Jeesus kõnnib vee peal (Matteuse 14: 22-33)
Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja
sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb
rahvahulkadel minna.
Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles
mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.
Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas
lainetega, sest tuul oli vastu.
Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve
peal kõndides.
Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid
kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama.
Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen
mina, ärge kartke!”
Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi
mind tulla enda juurde vee peale!”
Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja
ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.
Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates:
„Issand, päästa mind!”
Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni
ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”
Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.
Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti,
sina oled Jumala Poeg!”
Seni, kuni Peetrus hoidis oma pilgu Jeesusel, suutis ta vee peal kõndida. Niipea kui ta fookus läks ümbritsevale rahutule veele, oli ta uppumas. Kas Sina oma eluga pigem kõnnid vee peal või kardad uppumist? Kus on Sinu fookus?
