„Tähelepanu, valmis olla, põgene!“
Jah, Sa lugesid õigesti, ta käsib põgeneda. „Arvesta, et
kõik vaatavad ja olgem ausad, hakkama Sa nagunii ei saa, nii et jookse parem
ära,“ ütleb ta täie tõsidusega. Külmavereliselt isegi, kuid lisab siis veidi
leebemalt, „või kui Sa ilmtingimata pead jääma, anna vähemalt oma süda mulle.
Ma luban, et hoian seda kindlas kohas.“ Ta vaatab oma suurte silmadega Sinust
otsekui läbi. Ta teab Su nõrku kohti, oskab Su varvastel talluda.
Valus on, aga paistab, et ta teab, millest räägib.
Kainestavalt mõjub tema jutt sellest, et ega unistada tasu ja üleüldse, millegi
nimel pole mõtet pingutada. „Kas Sa pole tähele pannud, et pingutustest
hoolimata kõik nagunii ebaõnnestuvad? Kõik Su tuleviku tundmatud tegurid võivad
osutuda pettumusteks. Kindlam on jääda selle juurde, mida juba tead, siis
vähemalt ei tule uusi pettumusi peale. Aitab senistestki.“
Ta jutt teeb kurvaks, ent ta ise paistab mõistlik, elu
näinud. Ta on justkui terve maailma läbi käinud ja teab nüüd öelda, et igal
pool on seesama – õnnetu katsetuste jada. Tõestusmaterjali on kuhjade viisi ja
sellele ei saa vastu vaielda – ta on tõepoolest väga paljude õnnetut saatust
kõrvalt näinud – kuid midagi on selle kõige juures siiski kahtlast ka. Need, kes
julgevad ta jutus kahelda, saavad õige pea aru, et ta varjab midagi. Ta puikleb
vastu, kui selle kohta küsida, kuid asjasse süvenedes selgub pahatihti, et ta
polnud nendes olukordades pelgalt vaatleja – vastupidi, tema oligi see põhiline
mõjutaja, kes tuleviku tumedaks värvis. Ta ise suunas loobuma, suunas põgenema
ja üle kõige – veenas uskuma, et tema ongi Kaine Mõistus, kuid seda ta pole. Tema
õige nimi on Hirm.
Ukse taga koputades väidab Hirm, et hoiab palju halba ära.
Tundub hea pakkumine, mõtled ust avades, kuid ühtäkki istub diivanil ka kutsumata
külaline – Karistus. Järgmisel hetkel on midagi kadunud – pole enam jõudu
raskustega toimetulekuks. Nüüd siis järelikult tuleb raskusi vältida.
Justkui tellitult lubab Hirm, et kui Sa annad oma südame
talle, ei murdu see enam kunagi. Palju valu kogenud hinge jaoks on see ahvatlev
pakkumine, kuid sel lepingul on oma hind. Hirmule ohverdatud südamed muutuvad
kivikõvaks. Nad ei murdu, kuid murravad teisi.
Hirm võib olla veenev ja paista kõikvõimas, kuid tal on üks
suur nõrkus. Ta ise ei ütle seda kunagi, aga ta pole võitmatu. Täiuslik
armastus hävitab ta sootuks. Selle vastu pole tal muud kaitset kui sisendada
inimestele, et Armastust tasub karta. Hirmu võidab see, kes valib sellegipoolest
Armastuse.
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja kolumn 19.05.2017
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja kolumn 19.05.2017
No comments:
Post a Comment