Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016

Kiri Pipi Pikksukale

Lugupeetud proua Pikksukk.

Eeldusel, et teiegi vananete, olete praegu ilmselt 80. eluaastates. Vanuse poolest võiksite olla minu vanaema ja selle paralleeli põhjal julgen arvata, et teil on hea meel kirju lugeda. Mis sest, et me tegelikult pole kohtunud ja te ei tea minust midagi. Kirjasõber kulub ikka ära.

Jäin siin mõtlema, et tänapäevas ei tundugi teie elu, millest mina raamatu vahendusel osa sain, nii kummaline. Praegu on Euroopas väga palju naisi, kes jaksavad hobuseid pea kohal hoida. Vähemasti nad loovad endast sellise kuvandi. Mehi pole neil vaja, meeste käest võtavad nad maailma üle.

Ega ma ei tea, võib-olla te polnudki feminist, olite ehk lihtsalt haruldaselt tugev?

Eks eluraskused tee tugevaks. Mul on väga kahju, et teie ema nii noorelt lahkus ja õigupoolest kasvasite isata. Ka selliseid lapsi on meil tänapäeval palju, kes kasvavad ühe vanemaga. Paljud Eesti laste isad töötavad Soomes, me kutsume neid mehi Kalevipoegadeks, see on meie rahvuseepose peategelane. Võib-olla on isa äraolekuga kergem leppida, kujutades ette, et ta on kangelane. Et ta teeb kusagil midagi väga tähtsat. Küllap oskate ise seda paremini hinnata – teie isa oli ju Kurrunurruvuti kuningas.

Teie lapsepõlvest meenub mulle veel see, kuidas te Toomase ja Annikaga koos kummalisi võlupille neelasite ja laususite: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.“ See soov on nüüd paljude reaalsus. Arenenud riikides nihkub vanematekodust välja kolimise iga aina kõrgemale: hiljuti just lugesin, et mullu elas oma vanematega 44,1% Eesti mehi vanuses 18-34 ja 35,2% samas vanusegrupis Eesti naisi (Eurostati andmetel). Teie ilmselt ei oskaks ennast selles olukorras ette kujutadagi, olite niivõrd iseseisev.

Samas ega Rootsi ühiskond ka teie olukorra suhtes ükskõikne olnud, teid taheti ju lastekodusse panna. Kas tagantjärele vahel kahetsete ka, et ei lasknud end sinna viia? Teil olid küll sõbrad, aga elus on ikka vaja, et oleks ka vanemaid, kellelt nõu küsida.

Kas leidsite endale vähemalt mõne usaldusväärse mentori, keda usaldada ja kellest eeskuju võtta?

Õigupoolest ma ei teagi, mis teist sai. Viimati olin teie tegemistega kursis, kui te protesteerisite haridussüsteemi vastu, taunides korrutustabelit ja paberile joonistamist, sest sinna ju ei mahu midagi. Täna on korrutustabel ikka au sees, aga joonistada saaksite nüüd mõnes koolis elektroonilisele tahvlile, mis ei saa kunagi täis. Usun, et see meeldiks teile.

Lapsena pidasite hobust ja ahvi. Kas teil on ka nüüd pensionipõlveks mitmejalgseid kaaslasi? Ja kui juba küsimiseks läks, kas te abiellusite? Kui on liiga isiklik, te ei pea vastama.

Ei väsitagi teid pikema kirjaga, saadan vaid tervisi.

Hele-Maria

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 4.11.2016

Uus narkootikum

The New York Times, CNN, The Washington Post, Time, The Huffington Post, teadlased ja paljud Hollywoodi kuulsused on pannud seljad kokku, et teavitada avalikkust pornograafia kahjulikust mõjust saidil Fight The New Drug.

Kui ma esmakordselt nägin ühe tuttava käepaelal üleskutset „Fight The New Drug“, küsisin, mis see uus narkootikum siis on, mille vastu võitlema peaks. Kuuldes, et see on pornograafia, olin üllatunud, See üllatus tegi kiirelt minekut, kui süvenesin teemakohastesse artiklitesse ja teadustöödesse. Mul läks süda pahaks. Veelgi enam murdsid mu südant tõestisündinud karmid lood pornograafia laastavast mõjust suhetele, mida rääkisid mu sõbrad, kui selle teema lauale tõin. Ma ei kujuta ette, kui palju on neid, kes rääkida veel ei julge.

