Küllap on enamik inimesi aegade algusest olnud püsimatud,
kartlikud ja pigem peljanud kindlaid kokkuleppeid, ent olud on sundinud siiski nendest
kinni pidama. Enne telefoniajastut kokkulepitud kohtumisele tuli kohale ilmuda,
teist ei saanud ju niisama pika ninaga ootama jätta. Ent nüüd seda muret pole –
toksid talle telefonis 30 minutit enne kohtumist, et tuli midagi muud ette – sorry!
Progress on kindlasti üks märksõnadest, kui hinnata möödunud
sajandit. Kahjuks on see areng olnud ennekõike tehnoloogiline ning inimesed on
selle keskel teinud mitu head sammu tagasi džungliühiskonda. „Sisuliselt võrdub
Google otsingu kasutamine metsikus looduses jahtimisega – see teeb meid
ülivalvsaks. See ei ole hea seis järele mõtlemiseks ega suhtlemiseks,“ sõnas Ameerika
psühholoogiadoktor Sherry Turkle, kes on uurinud inimeste ja tehnoloogia
vastastikmõju. Turkle’i sõnul käib pidevalt telefoni kontrolliva inimese aju
täispööretel ning seetõttu on tal raske teha eluliselt olulisi otsuseid.
Tehnoloogiast sõltumisega kahaneb ka inimese võime üksi olla ja oma mõtteid iseendas
peegeldada. Kaasnevad ülereageerimine ja depressiivsus, tõdes Turkle.
Huvitav kombinatsioon
Ühest küljest on meil võimalus
operatiivselt kokkuleppeid muuta, teisalt ei suuda inimene selle pideva
valveloleku keskel rahulikult mõelda ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. „Näkimadalad
annavad, Näkimadalad võtavad,“ meenub Eesti kirjandusklassikast. Kaarte segab ka
Lääne ühiskonnas lokkav individualistlik õnnekultus. Igas hetkes hedonistlikult
õnne otsides võib lõputult küsima jääda, kas teen ikka õiget tööd või elan ikka
õige inimesega. Ja mis seal salata, moodi on läinud isegi neis asjus pidevalt
ümber mõelda. Saata sõnum ja öelda sorry.
Kõige selle keskel torkavad silma inimesed, kellel on selged
prioriteedid ja selgus iseendas minna nendega lõpuni välja. Alates ettevõtjast,
kes ei pasunda, et tal on kõigi jaoks midagi, vaid teab selgelt, mida ja
kellele pakub. Või tööinimesest, kes nädalavahetusel põhimõtteliselt töömeile
ei loe ja on perega või võtab aega enda jaoks, et puhata. Ja lõpetades nendega,
kes on valmis oma ideede eest kas või surema. Näiteks Sokrates, kes kuuletus
võimudele ka oma surmanuhtluse osas, kuigi selle ajendiks oli kõigest see, et
ta suunas noori kriitiliselt mõtlema. Just selliste inimeste elu jätab
mõtteainet aastatuhandeteks. Paremal juhul antakse selle üle mõtisklemiseks
lausa töölt vaba päev just nagu suur reede on. Ärge seda siis nutitelefonis veetke.
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 24.03.2016