Lahtimuukimata ilukirjandus

Kohati võib ilukirjandus olla kui arvutimäng: uue leveli nägemiseks pead olema senise läbi teinud.

Olin viieaastane, kui mulle kingiti Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“. Olin suur lugemis-huviline ja uudishimulik, kas see raamat võiks troonilt lükata mu toonase lemmiku “Viplala lood“.  Exupéry raamat valmistas mulle aga esmajoones väikse pettumuse. Tundsin end riivatuna märkusest, millega autor raamatu sisse juhatas: vabandage, lapsed, aga tegelikult on see täiskasvanute lugemisvara. Et ma toona lasteaias ei käinud ja veetsin palju aega vanavanemate seltsis, pidasin end siiski piisavalt täiskasvanulikuks, et raamat läbi lugeda.

Pea 20 aastat hiljem saan aru, et Exupéryl oli õigus ja loo sügavama tähenduse suhtes on pimedad  isegi need viieaastased, kes vanavanematega tihedalt sotsialiseeruvad. Toonasest lugemisest on mul meeles ainult elevandi allaneelanud boamao pildid ja fakt, et Väike prints tutvus ja suhtles väga omanäoliste tegelastega, külastades erinevaid planeete. Peaaegu nagu Jussike külastas oma “seitset sõpra“. Pühendumine, ohvrimeelne armastus, truudusetus ja lahkuminek olid minu jaoks toona “lukus levelid“.

Väikesel printsil oli vähe aega. Seda tänapäeva moekaimat vabandust kasutas ta, kui rebane palus, et prints ta taltsutaks. “Kangesti tahaksin,” vastas väike prints, “ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.” Mõttekoht: kas pole nii, et selliste vabanduste saatel laseme käest nii mõndagi, mille olulisust alles hiljem hinnata oskame?

Rebane ei hakka ajanappust küsimuse alla seadma, ent märgib: “Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” Õnneks Väike prints soostus seda tegema ja sai niimoodi rea armastuse õppetunde vastastikusest mõjust ja sõltuvusest, vastutusest ja lahkumineku lohutamatust kurbusest.

Jah, see raamat on tõesti elutarkusi täis. Nüüd aga ootan huviga 30. eluaastaid, sest omal ajal mu kirjanduseõpetaja Vanalinna hariduskolleegiumis soovitas siis või hiljem kätte võtta “Vennad Karamazovid“. Küllap on sealsed teemad hetkel veel minu jaoks lukus.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.06.2016