Pornograafia on narkootikum, mille tarbimisest on interneti abil saanud ulatuslik ja salakaval epideemia.

Pornograafiat vaatava inimese aju õpib aegamisi seostama nähtut „dopamiinilaksust“ tekkiva rahuldusega. Sama efekt tekib narkootikumidega. Aju omalt poolt kaitseb end pideva kemikaaliuputuse eest ning lülitab mõned retseptorid välja. Sama intensiivsusega kogemuseks vajab inimene siis aina rohkem või „kangemat“ kraami. Pornograafia puhul jätab varem erutanud materjal siis külmaks ja otsitakse üllatuslikumat ja vägivaldsemat. See toimib, sest dopamiini tootmist ajus kutsub esile ka šokeeriv või uudne vaatepilt (sellest tuleneb internetisõltuvus laiemaltki).

Aju kohaneb dopamiini ületootmisega ja inimene ei suuda ennast enam ilma selleta hästi tunda. Väiksed asjad, mis varem rõõmustasid, näiteks kohtumine sõbraga või mõnus treening värskes õhus ei suuda võistelda pornost saadava „dopamiinilaksuga“ ja inimene tunneb end ärevana või tuimana kuniks saab jälle segamatult ekraani vahendusel midagi erutavat tarbida. 

Äriliselt on pornotööstus ülimalt kaval.

See pakub ajutist leevendust üksildusele ja depressioonile ning vastutasuks süvendab neid pikas perspektiivis. Inimesele söödetakse valesid, mis panevad teda päris inimestes pettuma - päris naised ei näe välja nagu ilukirurgia meistriteosed ega suuda võistelda kokkumonteeritud fiktiivse vaatemänguga - ja mida suuremaks muutub isolatsioon ja masendus, seda enam pöördub inimene pornograafia juurde.   

Aga mis see teiste asi on, kui keegi pornot vaatab? Teisi see ju ei mõjuta. Oeh, oleks see vaid nii. Uuringud näitavad, et naised, kelle mehed vaatavad pornograafiat, tunnevad end reedetuna, kogevad viha, meeleheidet ja kaotusvalu. Paljud kannatavad seejärel ärevushäirete või depressiooni all ning mõnedki muutuvad suitsiidseks. Lisaks oma kaaslase alandamisele toetab iga pornograafia tarbija võimsat äri, mille glamuurse imidži taga on inimkaubandus, prostitutsioon, narkoäri ja vägivald.

Pornograafia pidev vaatamine muudab tahes-tahtmata omaseks selle väärtusüsteemi. Esiteks pole inimene muud kui oma kehaosade summa. Mees ja naine on väärt vaid nii palju kui nad suudavad kedagi rahuldada. Mitte kellelgi pole tundeid või oma arvamust. Naised on rahul kõigega, mida mehed tahavad, ükskõik kui alandav või vägivaldne see on. Ja kui keegi koheselt ei rahulda, on uus ja erutavam vaid ühe kliki kaugusel.

Ütlematagi selge, et mida omasemaks need ideed saavad, seda raskem on leida tõelist armastust.

Viited teadustöödele ja rohkem infot: www.fightthenewdrug.org.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 14.10.2016

PS. Võib tekkida küsimus, kuidas pornograafia on „uus“ narkootikum, kui see on mingil kujul ju alati olemas olnud. Uus sellepärast, et teadlased on alles viimasel kümnendil saanud pildi ette sellest, kuidas pornograafia mõjutab indiviidi ajutegevust ja käitumist ning ühiskonda. Pealegi on internet ja selle levik muutnud pornograafia kõigile kättesaadavaks ning filmitööstuse areng võimaldanud luua montaaže, mille kõrval kahvatuvad kunagised skandaalsed pornoajakirjad jms. Sellepärast saab pornograafiast alles nüüd rääkida kui narkootikumist.

