Tulevik on tasuta

Entel-Tenteli laulus astus majast majasse jonn ja küsis, kas lapsed on kodus. Niisamuti käivad nüüd hirm ja lootusetus ringi ja küsivad, kas nutitelefonid on sisse lülitatud. Kas viimase terroriakti detailid on kenasti meeles? On telefon ikka seatud piiksuma ja värisema iga kord, kui mõnest maailmanurgast kohutav uudis tuleb?

Huvitav, kui suur hulk Eesti rahvast tõstaks käe, kui neilt küsida, kes kardab tulevikku. Arvan, et mereriigile kohaselt tõuseks tihe kätemeri. Üks suur ja lainetav kogu, mis lähemal vaatlusel osutub hoopis - oh üllatust - rahamereks, kus suplevad selgeltnägijad. Sest kelle muu juurde oma uhkust ja ilmalikkust säilitav eestlane ikka abi otsima läheb. Tasuta nõuanded on ju nõrkadele!

Mõeldes sellele, kui palju raha maandub praegu teadmameeste taskutesse, tundub justkui oleks inimesed unustanud, et homne päev tuleb tasuta ka kätte. Üllatavalt paljud maksavad peale, et uskuda ettemääratusse. Miks me usume, et tulevik on kuskil mujal ilma meieta ära otsustatud, lihtsalt fataalne? Miks jätame oma homse kellegi võõra dikteerida ja veel maksame ka selle eest?

Huvi ennustuste vastu saab muidugi põhjendada ka uudishimuga. Ja eks me kõik igatse ajas rännata. Ent tulevikku ei saa ju näha väga lihtsal põhjusel: see on alles kujundamisel. See sõltub tänastest valikutest, julgusest unistada ja lõpule viia.

Kui seljatada hirm teadmatusest homse ees - kui uskuda, et tegelikult on kõik veel võimalik - on olukord põnev ja imeline. Meil igaühel on võimalik osaleda maailma loomises. Olla kaasautorid homse päeva sünnis, andes sellele oma värve ja väärtusi. Luua suhteid, kujundada olukordi, muuta suhtumist. Igaüks ei pruugi jätta suurt jälge maailmale, aga me saame valida, millised jäljed jäävad meie elust paistma.

Elu on nagu maraton ja õnnelik on see, kes suudab lõpuni joosta ehk pidevalt uute eesmärkide püüdmiseks jõudu leida. Kes tahab, võib muidugi mõne versiooni finišiprotokollist osta ja üritada siis seda infot olevikuga lepitada.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 6.01.2017

Päkapiku profiil

Jälle on käes segadusttekitav aeg, mil algklassi õpetajate diplomaatiline võimekus pannakse proovile.

Klassiruumis teadupärast põrkuvad eri kultuurid: advendiajal on ühes leeris päkapiku-usku lapsed ja teises nende illusioonide purustajad. Kuidas kahe huvigrupi vahel laveerida, riivamata kellegi kodust kasvatust ja väärtusi, on keerukas küsimus, millele teistel elualadel õnneks mõtlema ei pea.

Korraks teiste ajakirjanikega siiski päkapikumaailma analüüsides, ilmnes aga nii mõndagi huvitavat. Tüüpiline päkapikk meenutab skeptikutele luureagenti. Tal on igaühe kohta toimik ning juriidiliselt on asi veel palju keerukam, sest ta tegeleb ainult alaealistega. Igaühe kohta on normatiivsest eetikast lähtuv register, kus kõik teod jaotatakse abstraktsetesse kategooriatesse „hea“ ja „halb“. Kogu tema tegevus on igatpidi salastatud, ometi teavad kõik sellest rääkida ja arvestavad temaga.

Sarnaselt PISA testide läbiviijatele on päkapikud Eesti lastega väga rahul ja reeglina saavad meie maimukesed selle tähisena iga päev sussi sisse preemia. PISA testide entusiast on usutavasti ka päkapikkude ülemus – ühtlasi tuntud kui jõuluvana – sest ta jagab kingitusi ainult neile, kes edukalt läbivad intellektuaalsete võimete testi. Rahvakeeli nimetatakse seda luuletuse lugemiseks ning näiteks USA lapsed ei tea sellest suurt midagi. Neil on armuõpetus: kingituse saab lihtsalt niisama.

