüüsi. Mis puudutab laiema avalikkuse poolehoiu võitmist, siis see pole olemuselt eluterve eesmärk. Suur boonus, kui see kaasneb endale meeldiva tegevusega, aga avaliku tunnustuse jahtimine on nagu paljakäsi linnu püüdmine. Vähetõenäoline edu saavutada ja suur tõenäosus end rumalaks teha.

Kord asusid pikemale teekonnale vanamees ja poiss, eesel käekõrval. Jõudnud esimesse külla, naersid inimesed, et näe, kus lollid - endal eesel kaasas, aga vantsib niisama. Miks ei võiks üks neist eesli selga istuda? Olgu, mõtlesid poiss ja vanamees. Viimane upitas end eesli selga ja nii jätkasid nad teekonda. Järgmises külas pööritasid inimesed silmi: on alles vanamees - tema on eesli seljas ja vaene poiss peab omal jalal kõndima. Milline isekus! Sellegi vea otsustasid teelised parandada ja vahetasid kohad ära. Nüüd ratsutas eesli seljas poiss ja teekond muudkui jätkus.

Kolmandas külas, nagu võib aimata, tekkis uus probleem. Külaelanikud pööritasid silmi ja ei suutnud nähtut uskuda. Nojah, noorus tõepoolest on hukas ja viimanegi austus vanainimeste vastu on maa pealt kadunud. Poiss on eesli seljas ja vaene vanainimene peab oma väsinud jalgu kurnama! Poiss, kas Sulle viisakust ei õpetatud? Mis tegelastel siis üle jäi muud kui istusid mõlemad eesli selga ja jätkasid matka. Kuniks tulid loomakaitsjad.

Elu on nagu keeruka rajaga orienteerumisvõistlus, kus ka "kõvemad tegijad" ei jõua kõiki punkte läbi käia. Nii ei suuda ka püüdlikumad people-pleaser'id kõigile meeltmööda olla. Need, kes ei julge oma asja ajada kas või vastuvoolu ujudes, jäävad igaveseks tuult taga ajama. Pretensioonid ei lõppe kunagi otsa.

Teatava teravmeelsusega annab sellest ehk isegi välja tulla. Linnalegendi kohaselt kirjutas üks toimetaja ajalehte teate: "Kui te leiate vea, palun mõistke, et see pandi sinna meelega. Me püüame avaldada igaühe jaoks midagi, ja mõned inimesed otsivad alati, mida kritiseerida."

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 13.05.2016 

Alandlikkuse õppetund

Aus pilk oma suutmatusele elu kontrollida muudab alandlikuks.

Sõitsin kord suvel marsaga Vääna-Jõesuu randa. Teadsin täpselt ka peatuse nime, aga marsajuhilt palusin ühe pileti Väänasse. Olen aru saanud, et marsades on oma kultuur. Erinevalt bussijuhtidest ei huvita marsruuttakso roolikeerajat väga täpselt, kuhu lähed. Vähemalt minuga on juhtunud, et kui ütlen konkreetse peatuse nime, torisetakse vastu, et ükstapuha, pilet on kõigile sama. Sedasamust torisemist ennetades ei öelnud ma seekord siis Viti, vaid Vääna, viidates rajoonile laiemalt. Pärast paarikümneminutilist sõitu pidas marsa kinni. Seisis mõne hetke ja ma ei saanud aru, miks - keegi ei väljunud ega sisenenud. Ühtäkki märkasin, et marsajuht vaatab tahavaatepeeglist minule otsa. Vaatasin õue - peatus nimega Vääna. Olgu, näib, et see marsajuht tahtis ikkagi peatuse nime. Et kõik minu järel ootasid, tundus mõttetu midagi seletama hakata ja astusingi taksost maha.

Olin Vääna-Jõesuul korduvalt käinud, nii et teadsin küll, kuhu minna. Rand ei tohiks kaugel olla, mõtlesin ma. Mõtlemata seejuures, et tavaliselt olen seal autoga käinud ja sestap on distantsitunnetus väheke teine. Jah, just, sellesama kurvi taga ongi. Kõndisin reipal sammul edasi. Kurvi jõudes tuli tunnistada, et see polnud see. Olgu, järgmise kurvi taga siis. Jätkasin teekonda. Ka sinna jõudes, tuli mälupetet tunnistada. Olukord muutus juba veidi piinlikuks, seda enam, et rannas pidin kellegagi kohtuma. Telefonile tema sel hetkel ei vastanud.

Hakkasin jooksma. Jõuan vähemalt kiiremini kohale. Teinud mõned kiiremad sammud kuniks mõistsin, et sellest pole suurt efekti. Pigem tasub hääletada, keegi võtab ikka peale. Mõeldud-tehtud, pöial taeva poole püsti, naeratus näole. Vastu ootusi ei andnud seegi tulemust, ainult möödatuhisevad autod. Ja veel mõnda aega oli iga kurvi taga lihtsalt järgmine kurv.

