India vanasõna kohaselt paneb naabri kaupade vahtimine silmad valutama. Näen seda pidevalt omaenda ja sõprade-tuttavate elust. Näen seda pidevalt Facebookis. Ikka ja jälle tundub, et kellelgi teisel läheb paremini. Tema elu on palju kergem, tema äri on edukam, tema lapsed on tublimad. Miks mul nii hästi ei lähe?
Need lõputud mõtted ja küsimused on osa kadeduse nõiaringist. Üks kadestab teist, teine esimest. Justkui objektiivsetest ja suurtest asjadest kuni selleni, et üks tahab lokkis, teine sirgeid juukseid. Mõnikord lähevad asjad nii kaugele, et kadedus hakkab dikteerima meie tegevust. Alateadlikult võib kadeduse leevendamine viia tahteni äratada teistes kadedust. Juba klassikaline näide selles vallas on mõne kõrghetke jagamine sotsiaalmeedias, samal ajal kui keskpärased ja halvad päevad lükatakse vaiba alla. Ma ei arva, et selles keskkonnas peaks kuidagi teisiti käituma, ent sealseid “kaupu” silme eest läbi lastes tuleb endale küll pidevalt meelde tuletada, et see polegi tegelikkus. On vaid hoolikalt komponeeritud kuvand, millest ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ja liiga pikalt ei tasu vaadata – silmad hakkavad valutama.
Mis puudutab reaalset elu, siis kahtlemata torkab alati keegi sealgi silma oma edukusega. Mõnikord ei oska seda muudmoodi seletada, kui et teisel oli õnne. Nagu ütles prantsuse kirjanik Jean Cocteau: “Me peame uskuma juhustesse. Kuidas me muidu oskaks seletada nende edu, kes meile ei meeldi?”
Teine põhjus silmapaistva edu taga on tavaliselt talent. Tänamatult tihti aga nimetatakse talendiks või andekuseks ka seda, mille nimel on keegi aastaid vaeva näinud. “Oh, ma annaks oma elust kümme aastat, et niimoodi viiulit mängida,” võib nii mõnigi erutunud kontserdikülastaja lausuda pärast lummavat kontserti. Tead, mis? Tõenäoliselt andis see viiuldaja vähemalt 15. Laval säramisele eelnenud armutult järjepidev harjutamine, ohverdused ja hetked, mil mõni suur eeskuju ütles, et temast asja ei saa, ei jõua meieni (või Facebooki). Samas on see täispakett ja eraldi tellida pole võimalik. Ei saa edu ilma tööta ja pole mõtet kadestada midagi, mille hinda nagunii ei maksaks.
Teatud määral on kadedus samas ka paratamatu. Küll aga saab igaüks valvata, mis värvi kadedus on. Minu kunstnikust ema õpetas, et see võiks olla roosa. Kummalisel kombel pole ma seda mõistet kellegi teise suust hiljem kuulnud ega leidnud kedagi, kes seda kuulnud oleks. Isegi Google ei tea sellest midagi. Minu ema tõlgenduses tähendas “roosa kadedus” taganttõukavat jõudu. Selle alge pärineb samast kohast, kust kadedus, aga väljund on palju edasiviivam: see utsitab võtma jalad kõhu alt välja ja tegutsema. Mis nendest naabri kaupadest ikka vahtida, mine kauple enda omadega parem.
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.06.2016
No comments:
Post a Comment