Ood raamatute lugemisele

Mis saaks, kui asendada telefoni vahtimine raamatu lugemisega? Viimasel ajal olen seda hakanud endalt ja sõpradelt küsima. Püüan ette kujutada, milline oleks siis meie ühiskond.

Milline pilt vaataks vastu, kui ma hommikul bussi astun, ja nutitelefonide asemel on inimestel ees raamatud? „Tema siin loeb Dostojevskit, tema Tšehhovit – mu lemmik! – või näe, tema siin on kätte võtnud romaanikonkursi võidutöö, uuriks õige, kuidas tundub ka,“ mõtleksin esmase vaatluse järel. Enne, kui maha istuks, mõtleks veel igaks juhuks varuplaani ka: „Tegelikult oleks huvitav vestelda ka vanamehega, kes Hugo Lepnurme mälestusi loeb seal eemal või äkki selle prouaga, kes seente hoidistamise osas parasjagu teadmisi täiendab, äkki ta oskab midagi kiirelt soovitada ka männiriisikate jaoks.“

Vau, kui põnev sellises bussis sõita oleks! Kui meeleolukad võiksid olla vestlused ja kui kerge oleks harivat ja meeldivat vestlust pidada, isegi introverdil. Linna ummistamine autodega poleks enam nii kohutavalt suur probleem, sest bussisõit oleks päriselt elamusrikas, mitte ainult säästlik.

Ent seda räägib ju minu fantaasia. Tegelikkus on märksa nukram. Nutitelefoni põrnitsejalt ei sobi küsida, mida ta loeb. See kas riivab ta privaatsust või tekitab lihtsalt piinlikkust. Kuidas ta ikka ütleb, et loeb anonüümse ajakirjaniku vaimusünnitist, mis kümne lause ja mitte ühegi viitega teaduslikele materjalidele loetleb seitse märki, mille põhjal saab kindlalt väita, et mees sind petab. Emh.., ei, vestlust ei teki ja mõningane ebamugavus tekitab kiusatuse ise ka telefon taskust välja võtta.

Teine kontingent „bussitelefoonereid“ naudib samal ajal, et nüüd saab mis tahes ajahetkel ja kohas küsida: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?“ Sest peegel ei pea enam seina peal olema, vaid on kaasaskantav ja enamgi veel – moodne „peegel“ võimaldab kokku lugeda kõik meeldimised, mida enda näolapp (loe: profiilipilt) saanud on ja kõrvutada tulemusi oma lähikondlastega. Vaid hetke kaugusel on karm tõde sellest, kes „nutiriigi“ kauneim on.

Kuniks see seltskond püüab vapraks ja ilusaks saada või vähemasti sellise kuvandi endast luua, on bussis veel kolmaski kamp telefonivahte. Need on töönarkomaanid, kes ei saa endale lubada, et nad hetkekski töörattast maha astuvad. Mine tea, äkki annab tervis siis järele või tuleb jälle elu mõtte üle mõtiskleda. Ei, need päevad on läbi – nüüdsest surmani, mis tõsi küll, võib ootamatu südameinfarktiga tulla – olen efektiivne inimene! Ei mingit ajaraiskamist puhkamisele, suhtlemisele. Ei mingit ruumi inimlikkusele, peaasi, et asjad tehtud saaks. Ja selle nimel on virtuaalne postkast koguaeg lahti. Iga kiri tuleb kinni püüda enne, kui see jõuab postkasti maanduda.

Masendav, kas pole? Aga mina olen otsustanud: bussisõitudeks pistan alati mõne raamatu kotti. Ja kui te mind kohtate, võite julgelt küsima tulla, mida ma loen. Siis saabki teoks see hariv ja meeldiv vestlus, millest hetk tagasi unistasin. Ainult et kui te ninapidi telefonis olete, te muidugi ei märka mind ega raamatut.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 23.09.2016

Vaala kõhus

Olen hakanud mõtlema, et vana testamendi lugu Joonast annab ette õpetliku kujundi. Joona ei allunud kõrgemale käsule minna Niinevesse ja nii juhtus, et laev, millega ta põgeneda püüdis, sattus suure tormi kätte, Joona visati üle parda ning valaskala neelas ta alla. Pärast kolme päeva ta siiski taltus ja otsustas teha, mis vaja, ning siis läks kala rannale ja oksendas mehe välja. 