Kui laste seas taandub kõik see kodusele õpetusele ja usule, on täiskasvanutega asi keerulisem. Täiskasvanud võivad vabatahtlikult kehastuda ise päkapikkudeks. Ja vahel ei jäeta eriti valikut, sest mida muud ikka teha, kui kolleeg on oma uksele riputanud jõulusussi... 

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 9.12.2016

Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016

Kiri Pipi Pikksukale

Lugupeetud proua Pikksukk.

Eeldusel, et teiegi vananete, olete praegu ilmselt 80. eluaastates. Vanuse poolest võiksite olla minu vanaema ja selle paralleeli põhjal julgen arvata, et teil on hea meel kirju lugeda. Mis sest, et me tegelikult pole kohtunud ja te ei tea minust midagi. Kirjasõber kulub ikka ära.

Jäin siin mõtlema, et tänapäevas ei tundugi teie elu, millest mina raamatu vahendusel osa sain, nii kummaline. Praegu on Euroopas väga palju naisi, kes jaksavad hobuseid pea kohal hoida. Vähemasti nad loovad endast sellise kuvandi. Mehi pole neil vaja, meeste käest võtavad nad maailma üle.

Ega ma ei tea, võib-olla te polnudki feminist, olite ehk lihtsalt haruldaselt tugev?

Eks eluraskused tee tugevaks. Mul on väga kahju, et teie ema nii noorelt lahkus ja õigupoolest kasvasite isata. Ka selliseid lapsi on meil tänapäeval palju, kes kasvavad ühe vanemaga. Paljud Eesti laste isad töötavad Soomes, me kutsume neid mehi Kalevipoegadeks, see on meie rahvuseepose peategelane. Võib-olla on isa äraolekuga kergem leppida, kujutades ette, et ta on kangelane. Et ta teeb kusagil midagi väga tähtsat. Küllap oskate ise seda paremini hinnata – teie isa oli ju Kurrunurruvuti kuningas.

Teie lapsepõlvest meenub mulle veel see, kuidas te Toomase ja Annikaga koos kummalisi võlupille neelasite ja laususite: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.“ See soov on nüüd paljude reaalsus. Arenenud riikides nihkub vanematekodust välja kolimise iga aina kõrgemale: hiljuti just lugesin, et mullu elas oma vanematega 44,1% Eesti mehi vanuses 18-34 ja 35,2% samas vanusegrupis Eesti naisi (Eurostati andmetel). Teie ilmselt ei oskaks ennast selles olukorras ette kujutadagi, olite niivõrd iseseisev.

Samas ega Rootsi ühiskond ka teie olukorra suhtes ükskõikne olnud, teid taheti ju lastekodusse panna. Kas tagantjärele vahel kahetsete ka, et ei lasknud end sinna viia? Teil olid küll sõbrad, aga elus on ikka vaja, et oleks ka vanemaid, kellelt nõu küsida.

Kas leidsite endale vähemalt mõne usaldusväärse mentori, keda usaldada ja kellest eeskuju võtta?

Õigupoolest ma ei teagi, mis teist sai. Viimati olin teie tegemistega kursis, kui te protesteerisite haridussüsteemi vastu, taunides korrutustabelit ja paberile joonistamist, sest sinna ju ei mahu midagi. Täna on korrutustabel ikka au sees, aga joonistada saaksite nüüd mõnes koolis elektroonilisele tahvlile, mis ei saa kunagi täis. Usun, et see meeldiks teile.

Lapsena pidasite hobust ja ahvi. Kas teil on ka nüüd pensionipõlveks mitmejalgseid kaaslasi? Ja kui juba küsimiseks läks, kas te abiellusite? Kui on liiga isiklik, te ei pea vastama.

Ei väsitagi teid pikema kirjaga, saadan vaid tervisi.

Hele-Maria

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 4.11.2016

Uus narkootikum

The New York Times, CNN, The Washington Post, Time, The Huffington Post, teadlased ja paljud Hollywoodi kuulsused on pannud seljad kokku, et teavitada avalikkust pornograafia kahjulikust mõjust saidil Fight The New Drug.

