Saturday, September 9, 2017

Täna vaimustud, homme tüdined

Sõin Portugalis apelsini-porgandijäätist – täitsa vaimustav maitseelamus oli. Jõudsin mõelda, et hiljem Eestis seda ei saagi, ja hetkeks isegi kurvastasin. Kuid ülemäära siiski ei kurvastanud ka, sest teisel, kolmandal või viieteistkümnendal korral ei oleks selle söömine nagunii vaimustav. Sellest saaks üks harilik jäätis teiste seas.

Kui ma saaks elu printsiipidest mõne ära muuta, muudaksin ilmselt selle, et asjadest, mis esialgu vaimustavad, voolab aegamisi võluvägi välja. „Ega siin peale sõpruse enam midagi pole,“ ühmab muidu igati südamlik mees, kommenteerides oma mõneaastast abielu. Mina vaatan ta naist ja mõtlen, et enam ilusamat naist pole ju olemaski. „Jumal, oled Sa kindel, et Sa need asjad ikka õigesti programmeerisid?“ kaigub mu peas retooriline küsimus Loojale. Sest aru ei saa. Miks ei võiks inimesed näha oma väljavalitus elu lõpuni seda, mida pulmapäeval nägid? Miks kaob vaimustus, millega autojuhiload kätte saad, või elevus, millega alustasid tööd ihaldatud ametikohal? Miks muutub see kõik kahvatuks rutiiniks?

Elu jääb alati selliseks, et ühed unistavad sellest, mida teised (enam) hinnata ei oska. Ühe mehe praht on teise varandus, nagu öeldakse. Ja kõrvaltvaatajal on väga raske selgeks teha, kui õnnelik Sa tegelikult (tema meelest) oled.

„Ole tänulik!“ on mu lapsepõlves üks enim kuuldud lauseid. Mu vanaema ei väsinud seda korrutamast ja ma saan aru, miks. Ta lapsendati perekonda, kellega koos küüditati ta Siberisse, kui vanaema oli kõigest 9-aastane. Loomavagunis teel olles pidas ta oma 10. sünnipäeva. Isa lasti maha, ema ja vennaga said nad kaugel Siberis nälga ja rohkelt teisigi eluraskusi tunda. 19. sünnipäeva pidas vanaema poliitvangina kuskil Venemaa vanglas, 22-aastasena töötas Siberis sanitarina ja nii edasi.

Vanaema mäletab hästi ja jutustab oma lapsepõlvest tihti üht episoodi, üht dialoogi oma vennaga.

„Aadu, mida Sa jõuludeks tahaksid, kui meil toit oleks olemas?“
„Pätsi leiba,“ kõlas vastuseks.
„Ei-ei.., kui toit oleks olemas – mida Sa siis tahaksid?“
„Ikkagi pätsi leiba,“ vastas vend uuesti ja puhkes nutma.

Jah, minu lapsepõlv oli kardinaalselt helgem, vaatamata sellele, et 1990ndad oli Eestis vaene aeg. Mina sain osa millestki palju külluslikumast ja ladusamast. Vanaema oli kindlasti väga tänulik, nähes, et laste ja lastelaste saatus on veidi armulisem. Omamoodi samas tunneb ta minu põlvkonnale ja järgnevatele kaasa ka, sest mida suuremas külluses kasvad, seda raskem on hinnata väikseid argiseid rõõme. Kuid kas vanaemal õnnestus minusse tänutunnet süstida? Ei tea.

Teise eest ei saa tunda ja teisele ei saa öelda, et tunne nii. Tänulikkus peab ikkagi seestpoolt tulema. Õnneks on see mingil määral ka treenitav. Parimad treenerid selles vallas on lapsed. Tüdimus elu suhtes on kohati paratamatu, ent lapsed aitavad seda lunastada. Nad annavad võimaluse näha maailma uuesti värskelt, justkui nende pilgu läbi. „Lapsega koos võid ümber suvalise tänavavalgustusposti kümme tiiru teha ja keegi ei vaata imelikult,“ muigas mu tuttav lasteaiakasvataja, kui sel teemal rääkisime.