Ja muideks, pornograafia põhilised vaatajad internetis on noored vanuses 12-17! Noortele suunatud selgitavat videot pornograafia mõjust näed siit: https://youtu.be/qBtgA0ZLWo0. 

Ood raamatute lugemisele

Mis saaks, kui asendada telefoni vahtimine raamatu lugemisega? Viimasel ajal olen seda hakanud endalt ja sõpradelt küsima. Püüan ette kujutada, milline oleks siis meie ühiskond.

Milline pilt vaataks vastu, kui ma hommikul bussi astun, ja nutitelefonide asemel on inimestel ees raamatud? „Tema siin loeb Dostojevskit, tema Tšehhovit – mu lemmik! – või näe, tema siin on kätte võtnud romaanikonkursi võidutöö, uuriks õige, kuidas tundub ka,“ mõtleksin esmase vaatluse järel. Enne, kui maha istuks, mõtleks veel igaks juhuks varuplaani ka: „Tegelikult oleks huvitav vestelda ka vanamehega, kes Hugo Lepnurme mälestusi loeb seal eemal või äkki selle prouaga, kes seente hoidistamise osas parasjagu teadmisi täiendab, äkki ta oskab midagi kiirelt soovitada ka männiriisikate jaoks.“

Vau, kui põnev sellises bussis sõita oleks! Kui meeleolukad võiksid olla vestlused ja kui kerge oleks harivat ja meeldivat vestlust pidada, isegi introverdil. Linna ummistamine autodega poleks enam nii kohutavalt suur probleem, sest bussisõit oleks päriselt elamusrikas, mitte ainult säästlik.

Ent seda räägib ju minu fantaasia. Tegelikkus on märksa nukram. Nutitelefoni põrnitsejalt ei sobi küsida, mida ta loeb. See kas riivab ta privaatsust või tekitab lihtsalt piinlikkust. Kuidas ta ikka ütleb, et loeb anonüümse ajakirjaniku vaimusünnitist, mis kümne lause ja mitte ühegi viitega teaduslikele materjalidele loetleb seitse märki, mille põhjal saab kindlalt väita, et mees sind petab. Emh.., ei, vestlust ei teki ja mõningane ebamugavus tekitab kiusatuse ise ka telefon taskust välja võtta.

Teine kontingent „bussitelefoonereid“ naudib samal ajal, et nüüd saab mis tahes ajahetkel ja kohas küsida: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?“ Sest peegel ei pea enam seina peal olema, vaid on kaasaskantav ja enamgi veel – moodne „peegel“ võimaldab kokku lugeda kõik meeldimised, mida enda näolapp (loe: profiilipilt) saanud on ja kõrvutada tulemusi oma lähikondlastega. Vaid hetke kaugusel on karm tõde sellest, kes „nutiriigi“ kauneim on.

Kuniks see seltskond püüab vapraks ja ilusaks saada või vähemasti sellise kuvandi endast luua, on bussis veel kolmaski kamp telefonivahte. Need on töönarkomaanid, kes ei saa endale lubada, et nad hetkekski töörattast maha astuvad. Mine tea, äkki annab tervis siis järele või tuleb jälle elu mõtte üle mõtiskleda. Ei, need päevad on läbi – nüüdsest surmani, mis tõsi küll, võib ootamatu südameinfarktiga tulla – olen efektiivne inimene! Ei mingit ajaraiskamist puhkamisele, suhtlemisele. Ei mingit ruumi inimlikkusele, peaasi, et asjad tehtud saaks. Ja selle nimel on virtuaalne postkast koguaeg lahti. Iga kiri tuleb kinni püüda enne, kui see jõuab postkasti maanduda.

Masendav, kas pole? Aga mina olen otsustanud: bussisõitudeks pistan alati mõne raamatu kotti. Ja kui te mind kohtate, võite julgelt küsima tulla, mida ma loen. Siis saabki teoks see hariv ja meeldiv vestlus, millest hetk tagasi unistasin. Ainult et kui te ninapidi telefonis olete, te muidugi ei märka mind ega raamatut.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 23.09.2016

Vaala kõhus

Olen hakanud mõtlema, et vana testamendi lugu Joonast annab ette õpetliku kujundi. Joona ei allunud kõrgemale käsule minna Niinevesse ja nii juhtus, et laev, millega ta põgeneda püüdis, sattus suure tormi kätte, Joona visati üle parda ning valaskala neelas ta alla. Pärast kolme päeva ta siiski taltus ja otsustas teha, mis vaja, ning siis läks kala rannale ja oksendas mehe välja. 

