Vabanduse (!) väljak

Miks on nii, et ükskõik kui suur on heaolu, inimesed ikka kiruvad oma ülemusi ja valitsust?

Selles on midagi üldinimlikku, et pinnud teise silmas hakkavad paremini silma kui palk enda omas. Eriti köetakse end sel teemal üles, kui tuleb võimalus kive ülemuste kapsaaeda visata. Siis on kõik järsku suured Kalevipojad, kes laia kaarega lennutavad kive, mis paistavad kohati isegi neist endist suuremad.

Kõik kiruvad teiste rumalust, aga kes julgeks vabandada ja iseenda puudulikkust tunnistada? Laulja Mari Jürjens ükskord julges. Kirjutas laulu sõnadega: „loll on see, kes armastab, nagu mina seda teen“. Sellega sai ta nii mõnegi pööritava pilgu osaliseks, aga mulle meeldib ta siiras ausus.

Ma tahaks ka öelda, et teate, mina olen küll ise rumal. Maailmas on lõputult nähtusi, mida ma ei suuda kunagi mõista, ükskõik, kui väga ma püüaks. Oleks vaid enesepete nimetada end, väikest sipelgat selles suures kõiksuses „targaks“.

Sõidan iga päev mööda Vabaduse väljakust ja leian, et sellise kõrval võiks igas linnas või alevis olla ka Vabanduse (!) väljak. Et kui siis sõidad autoga sellest mööda või bussi valjuhääldist kostab „Järgmine peatus: Vabanduse väljak“ meenuks, et kolleegi tagarääkimise, ülemuse parastamise või valitsuse kirumise asemel tuleks mõnigi kord siiralt öelda: „Andke andeks, ma ise olen loll.“

Mõistagi pole sellise väljaku puudumine linnavõimude või valitsuse süü. Tegelikult on kurb tõsiasi, et isegi selle ehitamisest pole kasu, kui inimesed ise oma südames sellisele väljakule ruumi ei tee.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.02.2017