Sestap kõigile, kes on elust tüdinenud, soovitan sõbruneda lastega. Õppida nendega mängima ja maailma avastama. Kujutan ette, et nii mõnegi jaoks see pole üldse kerge ülesanne, aga nagu ameeriklased teavad: no pain, no gain.

Ja nagu töövihikutes olid taibukamatele tärniga ülesanded, võin ka siia ühe lisada. Piibel (ehk „ilusa elu õpetus“ nagu üks mu sõber äsja päris tabavalt sõnastas) julgustab lastega sõbrunemisest veel sammu edasi astuma ja olema ise nagu laps. Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ (Lk 18:17)

Meie katkiste perede ajastul on paljud lapsed pidanud liiga noorena suureks saama ja liiga suurt vastutust oma õlul kandma. Nad on olnud sunnitud astuma ellu ilma perekondliku seljataguseta ning on sellest lähtuvalt tihti madala enesehinnanguga ja altid tegema kehvapoolseid valikuid. Jumala armastus, mida võib kogeda teiste inimeste ja üleloomulike kogemuste kaudu, võib nii mõnegi jaoks lunastada lapsepõlvest kaasavõetud emotsionaalse defitsiidi. Jumal võib kinni lappida selle, mille inimesed on katki rebinud ja hooleta jätnud. See võtab aega, aga on hea ja ilus.

Kui Jumal on meie valusad haavad puhastanud ja kinni sidunud, saab Isa armastuse toel suuri asju teha. Lapsed on väga julged seiklema, kui teavad, et vanemad on vajadusel sealsamas olemas. Samamoodi on julge inimene, kes teab ja tunnetab, et Jumal on temaga. Sellist julgust mujalt ei saa.

Monday, July 3, 2017

Kes räägib?

„Tähelepanu, valmis olla, põgene!“

Jah, Sa lugesid õigesti, ta käsib põgeneda. „Arvesta, et kõik vaatavad ja olgem ausad, hakkama Sa nagunii ei saa, nii et jookse parem ära,“ ütleb ta täie tõsidusega. Külmavereliselt isegi, kuid lisab siis veidi leebemalt, „või kui Sa ilmtingimata pead jääma, anna vähemalt oma süda mulle. Ma luban, et hoian seda kindlas kohas.“ Ta vaatab oma suurte silmadega Sinust otsekui läbi. Ta teab Su nõrku kohti, oskab Su varvastel talluda.

Valus on, aga paistab, et ta teab, millest räägib. Kainestavalt mõjub tema jutt sellest, et ega unistada tasu ja üleüldse, millegi nimel pole mõtet pingutada. „Kas Sa pole tähele pannud, et pingutustest hoolimata kõik nagunii ebaõnnestuvad? Kõik Su tuleviku tundmatud tegurid võivad osutuda pettumusteks. Kindlam on jääda selle juurde, mida juba tead, siis vähemalt ei tule uusi pettumusi peale. Aitab senistestki.“

Ta jutt teeb kurvaks, ent ta ise paistab mõistlik, elu näinud. Ta on justkui terve maailma läbi käinud ja teab nüüd öelda, et igal pool on seesama – õnnetu katsetuste jada. Tõestusmaterjali on kuhjade viisi ja sellele ei saa vastu vaielda – ta on tõepoolest väga paljude õnnetut saatust kõrvalt näinud – kuid midagi on selle kõige juures siiski kahtlast ka. Need, kes julgevad ta jutus kahelda, saavad õige pea aru, et ta varjab midagi. Ta puikleb vastu, kui selle kohta küsida, kuid asjasse süvenedes selgub pahatihti, et ta polnud nendes olukordades pelgalt vaatleja – vastupidi, tema oligi see põhiline mõjutaja, kes tuleviku tumedaks värvis. Ta ise suunas loobuma, suunas põgenema ja üle kõige – veenas uskuma, et tema ongi Kaine Mõistus, kuid seda ta pole. Tema õige nimi on Hirm.

