Wednesday, September 21, 2016

Ood raamatute lugemisele

Mis saaks, kui asendada telefoni vahtimine raamatu lugemisega? Viimasel ajal olen seda hakanud endalt ja sõpradelt küsima. Püüan ette kujutada, milline oleks siis meie ühiskond.

Milline pilt vaataks vastu, kui ma hommikul bussi astun, ja nutitelefonide asemel on inimestel ees raamatud? „Tema siin loeb Dostojevskit, tema Tšehhovit – mu lemmik! – või näe, tema siin on kätte võtnud romaanikonkursi võidutöö, uuriks õige, kuidas tundub ka,“ mõtleksin esmase vaatluse järel. Enne, kui maha istuks, mõtleks veel igaks juhuks varuplaani ka: „Tegelikult oleks huvitav vestelda ka vanamehega, kes Hugo Lepnurme mälestusi loeb seal eemal või äkki selle prouaga, kes seente hoidistamise osas parasjagu teadmisi täiendab, äkki ta oskab midagi kiirelt soovitada ka männiriisikate jaoks.“

Vau, kui põnev sellises bussis sõita oleks! Kui meeleolukad võiksid olla vestlused ja kui kerge oleks harivat ja meeldivat vestlust pidada, isegi introverdil. Linna ummistamine autodega poleks enam nii kohutavalt suur probleem, sest bussisõit oleks päriselt elamusrikas, mitte ainult säästlik.

Ent seda räägib ju minu fantaasia. Tegelikkus on märksa nukram. Nutitelefoni põrnitsejalt ei sobi küsida, mida ta loeb. See kas riivab ta privaatsust või tekitab lihtsalt piinlikkust. Kuidas ta ikka ütleb, et loeb anonüümse ajakirjaniku vaimusünnitist, mis kümne lause ja mitte ühegi viitega teaduslikele materjalidele loetleb seitse märki, mille põhjal saab kindlalt väita, et mees sind petab. Emh.., ei, vestlust ei teki ja mõningane ebamugavus tekitab kiusatuse ise ka telefon taskust välja võtta.

Teine kontingent „bussitelefoonereid“ naudib samal ajal, et nüüd saab mis tahes ajahetkel ja kohas küsida: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?“ Sest peegel ei pea enam seina peal olema, vaid on kaasaskantav ja enamgi veel – moodne „peegel“ võimaldab kokku lugeda kõik meeldimised, mida enda näolapp (loe: profiilipilt) saanud on ja kõrvutada tulemusi oma lähikondlastega. Vaid hetke kaugusel on karm tõde sellest, kes „nutiriigi“ kauneim on.

Kuniks see seltskond püüab vapraks ja ilusaks saada või vähemasti sellise kuvandi endast luua, on bussis veel kolmaski kamp telefonivahte. Need on töönarkomaanid, kes ei saa endale lubada, et nad hetkekski töörattast maha astuvad. Mine tea, äkki annab tervis siis järele või tuleb jälle elu mõtte üle mõtiskleda. Ei, need päevad on läbi – nüüdsest surmani, mis tõsi küll, võib ootamatu südameinfarktiga tulla – olen efektiivne inimene! Ei mingit ajaraiskamist puhkamisele, suhtlemisele. Ei mingit ruumi inimlikkusele, peaasi, et asjad tehtud saaks. Ja selle nimel on virtuaalne postkast koguaeg lahti. Iga kiri tuleb kinni püüda enne, kui see jõuab postkasti maanduda.

Masendav, kas pole? Aga mina olen otsustanud: bussisõitudeks pistan alati mõne raamatu kotti. Ja kui te mind kohtate, võite julgelt küsima tulla, mida ma loen. Siis saabki teoks see hariv ja meeldiv vestlus, millest hetk tagasi unistasin. Ainult et kui te ninapidi telefonis olete, te muidugi ei märka mind ega raamatut.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 23.09.2016

No comments:

Post a Comment