Kui ma esmakordselt nägin ühe tuttava käepaelal üleskutset „Fight The New Drug“, küsisin, mis see uus narkootikum siis on, mille vastu võitlema peaks. Kuuldes, et see on pornograafia, olin üllatunud, See üllatus tegi kiirelt minekut, kui süvenesin teemakohastesse artiklitesse ja teadustöödesse. Mul läks süda pahaks. Veelgi enam murdsid mu südant tõestisündinud karmid lood pornograafia laastavast mõjust suhetele, mida rääkisid mu sõbrad, kui selle teema lauale tõin. Ma ei kujuta ette, kui palju on neid, kes rääkida veel ei julge.

Pornograafia on narkootikum, mille tarbimisest on interneti abil saanud ulatuslik ja salakaval epideemia.

Pornograafiat vaatava inimese aju õpib aegamisi seostama nähtut „dopamiinilaksust“ tekkiva rahuldusega. Sama efekt tekib narkootikumidega. Aju omalt poolt kaitseb end pideva kemikaaliuputuse eest ning lülitab mõned retseptorid välja. Sama intensiivsusega kogemuseks vajab inimene siis aina rohkem või „kangemat“ kraami. Pornograafia puhul jätab varem erutanud materjal siis külmaks ja otsitakse üllatuslikumat ja vägivaldsemat. See toimib, sest dopamiini tootmist ajus kutsub esile ka šokeeriv või uudne vaatepilt (sellest tuleneb internetisõltuvus laiemaltki).

Aju kohaneb dopamiini ületootmisega ja inimene ei suuda ennast enam ilma selleta hästi tunda. Väiksed asjad, mis varem rõõmustasid, näiteks kohtumine sõbraga või mõnus treening värskes õhus ei suuda võistelda pornost saadava „dopamiinilaksuga“ ja inimene tunneb end ärevana või tuimana kuniks saab jälle segamatult ekraani vahendusel midagi erutavat tarbida. 

Äriliselt on pornotööstus ülimalt kaval.

See pakub ajutist leevendust üksildusele ja depressioonile ning vastutasuks süvendab neid pikas perspektiivis. Inimesele söödetakse valesid, mis panevad teda päris inimestes pettuma - päris naised ei näe välja nagu ilukirurgia meistriteosed ega suuda võistelda kokkumonteeritud fiktiivse vaatemänguga - ja mida suuremaks muutub isolatsioon ja masendus, seda enam pöördub inimene pornograafia juurde.   

Aga mis see teiste asi on, kui keegi pornot vaatab? Teisi see ju ei mõjuta. Oeh, oleks see vaid nii. Uuringud näitavad, et naised, kelle mehed vaatavad pornograafiat, tunnevad end reedetuna, kogevad viha, meeleheidet ja kaotusvalu. Paljud kannatavad seejärel ärevushäirete või depressiooni all ning mõnedki muutuvad suitsiidseks. Lisaks oma kaaslase alandamisele toetab iga pornograafia tarbija võimsat äri, mille glamuurse imidži taga on inimkaubandus, prostitutsioon, narkoäri ja vägivald.

Pornograafia pidev vaatamine muudab tahes-tahtmata omaseks selle väärtusüsteemi. Esiteks pole inimene muud kui oma kehaosade summa. Mees ja naine on väärt vaid nii palju kui nad suudavad kedagi rahuldada. Mitte kellelgi pole tundeid või oma arvamust. Naised on rahul kõigega, mida mehed tahavad, ükskõik kui alandav või vägivaldne see on. Ja kui keegi koheselt ei rahulda, on uus ja erutavam vaid ühe kliki kaugusel.

Ütlematagi selge, et mida omasemaks need ideed saavad, seda raskem on leida tõelist armastust.

Viited teadustöödele ja rohkem infot: www.fightthenewdrug.org.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 14.10.2016

PS. Võib tekkida küsimus, kuidas pornograafia on „uus“ narkootikum, kui see on mingil kujul ju alati olemas olnud. Uus sellepärast, et teadlased on alles viimasel kümnendil saanud pildi ette sellest, kuidas pornograafia mõjutab indiviidi ajutegevust ja käitumist ning ühiskonda. Pealegi on internet ja selle levik muutnud pornograafia kõigile kättesaadavaks ning filmitööstuse areng võimaldanud luua montaaže, mille kõrval kahvatuvad kunagised skandaalsed pornoajakirjad jms. Sellepärast saab pornograafiast alles nüüd rääkida kui narkootikumist.