Üsna ebaharilik lugu, kuid päris kasuliku moraaliga. Ma mäletan, kui mul tekkis visioon ja tahe teha oma debüütalbum. Ajastus oli üsna arusaamatu, sest olin just otsustanud muusika lihtsalt hobiks jätta ning ajakirjandust õppima asuda. Olin küll terve elu muusikat õppinud ja selle sees end kõige paremini tundnud, kuid tahtsin ka mõnd “päris ametit” ning muusikaajakirjanduses olin selle väljundi juba leidnud. Ja siis ühtäkki tundsin, et tegelikult oleks aeg küps ellu viia üks unistus, mis õigupoolest varemgi minu sees olemas oli olnud.

Sarnaselt Joonaga tundsin ma vajadust midagi ette võtta, aga ei tahtnud tegutsema hakata. Sissekäimata rada, liiga raske ja teadmatusest tulvil. Pealegi ei meeldi mulle sponsoreid otsida ja endal vajalikku raha pole võtta. Ja üldsegi, ma olen pigem üksik tegutseja, kuid plaaditegemine nõuab  väga palju meeskonnatööd, mõtlesin ma endamisi. Üle kõige, nagu ikka inimeseloomadel kombeks, ma lihtsalt kartsin, et ei saa hakkama.

Sarnases olukorras oli üks mu 50ndates tuttav. Ta oli unistanud ühest töökohast, Eesti olusid arvestades, päris haruldane koht, riigi peale mõni vist leidub. Aastaid soovmõtlemist kulmineerus reaalse tööpakkumisega. Ühtäkki näis kõik liiga hea, et olla tõsi. 

Ja kui see kauaoodatud hetk kätte jõudis, tekkis samas hirm, et mine tea, kas tasub kohta vahetada, äkki ei saa uute ülesannetega hakkama. Võib-olla olen liiga vana selliste asjade jaoks ja nii edasi. 

Ma arvan, et hirm on üks suur vaal, mis pidevalt inimesi alla neelab. See neelab alla unistuste kodud ja ettevõtted, hammustab tüki ambitsioonikatest ideedest ja kriibib oma hiigelsuurte hammastega meid ennastki. See neelab iga päev palju kunstiteoseid, armastusavaldusi ja halvimal juhul inimesi kogu täiega. Ja ühtäkki leiab inimene, et ta on justkui mustas augus. Kuskil, kus pole valgust ega lootust.

Et inimene kohaneb kõigega, juhtub kahjuks nii, et paljud kohanevad ka valaskala kõhus. Nad ei tahagi sealt välja tulla, sest enesehaletsus teeb olemise võrdlemisi soojaks ja keskkond, mis sest, et sünge ja vastik, saab pikkamisi koduseks ja tuttavaks. 

Neid inimesi võivad aidata lähedased, kes siis uksele koputavad, kardinad üles kerivad ja julgustavad. “Sa saad hakkama,” innustavad nad ja vahest lisavad nad, et nemadki on selle tee juba läbi käinud. Vajadusel väljendavad nad "karmi armastust" ja sunnivad jalad kõhu alt välja võtma ja tegudele asuma. Karta võib, aga tegutseda tuleb sellegipoolest. 

Kui inimene otsustab seda juttu usaldada ja tegutseda, oksendab masendust või hirmu sümboliseeriv valaskala nad välja. Ja tagantjärele võib selline kogemus väga kasulikuks osutuda. Esiteks tunned ära, kui järjekordne valaskala tahab sind või su visiooni ära süüa. Teiseks märkad neid valaskalu teiste eludes ja on, mida kaaslastega jagada. 

Mina igatahes tegin plaadi ära ja ka mainitud tuttav otsustas hirmu kiuste tegutseda. Ikka edasi ujuda, kuigi valaskala tuli ligi. Tundub hea plaan see kala nälga jätta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 16.09.2016

Miks ikkagi armastus Vargamäele ei jõua?

