Vabanduse (!) väljak

Miks on nii, et ükskõik kui suur on heaolu, inimesed ikka kiruvad oma ülemusi ja valitsust?

Selles on midagi üldinimlikku, et pinnud teise silmas hakkavad paremini silma kui palk enda omas. Eriti köetakse end sel teemal üles, kui tuleb võimalus kive ülemuste kapsaaeda visata. Siis on kõik järsku suured Kalevipojad, kes laia kaarega lennutavad kive, mis paistavad kohati isegi neist endist suuremad.

Kõik kiruvad teiste rumalust, aga kes julgeks vabandada ja iseenda puudulikkust tunnistada? Laulja Mari Jürjens ükskord julges. Kirjutas laulu sõnadega: „loll on see, kes armastab, nagu mina seda teen“. Sellega sai ta nii mõnegi pööritava pilgu osaliseks, aga mulle meeldib ta siiras ausus.

Ma tahaks ka öelda, et teate, mina olen küll ise rumal. Maailmas on lõputult nähtusi, mida ma ei suuda kunagi mõista, ükskõik, kui väga ma püüaks. Oleks vaid enesepete nimetada end, väikest sipelgat selles suures kõiksuses „targaks“.

Sõidan iga päev mööda Vabaduse väljakust ja leian, et sellise kõrval võiks igas linnas või alevis olla ka Vabanduse (!) väljak. Et kui siis sõidad autoga sellest mööda või bussi valjuhääldist kostab „Järgmine peatus: Vabanduse väljak“ meenuks, et kolleegi tagarääkimise, ülemuse parastamise või valitsuse kirumise asemel tuleks mõnigi kord siiralt öelda: „Andke andeks, ma ise olen loll.“

Mõistagi pole sellise väljaku puudumine linnavõimude või valitsuse süü. Tegelikult on kurb tõsiasi, et isegi selle ehitamisest pole kasu, kui inimesed ise oma südames sellisele väljakule ruumi ei tee.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.02.2017

Mis paistab pragudest?

Mäletan esimesi kordi, kui mu väiksed sugulased mõnele minu jaoks olulisele asjale üks-null tegid. Asjast oli kahju, lisaks tuli nördimus ja pahameel alla neelata, jõmpsikatele andeks anda ning lõpetada enda süüdistamine, et miks ma küll kalli asja kättesaadavasse kohta jätsin.

Siiski on see kõik tühiasi, võrreldes olukordadega, kui mõni inimene katki läheb. Kahjutundest üksi on siis vähe kasu, kuid paremal juhul käivitub ühtlasi empaatia, mis lööb pildi selgeks – vaja on aidata. Aga kuidas?

Inimese kokku liimimine on üks keeruline ülesanne, sest nagu sõnastas üks mu tark sõber - see nõuab palju inimlikku ja jumalikku abi. Palju kergem on parandada kuvandit, teha nägu, et midagi hullu polnudki. Samas olen alati imestanud, kuidas suudavad mõned inimesed lihtsalt teha nägu, et midagi hullu ei juhtunud, kui suhted ja perekonnad purunevad. Kui südamed purunevad üksilduses.

Millegipärast meenutab see külmaverelisus mulle petturitest keraamikute käitumist Antiik-Roomas. Kvaliteetne keraamika oli toona väga habras ning tihti tulid sinna juba põletusel praod sisse. Keraamikud katsid need praod tugeva tumeda vahaga, mis hilisema glasuurikihi alt välja ei paistnud, kuid kui kaussi valati midagi kuuma, sulas vaha ära. Pettust oli silmaga raske näha, kuid vaha paljastus, kui eset vaadati vastu päikesevalgust.

See on küsimus siirusest. Ladinakeelne sõna „siiras“ („sinceros“) tähendab „ilma vahata“ ning kreekakeelne „siiras“ („eilikrinés“) tähendab otsesõnu „hinnatud päikesevalguses“.

Siirus pannakse proovile valguse käes. „Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks,“ seletas antiikkeraamikute kaasaegne, Jeesus.