Ukse taga koputades väidab Hirm, et hoiab palju halba ära. Tundub hea pakkumine, mõtled ust avades, kuid ühtäkki istub diivanil ka kutsumata külaline – Karistus. Järgmisel hetkel on midagi kadunud – pole enam jõudu raskustega toimetulekuks. Nüüd siis järelikult tuleb raskusi vältida.  
Justkui tellitult lubab Hirm, et kui Sa annad oma südame talle, ei murdu see enam kunagi. Palju valu kogenud hinge jaoks on see ahvatlev pakkumine, kuid sel lepingul on oma hind. Hirmule ohverdatud südamed muutuvad kivikõvaks. Nad ei murdu, kuid murravad teisi.  

Hirm võib olla veenev ja paista kõikvõimas, kuid tal on üks suur nõrkus. Ta ise ei ütle seda kunagi, aga ta pole võitmatu. Täiuslik armastus hävitab ta sootuks. Selle vastu pole tal muud kaitset kui sisendada inimestele, et Armastust tasub karta. Hirmu võidab see, kes valib sellegipoolest Armastuse.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja kolumn 19.05.2017  

Thursday, June 22, 2017

Puhkus teeb eeslist naise

Mõnele kolleegile pidin enne oma Ameerika reisi tükk aega seletama, miks ma seal puhkan, sest "Ameerikas on ka internet ju". Oeh. Mida iganes. Meie 24/7 ühiskond ei oska puhata.

Aga ega ma ise ka parem pole. Alles siis, kui mu kauaoodatud puhkuse viies päev kätte jõudis, tundsin end üle pika aja jälle inimese, mitte tööloomana. Tegin vennale ja endale õhtusööki ja mõtlesin, et ma absoluutselt ei igatse tööd. Mulle meeldib ajakirjanik olla, aga see ei defineeri mind. Ja siis ma mõtlesin inimese loomisele. Naine ei loodudki tööloomaks. Ta loodi kaaslaseks mehele. Aadam elas paradiisis, tal oli täiuslik suhe Jumalaga, polnud pattu ega midagi, Aadamal oli töö (Eedenit hallata, loomi nimetada jne), ja ometi Jumal ütles, et midagi on puudu. Et tal pole üksi hea.

Mingis mõttes on naised väga iseseisvad (suudavad süüa teha, hubase kodu luua jne), aga loodud on nad ikkagi olema seltskonnaks, kaaslaseks. Ja kuigi mehed on mingis mõttes abitumad, siis neid üksiolek nii hullult ei morjenda - kurb on ikka, aga see ei tekita niivõrd eksistentsiaalseid küsimusi - sest nende algne ülesanne oli siiski tööd teha (ja Jumalaga osaduses olla).

Vaadates tänapäeva naisi, eriti feministe, näib, et nad eelistavad kaaslase rolli asemel end eesliteks muuta. Tööloomadeks! (Ma kindlasti ei kritiseeri siinkohal üksikemasid, kes peavad olude sunnil palju töötama, ja loodetavasti ei tunne nad end ka puudutatuna.)

Muutes ennast vabatahtlikult eesliteks, annavad feministid midagi olulist ära. Esiteks ei oska nad koosolemisest rõõmu tunda, nad teevad sellest olelusvõitluse, sihiga see ära võita. Üks mu tuttav abikaasa ja ema sõnastas, et naise ülesanne on "tegeleda sellega, et mehel igav ei oleks - ja see on väga vahva ülesanne tegelikult!" Ma nime ei nimeta, sest feministid lähevad talle kallale võib-olla. Ja hoidku selle eest, et mõni mees nii söandaks öelda - siis on kohe diskriminerija, seksistlike kommentaaridega vihakõneleja jne.

