Pinnapealsuse võistlus

Oh, need ameeriklased on nii pinnapealsed – muudkui küsivad “How are you?“, aga vastus kedagi ei huvita. Käsi püsti, kes seda lauset kuulnud on.

Jajah, enne oma esimest Ameerika reisi olin minagi juba läbi imbunud meie kultuuriruumi hinnangutest ameeriklaste pinnapealsusele, võltsnaeratustele ja osavõtmatutele küsimustele. Ent tagasi tulin ma hoopis teatava kadedusega nende ellusuhtumise peale. Mulle meeldib ameeriklaste optimism.

Harjumatult suur kogus rõõmsameelsust tundub alati veidi totaka või naiivsena, eriti introvertsetele põhjamaalastele, aga tegelikult on elu niiviisi helgem ka. Tegelikult on ju ilus vaadata fotosid, kus inimesed naeratavad. Nad vähemalt püüavad rõõmu leida ja hoida. Mitte nagu meie siin oma kannatusi õilistava ajaloo ja töönarkomaanlusega.

Olgem ausad, küsimusele “Kuidas läheb?” on meilgi tüüpvastused. Enamik meist ei hakka oma elukäiku või möödunud nädalat selle küsimuse peale ümber jutustama. Öeldakse ikka, et “ah, tead küll, kiire nagu alati” või lakooniline “hästi”, mis tihti ehteestlaslikult asendatakse ka süngema sünonüümiga nagu “normaalselt” või “pole viga”.

Nii et pada ja katel – ühed mustad mõlemad – ka siinpool ookeani ollakse pinnapealsed ja ebaoriginaalsed. Kahjuks tihti ilma optimismita pealegi. Ameeriklaste käitumise ja valitsejate kritiseerimine tuleb meil siin kaugel suurepäraselt välja, aga võib-olla tasuks nende kultuurist midagi õppida ka?


Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.03.2017

Teadvustatud valikud

Hea ajakirjanik, hea õpetaja, hea lapsevanem, hea pastor – kõigil neil on üks tähtis ühine omadus. Nad suunavad inimesi tegema teadvustatud valikuid. Tark inimene pigem küsib kui vastab. Ta süveneb teemasse, kuid säilitab samas avatuse uuele ja isegi vasturääkivale infole. Ta suhtub elu paradoksidesse ja keerukusse pieteeditundega ning austab teiste valikuvabadust. Ja just sellepärast on tark inimene parim võimalik teekaaslane, sest ta suudab parasjagu kohaneda ja samas muutuste keskel kainelt vajalikku kurssi hoida.

Mida nõrgem on inimese tahe ja arusaam sellest sisemisest kursist, seda altim on ta lihtsalt kulgema. Vooluga kaasa kulgemisest saavad alguse väga paljud sõltuvuslikud nõiaringid ja suhtepuntrad. Mingites olukordades pole asju läbi mõeldud, pole võetud vastutust iseenda elu eest ning mõnda aega hiljem ongi jama käes. Kui inimene ka siis midagi otsustavat ette ei võta, jääb üle vaid silmad kinni pigistada ja loota, et rong läheb mööda. Kuid see rong sõidab ringiratast.

Valikud on igaühe elus alalised külalised. Mõni esmapilgul vähetähtis kompromiss võib eskaleeruda suureks probleemiks. Otsus säilitada uhkus ja mitte vabandust paluda rikub suhteid. Ja samal ajal võib väike abipalve kujuneda täiesti elumuutvaks pöördeks.

Head valikud lähtuvad suuremast pildist. Nende eelduseks on võime olukorrast, emotsioonide ja mõtete virvarrist välja suumida. Vaja on mõõdupuud, mis teeb emotsiooni toel ülespuhutud elevantidest jälle sääsed ja taskulampi, et tabada pimedast südamesopist tõelisi elevante – sügavaid hirme ja probleeme, mis vajavad tõsist tegelemist ja ilmselt ka abi küsimist.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.03.2017