Üsna ebaharilik lugu, kuid päris kasuliku moraaliga. Ma mäletan, kui mul tekkis visioon ja tahe teha oma debüütalbum. Ajastus oli üsna arusaamatu, sest olin just otsustanud muusika lihtsalt hobiks jätta ning ajakirjandust õppima asuda. Olin küll terve elu muusikat õppinud ja selle sees end kõige paremini tundnud, kuid tahtsin ka mõnd “päris ametit” ning muusikaajakirjanduses olin selle väljundi juba leidnud. Ja siis ühtäkki tundsin, et tegelikult oleks aeg küps ellu viia üks unistus, mis õigupoolest varemgi minu sees olemas oli olnud.

Sarnaselt Joonaga tundsin ma vajadust midagi ette võtta, aga ei tahtnud tegutsema hakata. Sissekäimata rada, liiga raske ja teadmatusest tulvil. Pealegi ei meeldi mulle sponsoreid otsida ja endal vajalikku raha pole võtta. Ja üldsegi, ma olen pigem üksik tegutseja, kuid plaaditegemine nõuab  väga palju meeskonnatööd, mõtlesin ma endamisi. Üle kõige, nagu ikka inimeseloomadel kombeks, ma lihtsalt kartsin, et ei saa hakkama.

Sarnases olukorras oli üks mu 50ndates tuttav. Ta oli unistanud ühest töökohast, Eesti olusid arvestades, päris haruldane koht, riigi peale mõni vist leidub. Aastaid soovmõtlemist kulmineerus reaalse tööpakkumisega. Ühtäkki näis kõik liiga hea, et olla tõsi. 

Ja kui see kauaoodatud hetk kätte jõudis, tekkis samas hirm, et mine tea, kas tasub kohta vahetada, äkki ei saa uute ülesannetega hakkama. Võib-olla olen liiga vana selliste asjade jaoks ja nii edasi. 

Ma arvan, et hirm on üks suur vaal, mis pidevalt inimesi alla neelab. See neelab alla unistuste kodud ja ettevõtted, hammustab tüki ambitsioonikatest ideedest ja kriibib oma hiigelsuurte hammastega meid ennastki. See neelab iga päev palju kunstiteoseid, armastusavaldusi ja halvimal juhul inimesi kogu täiega. Ja ühtäkki leiab inimene, et ta on justkui mustas augus. Kuskil, kus pole valgust ega lootust.

Et inimene kohaneb kõigega, juhtub kahjuks nii, et paljud kohanevad ka valaskala kõhus. Nad ei tahagi sealt välja tulla, sest enesehaletsus teeb olemise võrdlemisi soojaks ja keskkond, mis sest, et sünge ja vastik, saab pikkamisi koduseks ja tuttavaks. 

Neid inimesi võivad aidata lähedased, kes siis uksele koputavad, kardinad üles kerivad ja julgustavad. “Sa saad hakkama,” innustavad nad ja vahest lisavad nad, et nemadki on selle tee juba läbi käinud. Vajadusel väljendavad nad "karmi armastust" ja sunnivad jalad kõhu alt välja võtma ja tegudele asuma. Karta võib, aga tegutseda tuleb sellegipoolest. 

Kui inimene otsustab seda juttu usaldada ja tegutseda, oksendab masendust või hirmu sümboliseeriv valaskala nad välja. Ja tagantjärele võib selline kogemus väga kasulikuks osutuda. Esiteks tunned ära, kui järjekordne valaskala tahab sind või su visiooni ära süüa. Teiseks märkad neid valaskalu teiste eludes ja on, mida kaaslastega jagada. 

