Suhtumine on eluküsimus

Muutliku ilmaga kevadel on hea endale meelde tuletada, et ümbritsevad olud nagu ilm või seltskond pole kunagi halb ega hea - küsimus on enda vaatenurgas ja häälestuses.

Kord kolis mees uude linna. Teisel pool aeda toimetavalt härralt küsis ta, kuidas siinkandis nende naabritega on ka. Kohalik päris vastu, kuidas eelmises kohas oli. Mees ütles, et täitsa normaalsed inimesed olid. Kohalik muigas: "No vot, siis on siin ka niiviisi."

Teistest head loota võib ühest küljest tunduda sinisilmne, teisalt aitab just see neil meie silmis hea olla. "Inimestel on kalduvus muutuda sellisteks, millistena me neid kardame näha. Nii et kui me jätkuvalt kanname teistele üle tundekülmust, kasuahnust või kiusu meie isiku suhtes on sellel toimimisviisil tagajärg. Kaasinimesed hakkavadki meie arvel oma soojade tunnete ja heade kavatsustega kokku hoidma," õpetas Anti Kidron raamatus "Oska olla enda psühholoog". (Eneseabiraamatule viitamine võib mõjuda haledalt küll, aga aeg-ajalt leiab neist tõesti mõtteainet.) Kidron meenutas, et inimestevahelises suhtluses toimub vastastikune emotsionaalne nakatamine. Igaüks saab siinkohal ise järele mõelda, millega ta oma suhtlusringkonda igapäevaselt nakatab.

Tahes-tahtmata vaatab igaüks maailma läbi oma mõtete ja tunnete prisma. Meenub ühe armunud orkestrandi tähelepanek, et kui dirigent kogu kollektiivi sõimas, tajus tema oma silme ees nii suurt liblikaparve, et ükski negatiivne mõte läbi ei pääsenud. Kolleegid hiljem lava taga turtsusid ja tema muudkui muigas, et mis siin ikka mossitada. Muidugi on sellise immuunsuse mõju mööduv, ent positiivne mõtlemine pole kaugeltki ainult armunute privileeg. Seda saab igaüks treenida.

Neile, kes nüüd edasisest lugemisest loobuda kavatsevad, sest treenida pole midagi võimalik, inimene kujunes lapsepõlves välja ja nüüd on nagu on, tsiteeriksin üht meediaõppejõudu. Kui üks mu kursusekaaslane tema ees vabandama hakkas, et ei oska oma artikleid pealkirjastada, ütles see tark mees: "Küll õpite. Mõelge hetkeks: kui te siia maailma sündisite, siis vabandage väga, aga te oskasite ainult kahte asja - karjuda ja püksi teha. Kõik ülejäänu olete elu jooksul juurde õppinud." Hetkedel, kui ma tunnen end ebapädevana, mõtlen ikka sellele lausele. Võtan end kokku ja õpin juurde.

Ja kuidas siis positiivse mõtlemise treening siis käib? Esiteks tuleb jälgida oma reaktsioone. Kas pintsakule aetud kohv rikub tuju kogu päevaks? Kas kolleegi kriitiline märkus tehtud tööle kahjustab enesehinnangut? Oma tundeid analüüsides tasub otsida nende tagamaid. Ühtlasi tasub endalt küsida, kas olukorral on ka positiivne tulem või mõni humoorikas aspekt, millele võiks keskenduda. Sedamoodi saab lahti lammutada nii mõnegi sisseharjunud mõtte- või käitumismustri ja oma elu veidi rõõmsamaks muuta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 22.04.2016

Kokkulepete tühistamise kultuur

Küllap on enamik inimesi aegade algusest olnud püsimatud, kartlikud ja pigem peljanud kindlaid kokkuleppeid, ent olud on sundinud siiski nendest kinni pidama. Enne telefoniajastut kokkulepitud kohtumisele tuli kohale ilmuda, teist ei saanud ju niisama pika ninaga ootama jätta. Ent nüüd seda muret pole – toksid talle telefonis 30 minutit enne kohtumist, et tuli midagi muud ette – sorry!

