Jajah, enne oma esimest Ameerika reisi olin minagi juba läbi imbunud meie kultuuriruumi hinnangutest ameeriklaste pinnapealsusele, võltsnaeratustele ja osavõtmatutele küsimustele. Ent tagasi tulin ma hoopis teatava kadedusega nende ellusuhtumise peale. Mulle meeldib ameeriklaste optimism.
Harjumatult suur kogus rõõmsameelsust tundub alati veidi totaka või naiivsena, eriti introvertsetele põhjamaalastele, aga tegelikult on elu niiviisi helgem ka. Tegelikult on ju ilus vaadata fotosid, kus inimesed naeratavad. Nad vähemalt püüavad rõõmu leida ja hoida. Mitte nagu meie siin oma kannatusi õilistava ajaloo ja töönarkomaanlusega.
Olgem ausad, küsimusele “Kuidas läheb?” on meilgi tüüpvastused. Enamik meist ei hakka oma elukäiku või möödunud nädalat selle küsimuse peale ümber jutustama. Öeldakse ikka, et “ah, tead küll, kiire nagu alati” või lakooniline “hästi”, mis tihti ehteestlaslikult asendatakse ka süngema sünonüümiga nagu “normaalselt” või “pole viga”.
Nii et pada ja katel – ühed mustad mõlemad – ka siinpool ookeani ollakse pinnapealsed ja ebaoriginaalsed. Kahjuks tihti ilma optimismita pealegi. Ameeriklaste käitumise ja valitsejate kritiseerimine tuleb meil siin kaugel suurepäraselt välja, aga võib-olla tasuks nende kultuurist midagi õppida ka?
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.03.2017
No comments:
Post a Comment