Thursday, March 24, 2016

Kokkulepete tühistamise kultuur

Küllap on enamik inimesi aegade algusest olnud püsimatud, kartlikud ja pigem peljanud kindlaid kokkuleppeid, ent olud on sundinud siiski nendest kinni pidama. Enne telefoniajastut kokkulepitud kohtumisele tuli kohale ilmuda, teist ei saanud ju niisama pika ninaga ootama jätta. Ent nüüd seda muret pole – toksid talle telefonis 30 minutit enne kohtumist, et tuli midagi muud ette – sorry!

Progress on kindlasti üks märksõnadest, kui hinnata möödunud sajandit. Kahjuks on see areng olnud ennekõike tehnoloogiline ning inimesed on selle keskel teinud mitu head sammu tagasi džungliühiskonda. „Sisuliselt võrdub Google otsingu kasutamine metsikus looduses jahtimisega – see teeb meid ülivalvsaks. See ei ole hea seis järele mõtlemiseks ega suhtlemiseks,“ sõnas Ameerika psühholoogiadoktor Sherry Turkle, kes on uurinud inimeste ja tehnoloogia vastastikmõju. Turkle’i sõnul käib pidevalt telefoni kontrolliva inimese aju täispööretel ning seetõttu on tal raske teha eluliselt olulisi otsuseid. Tehnoloogiast sõltumisega kahaneb ka inimese võime üksi olla ja oma mõtteid iseendas peegeldada. Kaasnevad ülereageerimine ja depressiivsus, tõdes Turkle.

Huvitav kombinatsioon

Ühest küljest on meil võimalus operatiivselt kokkuleppeid muuta, teisalt ei suuda inimene selle pideva valveloleku keskel rahulikult mõelda ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. „Näkimadalad annavad, Näkimadalad võtavad,“ meenub Eesti kirjandusklassikast. Kaarte segab ka Lääne ühiskonnas lokkav individualistlik õnnekultus. Igas hetkes hedonistlikult õnne otsides võib lõputult küsima jääda, kas teen ikka õiget tööd või elan ikka õige inimesega. Ja mis seal salata, moodi on läinud isegi neis asjus pidevalt ümber mõelda. Saata sõnum ja öelda sorry.

Kõige selle keskel torkavad silma inimesed, kellel on selged prioriteedid ja selgus iseendas minna nendega lõpuni välja. Alates ettevõtjast, kes ei pasunda, et tal on kõigi jaoks midagi, vaid teab selgelt, mida ja kellele pakub. Või tööinimesest, kes nädalavahetusel põhimõtteliselt töömeile ei loe ja on perega või võtab aega enda jaoks, et puhata. Ja lõpetades nendega, kes on valmis oma ideede eest kas või surema. Näiteks Sokrates, kes kuuletus võimudele ka oma surmanuhtluse osas, kuigi selle ajendiks oli kõigest see, et ta suunas noori kriitiliselt mõtlema. Just selliste inimeste elu jätab mõtteainet aastatuhandeteks. Paremal juhul antakse selle üle mõtisklemiseks lausa töölt vaba päev just nagu suur reede on. Ärge seda siis nutitelefonis veetke.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 24.03.2016
 


Friday, March 18, 2016

Uue luua efekt

Kui Puhkepäeva ohjad mulle ulatati, hakkasin mõtlema uue luua efektile. Inglise keeleruumis suisa sündroomiks kutsutud nähtus viitab uuele juhile, kes asub otsekohe läbi viima suuri muutusi. Muidugi on olukordi, kus eelmine juht on kraavi sõitnud ja kardinaalne muutus on hädavajalik, ent antud mõiste viitab seisule, kus muutus on uue tegija vabatahtlik otsus. On see siis liigne agarus, tahe oma üleolekut näidata või alluvana kogunenud frustratsioon, igatahes konstateerib ta, et kõik senine peab muutuma. "Tänage õnne - siin ma olen ja viin läbi kauaoodatud muutused," kõneleb seesugune juht. Just nagu USA presidendikandidaadid valimiste eel. 

Sellistele kõiketeadvatele eneseupitajatele räägivad vastu Vana-Kreeka retoorikud. Juba antiikajal oli teada, et avaliku ülesastumise puhul on võtmesõna humiliatio ehk tagasihoidlikkus. Alguses end rahvale tutvustades, näiteks kõnepulti astudes, ei tohiks paista liiga professionaalne. Pigem tuleb valida alandlik ja vahest lausa kohmetu käitumine, sest just nii võidab kõneleja auditooriumi poolehoiu. "Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse," õpetas ka Jeesus. 

Uue luua sündroomiga juhtidele on need tõeterad võõrad. Ja sestap võib nendega juhtuda nii nagu lastelaulus "Uhti-uhti-uhkesti" põiega läks: "tõmbas ennast õhku täis ja karplauhti lõhki käis". Veidi leebemalt kirjeldab seda järgnev anekdoot. Ametist lahkuv president annab mantlipärijale kaasa kolm ümbrikku ja ütleb, et kui asjad kasvavad üle pea, avagu need ükshaaval. Alguses on kõik hästi, ent ühel hetkel saavad uue presidendi mõtted otsa ja ta avab esimese ümbriku. Seal seisab: "Aja kõik eelmise kaela". Ta teebki nii ja olukord laabub otsekui võluväel. Mõne aja pärast on president jälle lõhkise küna ees ning leiab, et tuleks avada teine ümbrik. Sealt loeb ta: "Tunnista oma eksimust." Saab seegi tehtud ja kõik on taas rahulik. Mõnda aega lähevad asjad ülesmäge, ent kaks ei jää kolmandata ja saabub ka kolmas tupikseis, mis sunnib avama viimast ümbrikku. Sealt leiab president saatusliku korralduse: "Leia mantlipärija ja kirjuta oma kolm ümbrikku."

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 18.03.2016