Sellega, et naised tahavad koguaeg peale jääda, kaotavad nad suure osa naiselikust võlust, mis peitub just alandlikkuses - mis, tõsi küll, peaks toetuma tugevale moraalsele selgroole. Ja kaob ka õrnus! Õrnustega luuakse hea mõnus suhe ja hea stabiilne kodune atmosfäär. Ja selles osas peab just naine eeskuju näitama. Kõik igatsevad hellust ja õrnust. Lähedust, mis nõuab haavatavust. Aga kui naine on kalk ja karm, on mehel täiesti võimatu õrn ja hell olla. Siis see pole isegi vajalik, sest Sa hoiad õrnalt seda, mis on habras, aga no mitte eeslit...

Õrnust õpetavad ka lapsed. Kui hoiad beebit käes, on selge, et temaga tuleb üliõrn olla. Sellest sõltub ta elu. Mõni ei julge vastsündinut süllegi võtta sellepärast. Jumal on nii loonud ja minu jaoks see tõestab veel kord, et õrnus on oluline - midagi habrast ei saa teisiti hoida.

Naised seega on kohati teenäitajad ehk, aga ka mehel on siin suur vastutus. Kui mees ei hoia naist õrnusega (vt 1Pt 3:7), siis kaob pikapeale ka naiselik võlu. Haigetsaamine paneb alati peitu pugema ja müüre ehitama. Ja müürid, mille tüüpilised ehitusmaterjalid on jäiselt salvavad ja alandavad kommentaarid, moraalne ükskõiksus, naiste eelistamine meestele (mis võib viia isegi orientatsioonivahetuseni) - need pole kunagi ilusad ega head. Ega Jumala tahtmine.

Mis töötamist puudutab, siis muidugi tuleb ka naistel mingis mahus tööd teha – see on alati nii olnud – aga kurb tõsiasi on see, et tänapäeva inimesed ei oska puhata. Ameeriklasest arst Matthew Sleeth kirjutab raamatus "24/6", et tehnoloogia areng ei too meile vaba aega juurde nagu lubatakse, vaid pigem läheb olukord veel intensiivsemaks. Ja et tuua elu tagasi selleni, et seitsmendiku päevadest puhata - tuleb seda väga otsustavalt teha.

Puhkamine on Piiblis samas üliolulisel kohal. Lisaks Jumala enda eeskujule puhata (1Ms 2:2-3) õpetab Jumal seda Iisraeli rahvale päris huvitavalt taevamanna abil, millest rahvas saab alati korjata ainult päeva jao ja kui korjavad rohkem ja säilitavad, läheb see ussitama, aga enne hingamispäeva saavad kõik topelt ja see ei lähe halvaks, vaid säilib ilusti järgmiseks päevaks (2Ms 16: 14-30).

Seejärel saab Iisraeli rahvas 10 käsku, millest kõige pikem ja põhjalikum ongi hingamispäeva käsk (5Ms 5: 12-15), mis ühtlasi on ainus, mis algab sõnadega "Pea meeles..", justkui oleks ette näha oht unustada.

Ja nagu 1.Moosese raamatu 2. peatükk jutustab korraga puhkusest ja naise loomise põhjusest, mulle tundub ka, et need asjad on seotud. Naistele tuleb puhkust anda, et neil oleks, mida välja jagada. Kahjuks ilmneb tihti, et nad ei oskagi puhata. Kui ma praegu mõnd sellist naist kohtaks, ma ütleks :"Siis nutad ja puhkad! Ega muidu eeslist tagasi inimeseks ei saa."

Kirja pandud aprillis 2017, mööda Ameerikat ringi sõites.

Sunday, April 2, 2017

Ahnus ajab ka upakile

Uudised tuletavad pidevalt meelde, et korruptsioon on libe tee, millel auto varem või hiljem juhitavuse kaotab.

