Läksin suvel kontorist kahe kolleegiga lõunale, kuigi neil mõlemal oli puhkus. Korraks võttis mõtlema küll, et mida nad siis kontoris teevad, aga ülearu see olukord mind ei hämmastanud, sest olin suve jooksul kohanud teisigi töömesilasi, kes puhata ei taha. Õige mitu tuttavat plaanisidki puhkuse selle järgi, millal oli võimalik projekti korras mõnd muud tööd teha. Ja aastate jooksul on ikka ja jälle vestluste käigus välja tulnud veelgi enam neid, kes puhkust üldse välja ei võtagi. Vähemasti mitte enne, kui tööandja käsib veidikenegi puhata.
Eesti rahva fanaatiline töökus pole mingi saladus. Kui “õige eestlane” puhkama läheb, siis ega ta kuhugi kao – ikka telefon ja arvuti kaasas. Üks kaasautor vabandas minugi ees, kui artikkel veidi hilines, et seadis sammud puhkuse ajal metsa ja seal ei juhtunud korralikku wifi’t olema. Ma oleks rõõmuga lasknud tal puhata ja leidnud teise kirjutaja, aga ta ise tahtis. Selle kõige valgel ei imestanud ma üldse, kui nägin Pirita teel suurt tänavareklaami, kus lubati rannalistele kiiret internetti. Postril ilutses randa läinud ülikonnas (!) mees, portfell näpus. Juures oli lubadus, et internetiühendus on rannaski hea – töö tegemata ei jää.
Miks eestlased ei puhka?
Olen seda küsimust veeretanud juba pikka aega, arutanud teistega, ja pole ammendavat vastust leidnud. Kindlasti mõni lihtsalt naudib oma tööd nii väga, et ei tahagi midagi muud teha. Väga populaarne on ütlus, et kui teed, mida armastad, pole vaja elus päevagi töötada. Kuid on ka kurvemaid stsenaariume ja üht neist meenutas hiljuti kaevandusmuuseumis lavastatud Urmas Lennuki näidendi “Kaevurite päev”. Etendus rääkis kolmest naisest, kes armastavad liiga palju. Kahjuks pole neil kedagi, keda armastada, niisiis on nad pühendanud end kaevurite päeva tähistamisele. Selleks kaevasid nad oma minevikust välja kõik, mis haiget teeb.
See on meie õnn ja õnnetus, et võrreldes esivanematega ei pea meie labidat eriti tihti kätte võtma. Töökus (loe: kaevamine) on meil veres ja kui pole piisavalt väljundit, võib juhtuda sama mis nende naistega – kaevame hoopis omaenda sisemuse üles. Siis lähevad mõtted katkistele peresuhetele ja täitmata jäänud unistustele. Meenuvad hetked, mil lootusetus ja usupuudus said saatuslikuks. Tekib hirm tuleviku või julgeoleku pärast või haletsus oma ebaõnnestumiste pärast. Väliselt on kõik hästi, aga sisemus on mõne päevaga pahupidi keeratud. Sellise karmi reaalsusega silmitsi seismist igaüks välja ei kannata. Olukorda leevendab ja aitab ennetada see, kui kasutada labidat õigel eesmärgil – töö tegemiseks.
Pole kahtlust, töö lunastab osa meie vaimsest tervisest, ent jooks töörattas pole kaugeltki püsiv lahendus. Kui ise puhkust ei võta ja ülemus ka ei survesta, niidab varem või hiljem mõni tervisehäda jalust. Ja siis tuleb ikkagi töölt koju jääda. Varem või hiljem on igal oinal oma puhkepäev. Ja mis siis saab? Siis võib tõdeda, et tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust Vargamäele ei tulnud. Armastus nõuab tööd ja vaeva, aga teistmoodi – kontoris rügamine ei aita suhetele tihti kaasa.
Isiklikke muresid tuleb vahel lahti kaevata mõne targa ja armastava inimese toel. Olgu see siis mõni lähedane või psühholoog, kes oskab küsimustega kaevamist suunata. Täisväärtuslikuma elu nimel tasub see ära. Seniks aga kniks ja kummardus neile, kes juba julgevad puhata.
Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 2.09.2016
No comments:
Post a Comment