Ja muideks, pornograafia põhilised vaatajad internetis on noored vanuses 12-17! Noortele suunatud selgitavat videot pornograafia mõjust näed siit: https://youtu.be/qBtgA0ZLWo0. 

Ood raamatute lugemisele

Mis saaks, kui asendada telefoni vahtimine raamatu lugemisega? Viimasel ajal olen seda hakanud endalt ja sõpradelt küsima. Püüan ette kujutada, milline oleks siis meie ühiskond.

Milline pilt vaataks vastu, kui ma hommikul bussi astun, ja nutitelefonide asemel on inimestel ees raamatud? „Tema siin loeb Dostojevskit, tema Tšehhovit – mu lemmik! – või näe, tema siin on kätte võtnud romaanikonkursi võidutöö, uuriks õige, kuidas tundub ka,“ mõtleksin esmase vaatluse järel. Enne, kui maha istuks, mõtleks veel igaks juhuks varuplaani ka: „Tegelikult oleks huvitav vestelda ka vanamehega, kes Hugo Lepnurme mälestusi loeb seal eemal või äkki selle prouaga, kes seente hoidistamise osas parasjagu teadmisi täiendab, äkki ta oskab midagi kiirelt soovitada ka männiriisikate jaoks.“

Vau, kui põnev sellises bussis sõita oleks! Kui meeleolukad võiksid olla vestlused ja kui kerge oleks harivat ja meeldivat vestlust pidada, isegi introverdil. Linna ummistamine autodega poleks enam nii kohutavalt suur probleem, sest bussisõit oleks päriselt elamusrikas, mitte ainult säästlik.

Ent seda räägib ju minu fantaasia. Tegelikkus on märksa nukram. Nutitelefoni põrnitsejalt ei sobi küsida, mida ta loeb. See kas riivab ta privaatsust või tekitab lihtsalt piinlikkust. Kuidas ta ikka ütleb, et loeb anonüümse ajakirjaniku vaimusünnitist, mis kümne lause ja mitte ühegi viitega teaduslikele materjalidele loetleb seitse märki, mille põhjal saab kindlalt väita, et mees sind petab. Emh.., ei, vestlust ei teki ja mõningane ebamugavus tekitab kiusatuse ise ka telefon taskust välja võtta.

Teine kontingent „bussitelefoonereid“ naudib samal ajal, et nüüd saab mis tahes ajahetkel ja kohas küsida: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?“ Sest peegel ei pea enam seina peal olema, vaid on kaasaskantav ja enamgi veel – moodne „peegel“ võimaldab kokku lugeda kõik meeldimised, mida enda näolapp (loe: profiilipilt) saanud on ja kõrvutada tulemusi oma lähikondlastega. Vaid hetke kaugusel on karm tõde sellest, kes „nutiriigi“ kauneim on.

Kuniks see seltskond püüab vapraks ja ilusaks saada või vähemasti sellise kuvandi endast luua, on bussis veel kolmaski kamp telefonivahte. Need on töönarkomaanid, kes ei saa endale lubada, et nad hetkekski töörattast maha astuvad. Mine tea, äkki annab tervis siis järele või tuleb jälle elu mõtte üle mõtiskleda. Ei, need päevad on läbi – nüüdsest surmani, mis tõsi küll, võib ootamatu südameinfarktiga tulla – olen efektiivne inimene! Ei mingit ajaraiskamist puhkamisele, suhtlemisele. Ei mingit ruumi inimlikkusele, peaasi, et asjad tehtud saaks. Ja selle nimel on virtuaalne postkast koguaeg lahti. Iga kiri tuleb kinni püüda enne, kui see jõuab postkasti maanduda.

Masendav, kas pole? Aga mina olen otsustanud: bussisõitudeks pistan alati mõne raamatu kotti. Ja kui te mind kohtate, võite julgelt küsima tulla, mida ma loen. Siis saabki teoks see hariv ja meeldiv vestlus, millest hetk tagasi unistasin. Ainult et kui te ninapidi telefonis olete, te muidugi ei märka mind ega raamatut.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 23.09.2016

Vaala kõhus

Olen hakanud mõtlema, et vana testamendi lugu Joonast annab ette õpetliku kujundi. Joona ei allunud kõrgemale käsule minna Niinevesse ja nii juhtus, et laev, millega ta põgeneda püüdis, sattus suure tormi kätte, Joona visati üle parda ning valaskala neelas ta alla. Pärast kolme päeva ta siiski taltus ja otsustas teha, mis vaja, ning siis läks kala rannale ja oksendas mehe välja. 