Progress on kindlasti üks märksõnadest, kui hinnata möödunud sajandit. Kahjuks on see areng olnud ennekõike tehnoloogiline ning inimesed on selle keskel teinud mitu head sammu tagasi džungliühiskonda. „Sisuliselt võrdub Google otsingu kasutamine metsikus looduses jahtimisega – see teeb meid ülivalvsaks. See ei ole hea seis järele mõtlemiseks ega suhtlemiseks,“ sõnas Ameerika psühholoogiadoktor Sherry Turkle, kes on uurinud inimeste ja tehnoloogia vastastikmõju. Turkle’i sõnul käib pidevalt telefoni kontrolliva inimese aju täispööretel ning seetõttu on tal raske teha eluliselt olulisi otsuseid. Tehnoloogiast sõltumisega kahaneb ka inimese võime üksi olla ja oma mõtteid iseendas peegeldada. Kaasnevad ülereageerimine ja depressiivsus, tõdes Turkle.

Huvitav kombinatsioon

Ühest küljest on meil võimalus operatiivselt kokkuleppeid muuta, teisalt ei suuda inimene selle pideva valveloleku keskel rahulikult mõelda ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. „Näkimadalad annavad, Näkimadalad võtavad,“ meenub Eesti kirjandusklassikast. Kaarte segab ka Lääne ühiskonnas lokkav individualistlik õnnekultus. Igas hetkes hedonistlikult õnne otsides võib lõputult küsima jääda, kas teen ikka õiget tööd või elan ikka õige inimesega. Ja mis seal salata, moodi on läinud isegi neis asjus pidevalt ümber mõelda. Saata sõnum ja öelda sorry.

Kõige selle keskel torkavad silma inimesed, kellel on selged prioriteedid ja selgus iseendas minna nendega lõpuni välja. Alates ettevõtjast, kes ei pasunda, et tal on kõigi jaoks midagi, vaid teab selgelt, mida ja kellele pakub. Või tööinimesest, kes nädalavahetusel põhimõtteliselt töömeile ei loe ja on perega või võtab aega enda jaoks, et puhata. Ja lõpetades nendega, kes on valmis oma ideede eest kas või surema. Näiteks Sokrates, kes kuuletus võimudele ka oma surmanuhtluse osas, kuigi selle ajendiks oli kõigest see, et ta suunas noori kriitiliselt mõtlema. Just selliste inimeste elu jätab mõtteainet aastatuhandeteks. Paremal juhul antakse selle üle mõtisklemiseks lausa töölt vaba päev just nagu suur reede on. Ärge seda siis nutitelefonis veetke.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 24.03.2016

 

Uue luua efekt

Kui Puhkepäeva ohjad mulle ulatati, hakkasin mõtlema uue luua efektile. Inglise keeleruumis suisa sündroomiks kutsutud nähtus viitab uuele juhile, kes asub otsekohe läbi viima suuri muutusi. Muidugi on olukordi, kus eelmine juht on kraavi sõitnud ja kardinaalne muutus on hädavajalik, ent antud mõiste viitab seisule, kus muutus on uue tegija vabatahtlik otsus. On see siis liigne agarus, tahe oma üleolekut näidata või alluvana kogunenud frustratsioon, igatahes konstateerib ta, et kõik senine peab muutuma. "Tänage õnne - siin ma olen ja viin läbi kauaoodatud muutused," kõneleb seesugune juht. Just nagu USA presidendikandidaadid valimiste eel. 

Sellistele kõiketeadvatele eneseupitajatele räägivad vastu Vana-Kreeka retoorikud. Juba antiikajal oli teada, et avaliku ülesastumise puhul on võtmesõna humiliatio ehk tagasihoidlikkus. Alguses end rahvale tutvustades, näiteks kõnepulti astudes, ei tohiks paista liiga professionaalne. Pigem tuleb valida alandlik ja vahest lausa kohmetu käitumine, sest just nii võidab kõneleja auditooriumi poolehoiu. "Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse," õpetas ka Jeesus. 