Inimeseks olemise ilu seisneb just haavatavuses, elu hapruses. Mõned keraamikud on seda tunnetanud ja kunsti valanud ammu enne mind. Nimelt parandatakse jaapani Kintsugi kunstitehnikas keraamika praod kulla või hõbedaga. See toob kaunilt esile tõsiasja, mille sõnastas Ernest Hemingway – maailm murrab kõiki, kuid hiljem saavad just katkised kohad paljude tugevuseks.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.02.2017

Tulevik on tasuta

Entel-Tenteli laulus astus majast majasse jonn ja küsis, kas lapsed on kodus. Niisamuti käivad nüüd hirm ja lootusetus ringi ja küsivad, kas nutitelefonid on sisse lülitatud. Kas viimase terroriakti detailid on kenasti meeles? On telefon ikka seatud piiksuma ja värisema iga kord, kui mõnest maailmanurgast kohutav uudis tuleb?

Huvitav, kui suur hulk Eesti rahvast tõstaks käe, kui neilt küsida, kes kardab tulevikku. Arvan, et mereriigile kohaselt tõuseks tihe kätemeri. Üks suur ja lainetav kogu, mis lähemal vaatlusel osutub hoopis - oh üllatust - rahamereks, kus suplevad selgeltnägijad. Sest kelle muu juurde oma uhkust ja ilmalikkust säilitav eestlane ikka abi otsima läheb. Tasuta nõuanded on ju nõrkadele!

Mõeldes sellele, kui palju raha maandub praegu teadmameeste taskutesse, tundub justkui oleks inimesed unustanud, et homne päev tuleb tasuta ka kätte. Üllatavalt paljud maksavad peale, et uskuda ettemääratusse. Miks me usume, et tulevik on kuskil mujal ilma meieta ära otsustatud, lihtsalt fataalne? Miks jätame oma homse kellegi võõra dikteerida ja veel maksame ka selle eest?

Huvi ennustuste vastu saab muidugi põhjendada ka uudishimuga. Ja eks me kõik igatse ajas rännata. Ent tulevikku ei saa ju näha väga lihtsal põhjusel: see on alles kujundamisel. See sõltub tänastest valikutest, julgusest unistada ja lõpule viia.

Kui seljatada hirm teadmatusest homse ees - kui uskuda, et tegelikult on kõik veel võimalik - on olukord põnev ja imeline. Meil igaühel on võimalik osaleda maailma loomises. Olla kaasautorid homse päeva sünnis, andes sellele oma värve ja väärtusi. Luua suhteid, kujundada olukordi, muuta suhtumist. Igaüks ei pruugi jätta suurt jälge maailmale, aga me saame valida, millised jäljed jäävad meie elust paistma.

Elu on nagu maraton ja õnnelik on see, kes suudab lõpuni joosta ehk pidevalt uute eesmärkide püüdmiseks jõudu leida. Kes tahab, võib muidugi mõne versiooni finišiprotokollist osta ja üritada siis seda infot olevikuga lepitada.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 6.01.2017

Päkapiku profiil

Jälle on käes segadusttekitav aeg, mil algklassi õpetajate diplomaatiline võimekus pannakse proovile.

Klassiruumis teadupärast põrkuvad eri kultuurid: advendiajal on ühes leeris päkapiku-usku lapsed ja teises nende illusioonide purustajad. Kuidas kahe huvigrupi vahel laveerida, riivamata kellegi kodust kasvatust ja väärtusi, on keerukas küsimus, millele teistel elualadel õnneks mõtlema ei pea.

Korraks teiste ajakirjanikega siiski päkapikumaailma analüüsides, ilmnes aga nii mõndagi huvitavat. Tüüpiline päkapikk meenutab skeptikutele luureagenti. Tal on igaühe kohta toimik ning juriidiliselt on asi veel palju keerukam, sest ta tegeleb ainult alaealistega. Igaühe kohta on normatiivsest eetikast lähtuv register, kus kõik teod jaotatakse abstraktsetesse kategooriatesse „hea“ ja „halb“. Kogu tema tegevus on igatpidi salastatud, ometi teavad kõik sellest rääkida ja arvestavad temaga.

Sarnaselt PISA testide läbiviijatele on päkapikud Eesti lastega väga rahul ja reeglina saavad meie maimukesed selle tähisena iga päev sussi sisse preemia. PISA testide entusiast on usutavasti ka päkapikkude ülemus – ühtlasi tuntud kui jõuluvana – sest ta jagab kingitusi ainult neile, kes edukalt läbivad intellektuaalsete võimete testi. Rahvakeeli nimetatakse seda luuletuse lugemiseks ning näiteks USA lapsed ei tea sellest suurt midagi. Neil on armuõpetus: kingituse saab lihtsalt niisama.