Läksin suvel kontorist kahe kolleegiga lõunale, kuigi neil mõlemal oli puhkus. Korraks võttis mõtlema küll, et mida nad siis kontoris teevad, aga ülearu see olukord mind ei hämmastanud, sest olin suve jooksul kohanud teisigi töömesilasi, kes puhata ei taha. Õige mitu tuttavat plaanisidki puhkuse selle järgi, millal oli võimalik projekti korras mõnd muud tööd teha. Ja aastate jooksul on ikka ja jälle vestluste käigus välja tulnud veelgi enam neid, kes puhkust üldse välja ei võtagi. Vähemasti mitte enne, kui tööandja käsib veidikenegi puhata.

Eesti rahva fanaatiline töökus pole mingi saladus. Kui “õige eestlane” puhkama läheb, siis ega ta kuhugi kao – ikka telefon ja arvuti kaasas. Üks kaasautor vabandas minugi ees, kui artikkel veidi hilines, et seadis sammud puhkuse ajal metsa ja seal ei juhtunud korralikku wifi’t olema. Ma oleks rõõmuga lasknud tal puhata ja leidnud teise kirjutaja, aga ta ise tahtis. Selle kõige valgel ei imestanud ma üldse, kui nägin Pirita teel suurt tänavareklaami, kus lubati rannalistele kiiret internetti. Postril ilutses randa läinud ülikonnas (!) mees, portfell näpus. Juures oli lubadus, et internetiühendus on rannaski hea – töö tegemata ei jää.

Miks eestlased ei puhka?
Olen seda küsimust veeretanud juba pikka aega, arutanud teistega, ja pole ammendavat vastust leidnud. Kindlasti mõni lihtsalt naudib oma tööd nii väga, et ei tahagi midagi muud teha. Väga populaarne on ütlus, et kui teed, mida armastad, pole vaja elus päevagi töötada. Kuid on ka kurvemaid stsenaariume ja üht neist meenutas hiljuti kaevandusmuuseumis lavastatud Urmas Lennuki näidendi “Kaevurite päev”. Etendus rääkis kolmest naisest, kes armastavad liiga palju. Kahjuks pole neil kedagi, keda armastada, niisiis on nad pühendanud end kaevurite päeva tähistamisele. Selleks kaevasid nad oma minevikust välja kõik, mis haiget teeb.

See on meie õnn ja õnnetus, et võrreldes esivanematega ei pea meie labidat eriti tihti kätte võtma. Töökus (loe: kaevamine) on meil veres ja kui pole piisavalt väljundit, võib juhtuda sama mis nende naistega – kaevame hoopis omaenda sisemuse üles. Siis lähevad mõtted katkistele peresuhetele ja täitmata jäänud unistustele. Meenuvad hetked, mil lootusetus ja usupuudus said saatuslikuks. Tekib hirm tuleviku või julgeoleku pärast või haletsus oma ebaõnnestumiste pärast. Väliselt on kõik hästi, aga sisemus on mõne päevaga pahupidi keeratud. Sellise karmi reaalsusega silmitsi seismist igaüks välja ei kannata. Olukorda leevendab ja aitab ennetada see, kui kasutada labidat õigel eesmärgil – töö tegemiseks.

Pole kahtlust, töö lunastab osa meie vaimsest tervisest, ent jooks töörattas pole kaugeltki püsiv lahendus. Kui ise puhkust ei võta ja ülemus ka ei survesta, niidab varem või hiljem mõni tervisehäda jalust. Ja siis tuleb ikkagi töölt koju jääda. Varem või hiljem on igal oinal oma puhkepäev. Ja mis siis saab? Siis võib tõdeda, et tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust Vargamäele ei tulnud. Armastus nõuab tööd ja vaeva, aga teistmoodi – kontoris rügamine ei aita suhetele tihti kaasa.

Isiklikke muresid tuleb vahel lahti kaevata mõne targa ja armastava inimese toel. Olgu see siis mõni lähedane või psühholoog, kes oskab küsimustega kaevamist suunata. Täisväärtuslikuma elu nimel tasub see ära. Seniks aga kniks ja kummardus neile, kes juba julgevad puhata.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 2.09.2016