Aeg-ajalt tekib mul elu suhtes täpselt samasugune tunne: kurvi taga on lihtsalt järgmine kurv. Niipea kui enda meelest tean, kuhu elu suundub, naerab elu vastu, et ei tea sa midagi. Sina pole roolis. Või siis isegi oled, aga autos, mida parasjagu pukseeritakse. Ja varem või hiljem ikka saabub hetk, mil tuleb tunnistada oma allajäämist. Mitte isegi teistele inimestele, aga elule endale.

Need hetked, kui vaip alt ära tõmmatakse, panevad igatpidi proovile. Need testivad motiive ja eesmärke ning toovad endaga kõige ausamad peeglisse vaatamised. Kui siis endale tunnistada oma suutmatust elu kontrollida, teeb elu ühe kingituse. Annab julguse olla alandlik.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 6.05.2016

Suhtumine on eluküsimus

Muutliku ilmaga kevadel on hea endale meelde tuletada, et ümbritsevad olud nagu ilm või seltskond pole kunagi halb ega hea - küsimus on enda vaatenurgas ja häälestuses.

Kord kolis mees uude linna. Teisel pool aeda toimetavalt härralt küsis ta, kuidas siinkandis nende naabritega on ka. Kohalik päris vastu, kuidas eelmises kohas oli. Mees ütles, et täitsa normaalsed inimesed olid. Kohalik muigas: "No vot, siis on siin ka niiviisi."

Teistest head loota võib ühest küljest tunduda sinisilmne, teisalt aitab just see neil meie silmis hea olla. "Inimestel on kalduvus muutuda sellisteks, millistena me neid kardame näha. Nii et kui me jätkuvalt kanname teistele üle tundekülmust, kasuahnust või kiusu meie isiku suhtes on sellel toimimisviisil tagajärg. Kaasinimesed hakkavadki meie arvel oma soojade tunnete ja heade kavatsustega kokku hoidma," õpetas Anti Kidron raamatus "Oska olla enda psühholoog". (Eneseabiraamatule viitamine võib mõjuda haledalt küll, aga aeg-ajalt leiab neist tõesti mõtteainet.) Kidron meenutas, et inimestevahelises suhtluses toimub vastastikune emotsionaalne nakatamine. Igaüks saab siinkohal ise järele mõelda, millega ta oma suhtlusringkonda igapäevaselt nakatab.

Tahes-tahtmata vaatab igaüks maailma läbi oma mõtete ja tunnete prisma. Meenub ühe armunud orkestrandi tähelepanek, et kui dirigent kogu kollektiivi sõimas, tajus tema oma silme ees nii suurt liblikaparve, et ükski negatiivne mõte läbi ei pääsenud. Kolleegid hiljem lava taga turtsusid ja tema muudkui muigas, et mis siin ikka mossitada. Muidugi on sellise immuunsuse mõju mööduv, ent positiivne mõtlemine pole kaugeltki ainult armunute privileeg. Seda saab igaüks treenida.

Neile, kes nüüd edasisest lugemisest loobuda kavatsevad, sest treenida pole midagi võimalik, inimene kujunes lapsepõlves välja ja nüüd on nagu on, tsiteeriksin üht meediaõppejõudu. Kui üks mu kursusekaaslane tema ees vabandama hakkas, et ei oska oma artikleid pealkirjastada, ütles see tark mees: "Küll õpite. Mõelge hetkeks: kui te siia maailma sündisite, siis vabandage väga, aga te oskasite ainult kahte asja - karjuda ja püksi teha. Kõik ülejäänu olete elu jooksul juurde õppinud." Hetkedel, kui ma tunnen end ebapädevana, mõtlen ikka sellele lausele. Võtan end kokku ja õpin juurde.

Ja kuidas siis positiivse mõtlemise treening siis käib? Esiteks tuleb jälgida oma reaktsioone. Kas pintsakule aetud kohv rikub tuju kogu päevaks? Kas kolleegi kriitiline märkus tehtud tööle kahjustab enesehinnangut? Oma tundeid analüüsides tasub otsida nende tagamaid. Ühtlasi tasub endalt küsida, kas olukorral on ka positiivne tulem või mõni humoorikas aspekt, millele võiks keskenduda. Sedamoodi saab lahti lammutada nii mõnegi sisseharjunud mõtte- või käitumismustri ja oma elu veidi rõõmsamaks muuta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 22.04.2016

Kokkulepete tühistamise kultuur

Küllap on enamik inimesi aegade algusest olnud püsimatud, kartlikud ja pigem peljanud kindlaid kokkuleppeid, ent olud on sundinud siiski nendest kinni pidama. Enne telefoniajastut kokkulepitud kohtumisele tuli kohale ilmuda, teist ei saanud ju niisama pika ninaga ootama jätta. Ent nüüd seda muret pole – toksid talle telefonis 30 minutit enne kohtumist, et tuli midagi muud ette – sorry!

