Thursday, November 10, 2016

Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016

No comments:

Post a Comment