Kui laste seas taandub kõik see kodusele õpetusele ja usule, on täiskasvanutega asi keerulisem. Täiskasvanud võivad vabatahtlikult kehastuda ise päkapikkudeks. Ja vahel ei jäeta eriti valikut, sest mida muud ikka teha, kui kolleeg on oma uksele riputanud jõulusussi... 

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 9.12.2016

Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016

Kiri Pipi Pikksukale

Lugupeetud proua Pikksukk.

Eeldusel, et teiegi vananete, olete praegu ilmselt 80. eluaastates. Vanuse poolest võiksite olla minu vanaema ja selle paralleeli põhjal julgen arvata, et teil on hea meel kirju lugeda. Mis sest, et me tegelikult pole kohtunud ja te ei tea minust midagi. Kirjasõber kulub ikka ära.

Jäin siin mõtlema, et tänapäevas ei tundugi teie elu, millest mina raamatu vahendusel osa sain, nii kummaline. Praegu on Euroopas väga palju naisi, kes jaksavad hobuseid pea kohal hoida. Vähemasti nad loovad endast sellise kuvandi. Mehi pole neil vaja, meeste käest võtavad nad maailma üle.

Ega ma ei tea, võib-olla te polnudki feminist, olite ehk lihtsalt haruldaselt tugev?

Eks eluraskused tee tugevaks. Mul on väga kahju, et teie ema nii noorelt lahkus ja õigupoolest kasvasite isata. Ka selliseid lapsi on meil tänapäeval palju, kes kasvavad ühe vanemaga. Paljud Eesti laste isad töötavad Soomes, me kutsume neid mehi Kalevipoegadeks, see on meie rahvuseepose peategelane. Võib-olla on isa äraolekuga kergem leppida, kujutades ette, et ta on kangelane. Et ta teeb kusagil midagi väga tähtsat. Küllap oskate ise seda paremini hinnata – teie isa oli ju Kurrunurruvuti kuningas.

Teie lapsepõlvest meenub mulle veel see, kuidas te Toomase ja Annikaga koos kummalisi võlupille neelasite ja laususite: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.“ See soov on nüüd paljude reaalsus. Arenenud riikides nihkub vanematekodust välja kolimise iga aina kõrgemale: hiljuti just lugesin, et mullu elas oma vanematega 44,1% Eesti mehi vanuses 18-34 ja 35,2% samas vanusegrupis Eesti naisi (Eurostati andmetel). Teie ilmselt ei oskaks ennast selles olukorras ette kujutadagi, olite niivõrd iseseisev.

Samas ega Rootsi ühiskond ka teie olukorra suhtes ükskõikne olnud, teid taheti ju lastekodusse panna. Kas tagantjärele vahel kahetsete ka, et ei lasknud end sinna viia? Teil olid küll sõbrad, aga elus on ikka vaja, et oleks ka vanemaid, kellelt nõu küsida.

Kas leidsite endale vähemalt mõne usaldusväärse mentori, keda usaldada ja kellest eeskuju võtta?

Õigupoolest ma ei teagi, mis teist sai. Viimati olin teie tegemistega kursis, kui te protesteerisite haridussüsteemi vastu, taunides korrutustabelit ja paberile joonistamist, sest sinna ju ei mahu midagi. Täna on korrutustabel ikka au sees, aga joonistada saaksite nüüd mõnes koolis elektroonilisele tahvlile, mis ei saa kunagi täis. Usun, et see meeldiks teile.

Lapsena pidasite hobust ja ahvi. Kas teil on ka nüüd pensionipõlveks mitmejalgseid kaaslasi? Ja kui juba küsimiseks läks, kas te abiellusite? Kui on liiga isiklik, te ei pea vastama.

Ei väsitagi teid pikema kirjaga, saadan vaid tervisi.

Hele-Maria

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 4.11.2016

Uus narkootikum

The New York Times, CNN, The Washington Post, Time, The Huffington Post, teadlased ja paljud Hollywoodi kuulsused on pannud seljad kokku, et teavitada avalikkust pornograafia kahjulikust mõjust saidil Fight The New Drug.

