Kes räägib?

„Tähelepanu, valmis olla, põgene!“

Jah, Sa lugesid õigesti, ta käsib põgeneda. „Arvesta, et kõik vaatavad ja olgem ausad, hakkama Sa nagunii ei saa, nii et jookse parem ära,“ ütleb ta täie tõsidusega. Külmavereliselt isegi, kuid lisab siis veidi leebemalt, „või kui Sa ilmtingimata pead jääma, anna vähemalt oma süda mulle. Ma luban, et hoian seda kindlas kohas.“ Ta vaatab oma suurte silmadega Sinust otsekui läbi. Ta teab Su nõrku kohti, oskab Su varvastel talluda.

Valus on, aga paistab, et ta teab, millest räägib. Kainestavalt mõjub tema jutt sellest, et ega unistada tasu ja üleüldse, millegi nimel pole mõtet pingutada. „Kas Sa pole tähele pannud, et pingutustest hoolimata kõik nagunii ebaõnnestuvad? Kõik Su tuleviku tundmatud tegurid võivad osutuda pettumusteks. Kindlam on jääda selle juurde, mida juba tead, siis vähemalt ei tule uusi pettumusi peale. Aitab senistestki.“

Ta jutt teeb kurvaks, ent ta ise paistab mõistlik, elu näinud. Ta on justkui terve maailma läbi käinud ja teab nüüd öelda, et igal pool on seesama – õnnetu katsetuste jada. Tõestusmaterjali on kuhjade viisi ja sellele ei saa vastu vaielda – ta on tõepoolest väga paljude õnnetut saatust kõrvalt näinud – kuid midagi on selle kõige juures siiski kahtlast ka. Need, kes julgevad ta jutus kahelda, saavad õige pea aru, et ta varjab midagi. Ta puikleb vastu, kui selle kohta küsida, kuid asjasse süvenedes selgub pahatihti, et ta polnud nendes olukordades pelgalt vaatleja – vastupidi, tema oligi see põhiline mõjutaja, kes tuleviku tumedaks värvis. Ta ise suunas loobuma, suunas põgenema ja üle kõige – veenas uskuma, et tema ongi Kaine Mõistus, kuid seda ta pole. Tema õige nimi on Hirm.

Ukse taga koputades väidab Hirm, et hoiab palju halba ära. Tundub hea pakkumine, mõtled ust avades, kuid ühtäkki istub diivanil ka kutsumata külaline – Karistus. Järgmisel hetkel on midagi kadunud – pole enam jõudu raskustega toimetulekuks. Nüüd siis järelikult tuleb raskusi vältida.  

Justkui tellitult lubab Hirm, et kui Sa annad oma südame talle, ei murdu see enam kunagi. Palju valu kogenud hinge jaoks on see ahvatlev pakkumine, kuid sel lepingul on oma hind. Hirmule ohverdatud südamed muutuvad kivikõvaks. Nad ei murdu, kuid murravad teisi.  

Hirm võib olla veenev ja paista kõikvõimas, kuid tal on üks suur nõrkus. Ta ise ei ütle seda kunagi, aga ta pole võitmatu. Täiuslik armastus hävitab ta sootuks. Selle vastu pole tal muud kaitset kui sisendada inimestele, et Armastust tasub karta. Hirmu võidab see, kes valib sellegipoolest Armastuse.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja kolumn 19.05.2017