Kui ma saaks elu printsiipidest mõne ära muuta, muudaksin ilmselt selle, et asjadest, mis esialgu vaimustavad, voolab aegamisi võluvägi välja. „Ega siin peale sõpruse enam midagi pole,“ ühmab muidu igati südamlik mees, kommenteerides oma mõneaastast abielu. Mina vaatan ta naist ja mõtlen, et enam ilusamat naist pole ju olemaski. „Jumal, oled Sa kindel, et Sa need asjad ikka õigesti programmeerisid?“ kaigub mu peas retooriline küsimus Loojale. Sest aru ei saa. Miks ei võiks inimesed näha oma väljavalitus elu lõpuni seda, mida pulmapäeval nägid? Miks kaob vaimustus, millega autojuhiload kätte saad, või elevus, millega alustasid tööd ihaldatud ametikohal? Miks muutub see kõik kahvatuks rutiiniks?
Elu jääb alati selliseks, et ühed unistavad sellest, mida teised (enam) hinnata ei oska. Ühe mehe praht on teise varandus, nagu öeldakse. Ja kõrvaltvaatajal on väga raske selgeks teha, kui õnnelik Sa tegelikult (tema meelest) oled.
„Ole tänulik!“ on mu lapsepõlves üks enim kuuldud lauseid. Mu vanaema ei väsinud seda korrutamast ja ma saan aru, miks. Ta lapsendati perekonda, kellega koos küüditati ta Siberisse, kui vanaema oli kõigest 9-aastane. Loomavagunis teel olles pidas ta oma 10. sünnipäeva. Isa lasti maha, ema ja vennaga said nad kaugel Siberis nälga ja rohkelt teisigi eluraskusi tunda. 19. sünnipäeva pidas vanaema poliitvangina kuskil Venemaa vanglas, 22-aastasena töötas Siberis sanitarina ja nii edasi.
Vanaema mäletab hästi ja jutustab oma lapsepõlvest tihti üht episoodi, üht dialoogi oma vennaga.
„Aadu, mida Sa jõuludeks tahaksid, kui meil toit oleks olemas?“
„Pätsi leiba,“ kõlas vastuseks.
„Ei-ei.., kui toit oleks olemas – mida Sa siis tahaksid?“
„Ikkagi pätsi leiba,“ vastas vend uuesti ja puhkes nutma.
Jah, minu lapsepõlv oli kardinaalselt helgem, vaatamata sellele, et 1990ndad oli Eestis vaene aeg. Mina sain osa millestki palju külluslikumast ja ladusamast. Vanaema oli kindlasti väga tänulik, nähes, et laste ja lastelaste saatus on veidi armulisem. Omamoodi samas tunneb ta minu põlvkonnale ja järgnevatele kaasa ka, sest mida suuremas külluses kasvad, seda raskem on hinnata väikseid argiseid rõõme. Kuid kas vanaemal õnnestus minusse tänutunnet süstida? Ei tea.
Teise eest ei saa tunda ja teisele ei saa öelda, et tunne nii. Tänulikkus peab ikkagi seestpoolt tulema. Õnneks on see mingil määral ka treenitav. Parimad treenerid selles vallas on lapsed. Tüdimus elu suhtes on kohati paratamatu, ent lapsed aitavad seda lunastada. Nad annavad võimaluse näha maailma uuesti värskelt, justkui nende pilgu läbi. „Lapsega koos võid ümber suvalise tänavavalgustusposti kümme tiiru teha ja keegi ei vaata imelikult,“ muigas mu tuttav lasteaiakasvataja, kui sel teemal rääkisime.
Sestap kõigile, kes on elust tüdinenud, soovitan sõbruneda lastega. Õppida nendega mängima ja maailma avastama. Kujutan ette, et nii mõnegi jaoks see pole üldse kerge ülesanne, aga nagu ameeriklased teavad: no pain, no gain.
