Ilmselt ei julgeks keegi öelda, et linna- või riigikassast näiteks 100 000 euro endale võtmine on õige asi, mida teha. Või et oma positsiooni võib ära kasutada nende hüvanguks, kes vastutasuks mõisa kingivad. Ent elu näitab, et kui panused on nii suured, ei suuda inimene nagunii enam selgelt mõelda. Väiksemal skaalal tehtud küsitava moraaliga otsused on selleks ajaks temas teatud väärtused juba juurutanud. Puu, ükskõik kui suureks ta kasvab, on siis paratamatult kõver.
Pinnas, millelt need kõverikud alguse saavad, kannab nime “Mul pole piisavalt”. Mõte, mis neid kasvusid väetab, on “Aga mul oleks piisavalt, kui ma teistelt veidi ära võtaks”. See pole linnaisade ja poliitikute kutsehaigus. See on inimese patune loomus, mis mängib peaosa väga paljudes eludes. Lihtsalt tänu taevale pole igaühe elu suur avalik näitelava, kus see tegelane avalikkuse tähelepanu pälviks.
“Pistis rikub südant,” hoiatas tarkuse poolest kuulus kuningas Saalomon. Iga väike ahne otsus lisab inimese istumise alla justkui pilvepehme padja, mille otsas on küll väga mugav, ent mis ühtlasi lämmatab südametunnistust.
Ahnuse õõnsusele vihjab lõbus mõiste “riigipirukas”. Piruka jagamine käib ikka kas olelusvõitluse kaudu või alandliku, viisaka rollijaotusega. Viimane nõuab sotsiaalset küpsust ja mõttelist küllust. Mitte seda, et kõht oleks täis – teadupärast läheb see nagunii jälle tühjaks – vaid ellusuhtumist, mis usub: mul on piisavalt.
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 17.02.2017.
