Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016

Kiri Pipi Pikksukale

Lugupeetud proua Pikksukk.

Eeldusel, et teiegi vananete, olete praegu ilmselt 80. eluaastates. Vanuse poolest võiksite olla minu vanaema ja selle paralleeli põhjal julgen arvata, et teil on hea meel kirju lugeda. Mis sest, et me tegelikult pole kohtunud ja te ei tea minust midagi. Kirjasõber kulub ikka ära.

Jäin siin mõtlema, et tänapäevas ei tundugi teie elu, millest mina raamatu vahendusel osa sain, nii kummaline. Praegu on Euroopas väga palju naisi, kes jaksavad hobuseid pea kohal hoida. Vähemasti nad loovad endast sellise kuvandi. Mehi pole neil vaja, meeste käest võtavad nad maailma üle.

Ega ma ei tea, võib-olla te polnudki feminist, olite ehk lihtsalt haruldaselt tugev?

Eks eluraskused tee tugevaks. Mul on väga kahju, et teie ema nii noorelt lahkus ja õigupoolest kasvasite isata. Ka selliseid lapsi on meil tänapäeval palju, kes kasvavad ühe vanemaga. Paljud Eesti laste isad töötavad Soomes, me kutsume neid mehi Kalevipoegadeks, see on meie rahvuseepose peategelane. Võib-olla on isa äraolekuga kergem leppida, kujutades ette, et ta on kangelane. Et ta teeb kusagil midagi väga tähtsat. Küllap oskate ise seda paremini hinnata – teie isa oli ju Kurrunurruvuti kuningas.

Teie lapsepõlvest meenub mulle veel see, kuidas te Toomase ja Annikaga koos kummalisi võlupille neelasite ja laususite: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.“ See soov on nüüd paljude reaalsus. Arenenud riikides nihkub vanematekodust välja kolimise iga aina kõrgemale: hiljuti just lugesin, et mullu elas oma vanematega 44,1% Eesti mehi vanuses 18-34 ja 35,2% samas vanusegrupis Eesti naisi (Eurostati andmetel). Teie ilmselt ei oskaks ennast selles olukorras ette kujutadagi, olite niivõrd iseseisev.

Samas ega Rootsi ühiskond ka teie olukorra suhtes ükskõikne olnud, teid taheti ju lastekodusse panna. Kas tagantjärele vahel kahetsete ka, et ei lasknud end sinna viia? Teil olid küll sõbrad, aga elus on ikka vaja, et oleks ka vanemaid, kellelt nõu küsida.

Kas leidsite endale vähemalt mõne usaldusväärse mentori, keda usaldada ja kellest eeskuju võtta?

Õigupoolest ma ei teagi, mis teist sai. Viimati olin teie tegemistega kursis, kui te protesteerisite haridussüsteemi vastu, taunides korrutustabelit ja paberile joonistamist, sest sinna ju ei mahu midagi. Täna on korrutustabel ikka au sees, aga joonistada saaksite nüüd mõnes koolis elektroonilisele tahvlile, mis ei saa kunagi täis. Usun, et see meeldiks teile.

Lapsena pidasite hobust ja ahvi. Kas teil on ka nüüd pensionipõlveks mitmejalgseid kaaslasi? Ja kui juba küsimiseks läks, kas te abiellusite? Kui on liiga isiklik, te ei pea vastama.

Ei väsitagi teid pikema kirjaga, saadan vaid tervisi.

Hele-Maria

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 4.11.2016