Progress on kindlasti üks märksõnadest, kui hinnata möödunud sajandit. Kahjuks on see areng olnud ennekõike tehnoloogiline ning inimesed on selle keskel teinud mitu head sammu tagasi džungliühiskonda. „Sisuliselt võrdub Google otsingu kasutamine metsikus looduses jahtimisega – see teeb meid ülivalvsaks. See ei ole hea seis järele mõtlemiseks ega suhtlemiseks,“ sõnas Ameerika psühholoogiadoktor Sherry Turkle, kes on uurinud inimeste ja tehnoloogia vastastikmõju. Turkle’i sõnul käib pidevalt telefoni kontrolliva inimese aju täispööretel ning seetõttu on tal raske teha eluliselt olulisi otsuseid. Tehnoloogiast sõltumisega kahaneb ka inimese võime üksi olla ja oma mõtteid iseendas peegeldada. Kaasnevad ülereageerimine ja depressiivsus, tõdes Turkle.

Huvitav kombinatsioon

Ühest küljest on meil võimalus operatiivselt kokkuleppeid muuta, teisalt ei suuda inimene selle pideva valveloleku keskel rahulikult mõelda ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. „Näkimadalad annavad, Näkimadalad võtavad,“ meenub Eesti kirjandusklassikast. Kaarte segab ka Lääne ühiskonnas lokkav individualistlik õnnekultus. Igas hetkes hedonistlikult õnne otsides võib lõputult küsima jääda, kas teen ikka õiget tööd või elan ikka õige inimesega. Ja mis seal salata, moodi on läinud isegi neis asjus pidevalt ümber mõelda. Saata sõnum ja öelda sorry.

Kõige selle keskel torkavad silma inimesed, kellel on selged prioriteedid ja selgus iseendas minna nendega lõpuni välja. Alates ettevõtjast, kes ei pasunda, et tal on kõigi jaoks midagi, vaid teab selgelt, mida ja kellele pakub. Või tööinimesest, kes nädalavahetusel põhimõtteliselt töömeile ei loe ja on perega või võtab aega enda jaoks, et puhata. Ja lõpetades nendega, kes on valmis oma ideede eest kas või surema. Näiteks Sokrates, kes kuuletus võimudele ka oma surmanuhtluse osas, kuigi selle ajendiks oli kõigest see, et ta suunas noori kriitiliselt mõtlema. Just selliste inimeste elu jätab mõtteainet aastatuhandeteks. Paremal juhul antakse selle üle mõtisklemiseks lausa töölt vaba päev just nagu suur reede on. Ärge seda siis nutitelefonis veetke.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 24.03.2016

 

Uue luua efekt

Kui Puhkepäeva ohjad mulle ulatati, hakkasin mõtlema uue luua efektile. Inglise keeleruumis suisa sündroomiks kutsutud nähtus viitab uuele juhile, kes asub otsekohe läbi viima suuri muutusi. Muidugi on olukordi, kus eelmine juht on kraavi sõitnud ja kardinaalne muutus on hädavajalik, ent antud mõiste viitab seisule, kus muutus on uue tegija vabatahtlik otsus. On see siis liigne agarus, tahe oma üleolekut näidata või alluvana kogunenud frustratsioon, igatahes konstateerib ta, et kõik senine peab muutuma. "Tänage õnne - siin ma olen ja viin läbi kauaoodatud muutused," kõneleb seesugune juht. Just nagu USA presidendikandidaadid valimiste eel. 

Sellistele kõiketeadvatele eneseupitajatele räägivad vastu Vana-Kreeka retoorikud. Juba antiikajal oli teada, et avaliku ülesastumise puhul on võtmesõna humiliatio ehk tagasihoidlikkus. Alguses end rahvale tutvustades, näiteks kõnepulti astudes, ei tohiks paista liiga professionaalne. Pigem tuleb valida alandlik ja vahest lausa kohmetu käitumine, sest just nii võidab kõneleja auditooriumi poolehoiu. "Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse," õpetas ka Jeesus. 

Uue luua sündroomiga juhtidele on need tõeterad võõrad. Ja sestap võib nendega juhtuda nii nagu lastelaulus "Uhti-uhti-uhkesti" põiega läks: "tõmbas ennast õhku täis ja karplauhti lõhki käis". Veidi leebemalt kirjeldab seda järgnev anekdoot. Ametist lahkuv president annab mantlipärijale kaasa kolm ümbrikku ja ütleb, et kui asjad kasvavad üle pea, avagu need ükshaaval. Alguses on kõik hästi, ent ühel hetkel saavad uue presidendi mõtted otsa ja ta avab esimese ümbriku. Seal seisab: "Aja kõik eelmise kaela". Ta teebki nii ja olukord laabub otsekui võluväel. Mõne aja pärast on president jälle lõhkise küna ees ning leiab, et tuleks avada teine ümbrik. Sealt loeb ta: "Tunnista oma eksimust." Saab seegi tehtud ja kõik on taas rahulik. Mõnda aega lähevad asjad ülesmäge, ent kaks ei jää kolmandata ja saabub ka kolmas tupikseis, mis sunnib avama viimast ümbrikku. Sealt leiab president saatusliku korralduse: "Leia mantlipärija ja kirjuta oma kolm ümbrikku."

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 18.03.2016