Kui ma esmakordselt nägin ühe tuttava käepaelal üleskutset „Fight The New Drug“, küsisin, mis see uus narkootikum siis on, mille vastu võitlema peaks. Kuuldes, et see on pornograafia, olin üllatunud, See üllatus tegi kiirelt minekut, kui süvenesin teemakohastesse artiklitesse ja teadustöödesse. Mul läks süda pahaks. Veelgi enam murdsid mu südant tõestisündinud karmid lood pornograafia laastavast mõjust suhetele, mida rääkisid mu sõbrad, kui selle teema lauale tõin. Ma ei kujuta ette, kui palju on neid, kes rääkida veel ei julge.

Pornograafia on narkootikum, mille tarbimisest on interneti abil saanud ulatuslik ja salakaval epideemia.

Pornograafiat vaatava inimese aju õpib aegamisi seostama nähtut „dopamiinilaksust“ tekkiva rahuldusega. Sama efekt tekib narkootikumidega. Aju omalt poolt kaitseb end pideva kemikaaliuputuse eest ning lülitab mõned retseptorid välja. Sama intensiivsusega kogemuseks vajab inimene siis aina rohkem või „kangemat“ kraami. Pornograafia puhul jätab varem erutanud materjal siis külmaks ja otsitakse üllatuslikumat ja vägivaldsemat. See toimib, sest dopamiini tootmist ajus kutsub esile ka šokeeriv või uudne vaatepilt (sellest tuleneb internetisõltuvus laiemaltki).

Aju kohaneb dopamiini ületootmisega ja inimene ei suuda ennast enam ilma selleta hästi tunda. Väiksed asjad, mis varem rõõmustasid, näiteks kohtumine sõbraga või mõnus treening värskes õhus ei suuda võistelda pornost saadava „dopamiinilaksuga“ ja inimene tunneb end ärevana või tuimana kuniks saab jälle segamatult ekraani vahendusel midagi erutavat tarbida. 

Äriliselt on pornotööstus ülimalt kaval.

See pakub ajutist leevendust üksildusele ja depressioonile ning vastutasuks süvendab neid pikas perspektiivis. Inimesele söödetakse valesid, mis panevad teda päris inimestes pettuma - päris naised ei näe välja nagu ilukirurgia meistriteosed ega suuda võistelda kokkumonteeritud fiktiivse vaatemänguga - ja mida suuremaks muutub isolatsioon ja masendus, seda enam pöördub inimene pornograafia juurde.   

Aga mis see teiste asi on, kui keegi pornot vaatab? Teisi see ju ei mõjuta. Oeh, oleks see vaid nii. Uuringud näitavad, et naised, kelle mehed vaatavad pornograafiat, tunnevad end reedetuna, kogevad viha, meeleheidet ja kaotusvalu. Paljud kannatavad seejärel ärevushäirete või depressiooni all ning mõnedki muutuvad suitsiidseks. Lisaks oma kaaslase alandamisele toetab iga pornograafia tarbija võimsat äri, mille glamuurse imidži taga on inimkaubandus, prostitutsioon, narkoäri ja vägivald.

Pornograafia pidev vaatamine muudab tahes-tahtmata omaseks selle väärtusüsteemi. Esiteks pole inimene muud kui oma kehaosade summa. Mees ja naine on väärt vaid nii palju kui nad suudavad kedagi rahuldada. Mitte kellelgi pole tundeid või oma arvamust. Naised on rahul kõigega, mida mehed tahavad, ükskõik kui alandav või vägivaldne see on. Ja kui keegi koheselt ei rahulda, on uus ja erutavam vaid ühe kliki kaugusel.

Ütlematagi selge, et mida omasemaks need ideed saavad, seda raskem on leida tõelist armastust.

Viited teadustöödele ja rohkem infot: www.fightthenewdrug.org.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 14.10.2016

PS. Võib tekkida küsimus, kuidas pornograafia on „uus“ narkootikum, kui see on mingil kujul ju alati olemas olnud. Uus sellepärast, et teadlased on alles viimasel kümnendil saanud pildi ette sellest, kuidas pornograafia mõjutab indiviidi ajutegevust ja käitumist ning ühiskonda. Pealegi on internet ja selle levik muutnud pornograafia kõigile kättesaadavaks ning filmitööstuse areng võimaldanud luua montaaže, mille kõrval kahvatuvad kunagised skandaalsed pornoajakirjad jms. Sellepärast saab pornograafiast alles nüüd rääkida kui narkootikumist.

Ja muideks, pornograafia põhilised vaatajad internetis on noored vanuses 12-17! Noortele suunatud selgitavat videot pornograafia mõjust näed siit: https://youtu.be/qBtgA0ZLWo0.