Ja nagu töövihikutes olid taibukamatele tärniga ülesanded, võin ka siia ühe lisada. Piibel (ehk „ilusa elu õpetus“ nagu üks mu sõber äsja päris tabavalt sõnastas) julgustab lastega sõbrunemisest veel sammu edasi astuma ja olema ise nagu laps. Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ (Lk 18:17)
„Pätsi leiba,“ kõlas vastuseks.
„Ei-ei.., kui toit oleks olemas – mida Sa siis tahaksid?“
„Ikkagi pätsi leiba,“ vastas vend uuesti ja puhkes nutma.
Jah, minu lapsepõlv oli kardinaalselt helgem, vaatamata sellele, et 1990ndad oli Eestis vaene aeg. Mina sain osa millestki palju külluslikumast ja ladusamast. Vanaema oli kindlasti väga tänulik, nähes, et laste ja lastelaste saatus on veidi armulisem. Omamoodi samas tunneb ta minu põlvkonnale ja järgnevatele kaasa ka, sest mida suuremas külluses kasvad, seda raskem on hinnata väikseid argiseid rõõme. Kuid kas vanaemal õnnestus minusse tänutunnet süstida? Ei tea.
Teise eest ei saa tunda ja teisele ei saa öelda, et tunne nii. Tänulikkus peab ikkagi seestpoolt tulema. Õnneks on see mingil määral ka treenitav. Parimad treenerid selles vallas on lapsed. Tüdimus elu suhtes on kohati paratamatu, ent lapsed aitavad seda lunastada. Nad annavad võimaluse näha maailma uuesti värskelt, justkui nende pilgu läbi. „Lapsega koos võid ümber suvalise tänavavalgustusposti kümme tiiru teha ja keegi ei vaata imelikult,“ muigas mu tuttav lasteaiakasvataja, kui sel teemal rääkisime.
Sestap kõigile, kes on elust tüdinenud, soovitan sõbruneda lastega. Õppida nendega mängima ja maailma avastama. Kujutan ette, et nii mõnegi jaoks see pole üldse kerge ülesanne, aga nagu ameeriklased teavad: no pain, no gain.
Ja nagu töövihikutes olid taibukamatele tärniga ülesanded, võin ka siia ühe lisada. Piibel (ehk „ilusa elu õpetus“ nagu üks mu sõber äsja päris tabavalt sõnastas) julgustab lastega sõbrunemisest veel sammu edasi astuma ja olema ise nagu laps. Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ (Lk 18:17)
Meie katkiste perede ajastul on paljud lapsed pidanud liiga noorena suureks saama ja liiga suurt vastutust oma õlul kandma. Nad on olnud sunnitud astuma ellu ilma perekondliku seljataguseta ning on sellest lähtuvalt tihti madala enesehinnanguga ja altid tegema kehvapoolseid valikuid. Jumala armastus, mida võib kogeda teiste inimeste ja üleloomulike kogemuste kaudu, võib nii mõnegi jaoks lunastada lapsepõlvest kaasavõetud emotsionaalse defitsiidi. Jumal võib kinni lappida selle, mille inimesed on katki rebinud ja hooleta jätnud. See võtab aega, aga on hea ja ilus.
Kui Jumal on meie valusad haavad puhastanud ja kinni sidunud, saab Isa armastuse toel suuri asju teha. Lapsed on väga julged seiklema, kui teavad, et vanemad on vajadusel sealsamas olemas. Samamoodi on julge inimene, kes teab ja tunnetab, et Jumal on temaga. Sellist julgust mujalt ei saa.
Kui Jumal on meie valusad haavad puhastanud ja kinni sidunud, saab Isa armastuse toel suuri asju teha. Lapsed on väga julged seiklema, kui teavad, et vanemad on vajadusel sealsamas olemas. Samamoodi on julge inimene, kes teab ja tunnetab, et Jumal on temaga. Sellist julgust mujalt ei saa.
No comments:
Post a Comment