Uue luua sündroomiga juhtidele on need tõeterad võõrad. Ja sestap võib nendega juhtuda nii nagu lastelaulus "Uhti-uhti-uhkesti" põiega läks: "tõmbas ennast õhku täis ja karplauhti lõhki käis". Veidi leebemalt kirjeldab seda järgnev anekdoot. Ametist lahkuv president annab mantlipärijale kaasa kolm ümbrikku ja ütleb, et kui asjad kasvavad üle pea, avagu need ükshaaval. Alguses on kõik hästi, ent ühel hetkel saavad uue presidendi mõtted otsa ja ta avab esimese ümbriku. Seal seisab: "Aja kõik eelmise kaela". Ta teebki nii ja olukord laabub otsekui võluväel. Mõne aja pärast on president jälle lõhkise küna ees ning leiab, et tuleks avada teine ümbrik. Sealt loeb ta: "Tunnista oma eksimust." Saab seegi tehtud ja kõik on taas rahulik. Mõnda aega lähevad asjad ülesmäge, ent kaks ei jää kolmandata ja saabub ka kolmas tupikseis, mis sunnib avama viimast ümbrikku. Sealt leiab president saatusliku korralduse: "Leia mantlipärija ja kirjuta oma kolm ümbrikku."

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 18.03.2016

Mõtisklused ja portreelood

Kirjutasin selle blogi jaoks rea moraaliteoloogilisi mõtisklusi, mille avaldas ajakiri Teekäija. Lugemiseks kliki pealkirjal.

1) Julgus teha head
2) Tänulikkus
3) Prelüüd uuele algusele
4) Rõõm
5) Arm ja andestus
6) Otsustusvõimelisus
7) Tarkus
8) Lahkus
9) Kannatlikkus

Loe ka portreelugusid:
1) Toivo Tänavsuu
2) Varro Vooglaid
3) Kadi Tingas

Fookus

Jeesus kõnnib vee peal (Matteuse 14: 22-33)

Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja

sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb

rahvahulkadel minna.

Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles

mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.

Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas

lainetega, sest tuul oli vastu.

Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve

peal kõndides.

Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid

kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama.

Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen

mina, ärge kartke!”

Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi

mind tulla enda juurde vee peale!”

Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja

ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.

Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates:

„Issand, päästa mind!”

Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni

ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”

Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.

Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti,

sina oled Jumala Poeg!”

Seni, kuni Peetrus hoidis oma pilgu Jeesusel, suutis ta vee peal kõndida. Niipea kui ta fookus läks ümbritsevale rahutule veele, oli ta uppumas. Kas Sina oma eluga pigem kõnnid vee peal või kardad uppumist? Kus on Sinu fookus? 

Muretsemine

Muretsemine on võime karta midagi või kurvastada millegi üle, mis on parasjagu toimumas või mis võib juhtuda. Tõenäoliselt on see oskus inimestele ainuomane või vähemasti on inimesed ainsad, kes suudaks seda vältida, kui tahaks. Noor inimene muretseb tihti, kas ta jõuab oma õpingute, saavutuste ja karjääriga piisavalt kaugele ja kas keegi on piisavalt "segane", et temaga abielluda. Veidi vanemate puhul on peamiseks mureks tihti töö- ja rahamured - kuidas ma oma autoliisingut maksan, kui mind koondatakse? Ja ühel hetkel, kui inimene on enda pärast piisavalt muretsenud, kasvab oluliselt tema mure teiste pärast. Vanemad ja vanavanemad on pidevalt mures (või lausa paanikas) oma (laste)laste mõistlikkuse, turvalisuse jpm pärast.