Mina igatahes tegin plaadi ära ja ka mainitud tuttav otsustas hirmu kiuste tegutseda. Ikka edasi ujuda, kuigi valaskala tuli ligi. Tundub hea plaan see kala nälga jätta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 16.09.2016

Miks ikkagi armastus Vargamäele ei jõua?

Läksin suvel kontorist kahe kolleegiga lõunale, kuigi neil mõlemal oli puhkus. Korraks võttis mõtlema küll, et mida nad siis kontoris teevad, aga ülearu see olukord mind ei hämmastanud, sest olin suve jooksul kohanud teisigi töömesilasi, kes puhata ei taha. Õige mitu tuttavat plaanisidki puhkuse selle järgi, millal oli võimalik projekti korras mõnd muud tööd teha. Ja aastate jooksul on ikka ja jälle vestluste käigus välja tulnud veelgi enam neid, kes puhkust üldse välja ei võtagi. Vähemasti mitte enne, kui tööandja käsib veidikenegi puhata.

Eesti rahva fanaatiline töökus pole mingi saladus. Kui “õige eestlane” puhkama läheb, siis ega ta kuhugi kao – ikka telefon ja arvuti kaasas. Üks kaasautor vabandas minugi ees, kui artikkel veidi hilines, et seadis sammud puhkuse ajal metsa ja seal ei juhtunud korralikku wifi’t olema. Ma oleks rõõmuga lasknud tal puhata ja leidnud teise kirjutaja, aga ta ise tahtis. Selle kõige valgel ei imestanud ma üldse, kui nägin Pirita teel suurt tänavareklaami, kus lubati rannalistele kiiret internetti. Postril ilutses randa läinud ülikonnas (!) mees, portfell näpus. Juures oli lubadus, et internetiühendus on rannaski hea – töö tegemata ei jää.

Miks eestlased ei puhka?
Olen seda küsimust veeretanud juba pikka aega, arutanud teistega, ja pole ammendavat vastust leidnud. Kindlasti mõni lihtsalt naudib oma tööd nii väga, et ei tahagi midagi muud teha. Väga populaarne on ütlus, et kui teed, mida armastad, pole vaja elus päevagi töötada. Kuid on ka kurvemaid stsenaariume ja üht neist meenutas hiljuti kaevandusmuuseumis lavastatud Urmas Lennuki näidendi “Kaevurite päev”. Etendus rääkis kolmest naisest, kes armastavad liiga palju. Kahjuks pole neil kedagi, keda armastada, niisiis on nad pühendanud end kaevurite päeva tähistamisele. Selleks kaevasid nad oma minevikust välja kõik, mis haiget teeb.

See on meie õnn ja õnnetus, et võrreldes esivanematega ei pea meie labidat eriti tihti kätte võtma. Töökus (loe: kaevamine) on meil veres ja kui pole piisavalt väljundit, võib juhtuda sama mis nende naistega – kaevame hoopis omaenda sisemuse üles. Siis lähevad mõtted katkistele peresuhetele ja täitmata jäänud unistustele. Meenuvad hetked, mil lootusetus ja usupuudus said saatuslikuks. Tekib hirm tuleviku või julgeoleku pärast või haletsus oma ebaõnnestumiste pärast. Väliselt on kõik hästi, aga sisemus on mõne päevaga pahupidi keeratud. Sellise karmi reaalsusega silmitsi seismist igaüks välja ei kannata. Olukorda leevendab ja aitab ennetada see, kui kasutada labidat õigel eesmärgil – töö tegemiseks.

Pole kahtlust, töö lunastab osa meie vaimsest tervisest, ent jooks töörattas pole kaugeltki püsiv lahendus. Kui ise puhkust ei võta ja ülemus ka ei survesta, niidab varem või hiljem mõni tervisehäda jalust. Ja siis tuleb ikkagi töölt koju jääda. Varem või hiljem on igal oinal oma puhkepäev. Ja mis siis saab? Siis võib tõdeda, et tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust Vargamäele ei tulnud. Armastus nõuab tööd ja vaeva, aga teistmoodi – kontoris rügamine ei aita suhetele tihti kaasa.

