Alandlikkuse õppetund

Aus pilk oma suutmatusele elu kontrollida muudab alandlikuks.

Sõitsin kord suvel marsaga Vääna-Jõesuu randa. Teadsin täpselt ka peatuse nime, aga marsajuhilt palusin ühe pileti Väänasse. Olen aru saanud, et marsades on oma kultuur. Erinevalt bussijuhtidest ei huvita marsruuttakso roolikeerajat väga täpselt, kuhu lähed. Vähemalt minuga on juhtunud, et kui ütlen konkreetse peatuse nime, torisetakse vastu, et ükstapuha, pilet on kõigile sama. Sedasamust torisemist ennetades ei öelnud ma seekord siis Viti, vaid Vääna, viidates rajoonile laiemalt. Pärast paarikümneminutilist sõitu pidas marsa kinni. Seisis mõne hetke ja ma ei saanud aru, miks - keegi ei väljunud ega sisenenud. Ühtäkki märkasin, et marsajuht vaatab tahavaatepeeglist minule otsa. Vaatasin õue - peatus nimega Vääna. Olgu, näib, et see marsajuht tahtis ikkagi peatuse nime. Et kõik minu järel ootasid, tundus mõttetu midagi seletama hakata ja astusingi taksost maha.

Olin Vääna-Jõesuul korduvalt käinud, nii et teadsin küll, kuhu minna. Rand ei tohiks kaugel olla, mõtlesin ma. Mõtlemata seejuures, et tavaliselt olen seal autoga käinud ja sestap on distantsitunnetus väheke teine. Jah, just, sellesama kurvi taga ongi. Kõndisin reipal sammul edasi. Kurvi jõudes tuli tunnistada, et see polnud see. Olgu, järgmise kurvi taga siis. Jätkasin teekonda. Ka sinna jõudes, tuli mälupetet tunnistada. Olukord muutus juba veidi piinlikuks, seda enam, et rannas pidin kellegagi kohtuma. Telefonile tema sel hetkel ei vastanud.

Hakkasin jooksma. Jõuan vähemalt kiiremini kohale. Teinud mõned kiiremad sammud kuniks mõistsin, et sellest pole suurt efekti. Pigem tasub hääletada, keegi võtab ikka peale. Mõeldud-tehtud, pöial taeva poole püsti, naeratus näole. Vastu ootusi ei andnud seegi tulemust, ainult möödatuhisevad autod. Ja veel mõnda aega oli iga kurvi taga lihtsalt järgmine kurv.

Aeg-ajalt tekib mul elu suhtes täpselt samasugune tunne: kurvi taga on lihtsalt järgmine kurv. Niipea kui enda meelest tean, kuhu elu suundub, naerab elu vastu, et ei tea sa midagi. Sina pole roolis. Või siis isegi oled, aga autos, mida parasjagu pukseeritakse. Ja varem või hiljem ikka saabub hetk, mil tuleb tunnistada oma allajäämist. Mitte isegi teistele inimestele, aga elule endale.

Need hetked, kui vaip alt ära tõmmatakse, panevad igatpidi proovile. Need testivad motiive ja eesmärke ning toovad endaga kõige ausamad peeglisse vaatamised. Kui siis endale tunnistada oma suutmatust elu kontrollida, teeb elu ühe kingituse. Annab julguse olla alandlik.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 6.05.2016