Üsna ebaharilik lugu, kuid päris kasuliku moraaliga. Ma mäletan, kui mul tekkis visioon ja tahe teha oma debüütalbum. Ajastus oli üsna arusaamatu, sest olin just otsustanud muusika lihtsalt hobiks jätta ning ajakirjandust õppima asuda. Olin küll terve elu muusikat õppinud ja selle sees end kõige paremini tundnud, kuid tahtsin ka mõnd “päris ametit” ning muusikaajakirjanduses olin selle väljundi juba leidnud. Ja siis ühtäkki tundsin, et tegelikult oleks aeg küps ellu viia üks unistus, mis õigupoolest varemgi minu sees olemas oli olnud.

Sarnaselt Joonaga tundsin ma vajadust midagi ette võtta, aga ei tahtnud tegutsema hakata. Sissekäimata rada, liiga raske ja teadmatusest tulvil. Pealegi ei meeldi mulle sponsoreid otsida ja endal vajalikku raha pole võtta. Ja üldsegi, ma olen pigem üksik tegutseja, kuid plaaditegemine nõuab  väga palju meeskonnatööd, mõtlesin ma endamisi. Üle kõige, nagu ikka inimeseloomadel kombeks, ma lihtsalt kartsin, et ei saa hakkama.

Sarnases olukorras oli üks mu 50ndates tuttav. Ta oli unistanud ühest töökohast, Eesti olusid arvestades, päris haruldane koht, riigi peale mõni vist leidub. Aastaid soovmõtlemist kulmineerus reaalse tööpakkumisega. Ühtäkki näis kõik liiga hea, et olla tõsi. 

Ja kui see kauaoodatud hetk kätte jõudis, tekkis samas hirm, et mine tea, kas tasub kohta vahetada, äkki ei saa uute ülesannetega hakkama. Võib-olla olen liiga vana selliste asjade jaoks ja nii edasi. 

Ma arvan, et hirm on üks suur vaal, mis pidevalt inimesi alla neelab. See neelab alla unistuste kodud ja ettevõtted, hammustab tüki ambitsioonikatest ideedest ja kriibib oma hiigelsuurte hammastega meid ennastki. See neelab iga päev palju kunstiteoseid, armastusavaldusi ja halvimal juhul inimesi kogu täiega. Ja ühtäkki leiab inimene, et ta on justkui mustas augus. Kuskil, kus pole valgust ega lootust.

Et inimene kohaneb kõigega, juhtub kahjuks nii, et paljud kohanevad ka valaskala kõhus. Nad ei tahagi sealt välja tulla, sest enesehaletsus teeb olemise võrdlemisi soojaks ja keskkond, mis sest, et sünge ja vastik, saab pikkamisi koduseks ja tuttavaks. 

Neid inimesi võivad aidata lähedased, kes siis uksele koputavad, kardinad üles kerivad ja julgustavad. “Sa saad hakkama,” innustavad nad ja vahest lisavad nad, et nemadki on selle tee juba läbi käinud. Vajadusel väljendavad nad "karmi armastust" ja sunnivad jalad kõhu alt välja võtma ja tegudele asuma. Karta võib, aga tegutseda tuleb sellegipoolest. 

Kui inimene otsustab seda juttu usaldada ja tegutseda, oksendab masendust või hirmu sümboliseeriv valaskala nad välja. Ja tagantjärele võib selline kogemus väga kasulikuks osutuda. Esiteks tunned ära, kui järjekordne valaskala tahab sind või su visiooni ära süüa. Teiseks märkad neid valaskalu teiste eludes ja on, mida kaaslastega jagada. 

Mina igatahes tegin plaadi ära ja ka mainitud tuttav otsustas hirmu kiuste tegutseda. Ikka edasi ujuda, kuigi valaskala tuli ligi. Tundub hea plaan see kala nälga jätta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 16.09.2016