Isiklikke muresid tuleb vahel lahti kaevata mõne targa ja armastava inimese toel. Olgu see siis mõni lähedane või psühholoog, kes oskab küsimustega kaevamist suunata. Täisväärtuslikuma elu nimel tasub see ära. Seniks aga kniks ja kummardus neile, kes juba julgevad puhata.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 2.09.2016

Puud tunned viljast

Elades infoühiskonnas ja oluliselt suuremas majanduslikus heaolus kui eelnevad põlved, tuleb silmas pidada, et meil on kalduvus üle mõelda ja palju niisama “ringi jõlkuda”. Hinge sees hoidmiseks pole vaja pooltki nii palju energiat kulutada kui sadakond tagasi talus elades ja nii on meil käes väga palju vabadust. Et vasikavaimustus internetist pole veel kaugeltki möödanik, käib lõviosa jõlkumisest virtuaalmaailmas.

Juunikuu seisuga on maailmas 1,13 miljardit inimest, kes veedavad iga päev aega Facebookis. Iga kord küsib Facebook neilt “Millest mõtled?” ning paljud neist muudkui vastavadki. Kõik, kes on kunagi unistanud teise mõtete lugemisest, võiks nüüd ju rõõmust lakke hüpata, sest Facebook vahendab lõputult lugemismaterjali teiste mõtetest. Ent asi pole nii roosiline. Facebooki uudisvoog on küll visuaalselt kui kaev, mis ei tühjene, ent joogivett sealt igaüks ei leia.

Võrrelda ei tohiks

Missouri ülikooli mullune uuring tõestas, et sotsiaalmeedia kasutamine võib põhjustada depressiooni sümptomeid. Professor Margaret Duffy selgitas: “Leidsime, et kui Facebooki kasutajad muutuvad kadedaks oma Facebooki sõprade tegevuste ja elustiili suhtes, on nad palju altimad raporteerima depressiivseid tundeid.”

Võrdlemise omapärased lõksud varitsevad mujalgi internetis. Näiteks guugeldades sõna “mandlioperatsioon” võib viie minuti jooksul esimestest tulemustest teada saada, et mandlite eemaldamine on mõnele “köki-möki” ja hea viis kaheksa kilo võrra kaalu langetada, teisele on see põrgulikult valus. Ühtlasi saab teada, et kodanik varjunimega Kohalik Tuimestus ei soovita mandleid ära lõigata ja et isikul nimega Pettunud oli väidetavalt veel aasta pärast operatsiooni “nagu kalaluu kurgus”.

Ütlematagi selge, et sama kergesti võib end segadusse viia teistegi teemadega. Folklorist Marju Kõivupuu avas seda teemat, tutvustades oma raamatut “Eestlase eluring”. “Näiteks teadmised, kuidas väikest last hooldada, teda toita, kuidas probleemidega toime tulla, saadi naiste käest, kellel olid juba lapsed, oma vanematelt või vanavanematelt. Aga tänapäeva noored emmed arutavad virtuaalkommuunides ja vahel on seal selliseid probleeme, mis tekitavad küsitavusi, kas need on mõistlikud lapse tervise ja heaolu seisukohalt,” sõnas ta.

Kui ma põhikoolis käisin, oli populaarne mõttemäng arutada, mida keegi küsiks, kui satuks juhtumisi vestlema mõne kuulsusega või suure mõtlejaga. Irooniline, et nüüd, mil interneti ja pisukese tahtejõu abil on enam-vähem ükskõik kes kättesaadav, pillutakse küsimusi kaootiliselt just suvalistele tundmatutele, ja eks suures infomüras devalveeru ka küsimused.

Preester Philippe Jourdan kirjutas hiljuti Postimehes: “Info saamine on praegu kergem kui kunagi varem. Tõe otsimine mitte, ja see vajab rohkem pühendumist kui varem, nii tõde maailma sündmuste kohta kui ka tõde inimese elu eesmärgi ja tähenduse kohta.”

Niisiis, vaadakem üle oma küsimused ja võimalikud allikad. Tasub mõelda, mida ühe või teise küsimusega saavutada tahame. Ja veelgi enam – keda usaldame vastama? Viimase testimiseks sobib suurepäraselt iidne tarkus: puud tunned viljast.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 26.08.2016