Kui ma möödunud aastal vabariiklikul usuõpetuse olümpiaadil olin, teravmeelitses üks žüriiliige, et mis kasu on kristlaste heast südamest vms, kui hetkel, mil ta sõber näiteks korterist välja tõstetakse, tsiteerib ta rõõmsameelselt Jeesust, öeldes: "Küll homne päev muretseb enda eest ise!"

Esiteks saaks kohe öelda, et esitatud küsimus oli täiesti kohatu, sest sellisel hetkel pole inimesele elukoha leidmine ju homse, vaid tänase päeva mure. Teiseks, ja veelgi olulisem on aga see, et Jeesuse õpetus oli alati täis halastust ja (lausa ennastohverdavat) abivalmidust. See oli üks kõigi ning kõik ühe eest. Jeesus suri meie kõigi olnud ja tulevaste pattude pärast ning meie oleme kutsutud elama Temas ja  armastama teisi "teo ja tõe" mitte "sõnaga ja keelega" (1Jh 3: 18). Nagu Jeesus ise ütles - "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”  (Mt 25: 31-45)

Väide, et Jeesusel polnud empaatiavõimet, pole samuti õigustatud. Inimesele, keda oma kodukohaski taga kiusati, narriti, välja naerdi ning lõpuks häbistades hukati, oleks see viimane asi, mida ette heita. Kui keegi üldse raskustest midagi teab, siis just Jeesus. Samuti pole Jeesuse põhiliseks slogan'iks kunagi olnud tühipaljas carpe diem. Nii pika järelmõju ja igavikulise ettenägelikkusega missiooni, nagu Temal, pole kellelgi teisel siin maailmas olnud.

Mida Jeesus muretsemise kohta tegelikult ütles?

Matteuse 6: 24-34 (Jeesuse Mäejutlusest)

Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta
vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab
teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.

Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast,mida süüa, 

ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole
enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?
Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu
aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole
palju enam väärt kui nemad? 

Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe
küünragi juurde lisada?
Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. 

Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või
„Mis me joome?” või „Millega me riietume?”
Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab
ju, et te seda kõike vajate.
Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!
Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.

Jeesus hoiatab, et me ei saa "teenida kahte isandat". Kui me hoiame oma silmad rahal ja materiaalsetel väärtustel, siis ei saa me samaaegselt usaldada Jumalat ja loota Tema peale ja nii omakorda ei saa me Temalt vastu võtta kõike, millega Tema tahab meid varustada.

Koguja 11: 4 - "Kes valvab tuult, ei saa külvata, ja kes vaatleb pilvi, ei saa lõigata."

Veel selgemalt kõnelevad Õpetussõnad 23: 4-5 -

"Ära näe vaeva rikkaks saamiseks,
ära kuluta selleks oma mõistust:
kui sa pöörad oma pilgu selle peale,
siis ei ole seda enam,
sest rikkus saab enesele tiivad
otsekui kotkas ja lendab ära taeva poole."

Mis on ideaalne lahendus?

Jeesus õpetab ja julgustab meid paluma oma Taevaselt Isalt "igapäevast leiba" (Mt 6: 11). Psalmide raamatus on kirjutatud, et laitmatutel (ing. k tõlkes: ausatel / sirgeseljalistel) on  ka nälja ajal küllalt (Ps 37: 18-19) ning kui Sul on "rõõm Issandast, siis ta annab Sulle, mida Su süda kutsub! Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!" (Ps 37: 4-5)

Võib tunduda ju naiivne, aga tegelikult on meie paljukiidetud inimlik ratsionaalsus tulevikku vaatamisel ses osas kordades kehvem variant. Sest tegelikult toovad bensiinihindade tõusu jälgimine, töökohtade ja majanduse üleüldise ebastabiilsuse meeldetuletamine jms ainult muret. Sinna ei ole midagi parata ja  parim ja kõige mõistlikum, mida võib teha, on loota Jumalale. Sest tõepoolest - kes meist suudaks muretsemisega oma elule ja elueale midagigi lisada?