Ilmselt ei julgeks keegi öelda, et linna- või riigikassast näiteks 100 000 euro endale võtmine on õige asi, mida teha. Või et oma positsiooni võib ära kasutada nende hüvanguks, kes vastutasuks mõisa kingivad. Ent elu näitab, et kui panused on nii suured, ei suuda inimene nagunii enam selgelt mõelda. Väiksemal skaalal tehtud küsitava moraaliga otsused on selleks ajaks temas teatud väärtused juba juurutanud. Puu, ükskõik kui suureks ta kasvab, on siis paratamatult kõver. 

Pinnas, millelt need kõverikud alguse saavad, kannab nime “Mul pole piisavalt”. Mõte, mis neid kasvusid väetab, on “Aga mul oleks piisavalt, kui ma teistelt veidi ära võtaks”. See pole linnaisade ja poliitikute kutsehaigus. See on inimese patune loomus, mis mängib peaosa väga paljudes eludes. Lihtsalt tänu taevale pole igaühe elu suur avalik näitelava, kus see tegelane avalikkuse tähelepanu pälviks. 

“Pistis rikub südant,” hoiatas tarkuse poolest kuulus kuningas Saalomon. Iga väike ahne otsus lisab inimese istumise alla justkui pilvepehme padja, mille otsas on küll väga mugav, ent mis ühtlasi lämmatab südametunnistust. 

Ahnuse õõnsusele vihjab lõbus mõiste “riigipirukas”. Piruka jagamine käib ikka kas olelusvõitluse kaudu või alandliku, viisaka rollijaotusega. Viimane nõuab sotsiaalset küpsust ja mõttelist küllust. Mitte seda, et kõht oleks täis – teadupärast läheb see nagunii jälle tühjaks – vaid ellusuhtumist, mis usub: mul on piisavalt.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 17.02.2017.

Friday, March 10, 2017

Pinnapealsuse võistlus

Oh, need ameeriklased on nii pinnapealsed – muudkui küsivad “How are you?“, aga vastus kedagi ei huvita. Käsi püsti, kes seda lauset kuulnud on.

Jajah, enne oma esimest Ameerika reisi olin minagi juba läbi imbunud meie kultuuriruumi hinnangutest ameeriklaste pinnapealsusele, võltsnaeratustele ja osavõtmatutele küsimustele. Ent tagasi tulin ma hoopis teatava kadedusega nende ellusuhtumise peale. Mulle meeldib ameeriklaste optimism.

Harjumatult suur kogus rõõmsameelsust tundub alati veidi totaka või naiivsena, eriti introvertsetele põhjamaalastele, aga tegelikult on elu niiviisi helgem ka. Tegelikult on ju ilus vaadata fotosid, kus inimesed naeratavad. Nad vähemalt püüavad rõõmu leida ja hoida. Mitte nagu meie siin oma kannatusi õilistava ajaloo ja töönarkomaanlusega.

Olgem ausad, küsimusele “Kuidas läheb?” on meilgi tüüpvastused. Enamik meist ei hakka oma elukäiku või möödunud nädalat selle küsimuse peale ümber jutustama. Öeldakse ikka, et “ah, tead küll, kiire nagu alati” või lakooniline “hästi”, mis tihti ehteestlaslikult asendatakse ka süngema sünonüümiga nagu “normaalselt” või “pole viga”.

Nii et pada ja katel – ühed mustad mõlemad – ka siinpool ookeani ollakse pinnapealsed ja ebaoriginaalsed. Kahjuks tihti ilma optimismita pealegi. Ameeriklaste käitumise ja valitsejate kritiseerimine tuleb meil siin kaugel suurepäraselt välja, aga võib-olla tasuks nende kultuurist midagi õppida ka?


Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.03.2017

Thursday, March 2, 2017

Teadvustatud valikud

Hea ajakirjanik, hea õpetaja, hea lapsevanem, hea pastor – kõigil neil on üks tähtis ühine omadus. Nad suunavad inimesi tegema teadvustatud valikuid. Tark inimene pigem küsib kui vastab. Ta süveneb teemasse, kuid säilitab samas avatuse uuele ja isegi vasturääkivale infole. Ta suhtub elu paradoksidesse ja keerukusse pieteeditundega ning austab teiste valikuvabadust. Ja just sellepärast on tark inimene parim võimalik teekaaslane, sest ta suudab parasjagu kohaneda ja samas muutuste keskel kainelt vajalikku kurssi hoida.

Mida nõrgem on inimese tahe ja arusaam sellest sisemisest kursist, seda altim on ta lihtsalt kulgema. Vooluga kaasa kulgemisest saavad alguse väga paljud sõltuvuslikud nõiaringid ja suhtepuntrad. Mingites olukordades pole asju läbi mõeldud, pole võetud vastutust iseenda elu eest ning mõnda aega hiljem ongi jama käes. Kui inimene ka siis midagi otsustavat ette ei võta, jääb üle vaid silmad kinni pigistada ja loota, et rong läheb mööda. Kuid see rong sõidab ringiratast.

Valikud on igaühe elus alalised külalised. Mõni esmapilgul vähetähtis kompromiss võib eskaleeruda suureks probleemiks. Otsus säilitada uhkus ja mitte vabandust paluda rikub suhteid. Ja samal ajal võib väike abipalve kujuneda täiesti elumuutvaks pöördeks.

Head valikud lähtuvad suuremast pildist. Nende eelduseks on võime olukorrast, emotsioonide ja mõtete virvarrist välja suumida. Vaja on mõõdupuud, mis teeb emotsiooni toel ülespuhutud elevantidest jälle sääsed ja taskulampi, et tabada pimedast südamesopist tõelisi elevante – sügavaid hirme ja probleeme, mis vajavad tõsist tegelemist ja ilmselt ka abi küsimist.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.03.2017

Thursday, February 9, 2017

Vabanduse (!) väljak

Miks on nii, et ükskõik kui suur on heaolu, inimesed ikka kiruvad oma ülemusi ja valitsust?

Selles on midagi üldinimlikku, et pinnud teise silmas hakkavad paremini silma kui palk enda omas. Eriti köetakse end sel teemal üles, kui tuleb võimalus kive ülemuste kapsaaeda visata. Siis on kõik järsku suured Kalevipojad, kes laia kaarega lennutavad kive, mis paistavad kohati isegi neist endist suuremad.

Kõik kiruvad teiste rumalust, aga kes julgeks vabandada ja iseenda puudulikkust tunnistada? Laulja Mari Jürjens ükskord julges. Kirjutas laulu sõnadega: „loll on see, kes armastab, nagu mina seda teen“. Sellega sai ta nii mõnegi pööritava pilgu osaliseks, aga mulle meeldib ta siiras ausus.

Ma tahaks ka öelda, et teate, mina olen küll ise rumal. Maailmas on lõputult nähtusi, mida ma ei suuda kunagi mõista, ükskõik, kui väga ma püüaks. Oleks vaid enesepete nimetada end, väikest sipelgat selles suures kõiksuses „targaks“.

Sõidan iga päev mööda Vabaduse väljakust ja leian, et sellise kõrval võiks igas linnas või alevis olla ka Vabanduse (!) väljak. Et kui siis sõidad autoga sellest mööda või bussi valjuhääldist kostab „Järgmine peatus: Vabanduse väljak“ meenuks, et kolleegi tagarääkimise, ülemuse parastamise või valitsuse kirumise asemel tuleks mõnigi kord siiralt öelda: „Andke andeks, ma ise olen loll.“

Mõistagi pole sellise väljaku puudumine linnavõimude või valitsuse süü. Tegelikult on kurb tõsiasi, et isegi selle ehitamisest pole kasu, kui inimesed ise oma südames sellisele väljakule ruumi ei tee.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.02.2017