Kokkulepete tühistamise kultuur

Küllap on enamik inimesi aegade algusest olnud püsimatud, kartlikud ja pigem peljanud kindlaid kokkuleppeid, ent olud on sundinud siiski nendest kinni pidama. Enne telefoniajastut kokkulepitud kohtumisele tuli kohale ilmuda, teist ei saanud ju niisama pika ninaga ootama jätta. Ent nüüd seda muret pole – toksid talle telefonis 30 minutit enne kohtumist, et tuli midagi muud ette – sorry!

Progress on kindlasti üks märksõnadest, kui hinnata möödunud sajandit. Kahjuks on see areng olnud ennekõike tehnoloogiline ning inimesed on selle keskel teinud mitu head sammu tagasi džungliühiskonda. „Sisuliselt võrdub Google otsingu kasutamine metsikus looduses jahtimisega – see teeb meid ülivalvsaks. See ei ole hea seis järele mõtlemiseks ega suhtlemiseks,“ sõnas Ameerika psühholoogiadoktor Sherry Turkle, kes on uurinud inimeste ja tehnoloogia vastastikmõju. Turkle’i sõnul käib pidevalt telefoni kontrolliva inimese aju täispööretel ning seetõttu on tal raske teha eluliselt olulisi otsuseid. Tehnoloogiast sõltumisega kahaneb ka inimese võime üksi olla ja oma mõtteid iseendas peegeldada. Kaasnevad ülereageerimine ja depressiivsus, tõdes Turkle.

Huvitav kombinatsioon

Ühest küljest on meil võimalus operatiivselt kokkuleppeid muuta, teisalt ei suuda inimene selle pideva valveloleku keskel rahulikult mõelda ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. „Näkimadalad annavad, Näkimadalad võtavad,“ meenub Eesti kirjandusklassikast. Kaarte segab ka Lääne ühiskonnas lokkav individualistlik õnnekultus. Igas hetkes hedonistlikult õnne otsides võib lõputult küsima jääda, kas teen ikka õiget tööd või elan ikka õige inimesega. Ja mis seal salata, moodi on läinud isegi neis asjus pidevalt ümber mõelda. Saata sõnum ja öelda sorry.

Kõige selle keskel torkavad silma inimesed, kellel on selged prioriteedid ja selgus iseendas minna nendega lõpuni välja. Alates ettevõtjast, kes ei pasunda, et tal on kõigi jaoks midagi, vaid teab selgelt, mida ja kellele pakub. Või tööinimesest, kes nädalavahetusel põhimõtteliselt töömeile ei loe ja on perega või võtab aega enda jaoks, et puhata. Ja lõpetades nendega, kes on valmis oma ideede eest kas või surema. Näiteks Sokrates, kes kuuletus võimudele ka oma surmanuhtluse osas, kuigi selle ajendiks oli kõigest see, et ta suunas noori kriitiliselt mõtlema. Just selliste inimeste elu jätab mõtteainet aastatuhandeteks. Paremal juhul antakse selle üle mõtisklemiseks lausa töölt vaba päev just nagu suur reede on. Ärge seda siis nutitelefonis veetke.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 24.03.2016