Pinnapealsuse võistlus

Oh, need ameeriklased on nii pinnapealsed – muudkui küsivad “How are you?“, aga vastus kedagi ei huvita. Käsi püsti, kes seda lauset kuulnud on.

Jajah, enne oma esimest Ameerika reisi olin minagi juba läbi imbunud meie kultuuriruumi hinnangutest ameeriklaste pinnapealsusele, võltsnaeratustele ja osavõtmatutele küsimustele. Ent tagasi tulin ma hoopis teatava kadedusega nende ellusuhtumise peale. Mulle meeldib ameeriklaste optimism.

Harjumatult suur kogus rõõmsameelsust tundub alati veidi totaka või naiivsena, eriti introvertsetele põhjamaalastele, aga tegelikult on elu niiviisi helgem ka. Tegelikult on ju ilus vaadata fotosid, kus inimesed naeratavad. Nad vähemalt püüavad rõõmu leida ja hoida. Mitte nagu meie siin oma kannatusi õilistava ajaloo ja töönarkomaanlusega.

Olgem ausad, küsimusele “Kuidas läheb?” on meilgi tüüpvastused. Enamik meist ei hakka oma elukäiku või möödunud nädalat selle küsimuse peale ümber jutustama. Öeldakse ikka, et “ah, tead küll, kiire nagu alati” või lakooniline “hästi”, mis tihti ehteestlaslikult asendatakse ka süngema sünonüümiga nagu “normaalselt” või “pole viga”.

Nii et pada ja katel – ühed mustad mõlemad – ka siinpool ookeani ollakse pinnapealsed ja ebaoriginaalsed. Kahjuks tihti ilma optimismita pealegi. Ameeriklaste käitumise ja valitsejate kritiseerimine tuleb meil siin kaugel suurepäraselt välja, aga võib-olla tasuks nende kultuurist midagi õppida ka?


Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.03.2017

Teadvustatud valikud

Hea ajakirjanik, hea õpetaja, hea lapsevanem, hea pastor – kõigil neil on üks tähtis ühine omadus. Nad suunavad inimesi tegema teadvustatud valikuid. Tark inimene pigem küsib kui vastab. Ta süveneb teemasse, kuid säilitab samas avatuse uuele ja isegi vasturääkivale infole. Ta suhtub elu paradoksidesse ja keerukusse pieteeditundega ning austab teiste valikuvabadust. Ja just sellepärast on tark inimene parim võimalik teekaaslane, sest ta suudab parasjagu kohaneda ja samas muutuste keskel kainelt vajalikku kurssi hoida.

Mida nõrgem on inimese tahe ja arusaam sellest sisemisest kursist, seda altim on ta lihtsalt kulgema. Vooluga kaasa kulgemisest saavad alguse väga paljud sõltuvuslikud nõiaringid ja suhtepuntrad. Mingites olukordades pole asju läbi mõeldud, pole võetud vastutust iseenda elu eest ning mõnda aega hiljem ongi jama käes. Kui inimene ka siis midagi otsustavat ette ei võta, jääb üle vaid silmad kinni pigistada ja loota, et rong läheb mööda. Kuid see rong sõidab ringiratast.

Valikud on igaühe elus alalised külalised. Mõni esmapilgul vähetähtis kompromiss võib eskaleeruda suureks probleemiks. Otsus säilitada uhkus ja mitte vabandust paluda rikub suhteid. Ja samal ajal võib väike abipalve kujuneda täiesti elumuutvaks pöördeks.

Head valikud lähtuvad suuremast pildist. Nende eelduseks on võime olukorrast, emotsioonide ja mõtete virvarrist välja suumida. Vaja on mõõdupuud, mis teeb emotsiooni toel ülespuhutud elevantidest jälle sääsed ja taskulampi, et tabada pimedast südamesopist tõelisi elevante – sügavaid hirme ja probleeme, mis vajavad tõsist tegelemist ja ilmselt ka abi küsimist.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.03.2017

Vabanduse (!) väljak

Miks on nii, et ükskõik kui suur on heaolu, inimesed ikka kiruvad oma ülemusi ja valitsust?

Selles on midagi üldinimlikku, et pinnud teise silmas hakkavad paremini silma kui palk enda omas. Eriti köetakse end sel teemal üles, kui tuleb võimalus kive ülemuste kapsaaeda visata. Siis on kõik järsku suured Kalevipojad, kes laia kaarega lennutavad kive, mis paistavad kohati isegi neist endist suuremad.

Kõik kiruvad teiste rumalust, aga kes julgeks vabandada ja iseenda puudulikkust tunnistada? Laulja Mari Jürjens ükskord julges. Kirjutas laulu sõnadega: „loll on see, kes armastab, nagu mina seda teen“. Sellega sai ta nii mõnegi pööritava pilgu osaliseks, aga mulle meeldib ta siiras ausus.

Ma tahaks ka öelda, et teate, mina olen küll ise rumal. Maailmas on lõputult nähtusi, mida ma ei suuda kunagi mõista, ükskõik, kui väga ma püüaks. Oleks vaid enesepete nimetada end, väikest sipelgat selles suures kõiksuses „targaks“.

Sõidan iga päev mööda Vabaduse väljakust ja leian, et sellise kõrval võiks igas linnas või alevis olla ka Vabanduse (!) väljak. Et kui siis sõidad autoga sellest mööda või bussi valjuhääldist kostab „Järgmine peatus: Vabanduse väljak“ meenuks, et kolleegi tagarääkimise, ülemuse parastamise või valitsuse kirumise asemel tuleks mõnigi kord siiralt öelda: „Andke andeks, ma ise olen loll.“

Mõistagi pole sellise väljaku puudumine linnavõimude või valitsuse süü. Tegelikult on kurb tõsiasi, et isegi selle ehitamisest pole kasu, kui inimesed ise oma südames sellisele väljakule ruumi ei tee.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.02.2017

Mis paistab pragudest?

Mäletan esimesi kordi, kui mu väiksed sugulased mõnele minu jaoks olulisele asjale üks-null tegid. Asjast oli kahju, lisaks tuli nördimus ja pahameel alla neelata, jõmpsikatele andeks anda ning lõpetada enda süüdistamine, et miks ma küll kalli asja kättesaadavasse kohta jätsin.

Siiski on see kõik tühiasi, võrreldes olukordadega, kui mõni inimene katki läheb. Kahjutundest üksi on siis vähe kasu, kuid paremal juhul käivitub ühtlasi empaatia, mis lööb pildi selgeks – vaja on aidata. Aga kuidas?

Inimese kokku liimimine on üks keeruline ülesanne, sest nagu sõnastas üks mu tark sõber - see nõuab palju inimlikku ja jumalikku abi. Palju kergem on parandada kuvandit, teha nägu, et midagi hullu polnudki. Samas olen alati imestanud, kuidas suudavad mõned inimesed lihtsalt teha nägu, et midagi hullu ei juhtunud, kui suhted ja perekonnad purunevad. Kui südamed purunevad üksilduses.

Millegipärast meenutab see külmaverelisus mulle petturitest keraamikute käitumist Antiik-Roomas. Kvaliteetne keraamika oli toona väga habras ning tihti tulid sinna juba põletusel praod sisse. Keraamikud katsid need praod tugeva tumeda vahaga, mis hilisema glasuurikihi alt välja ei paistnud, kuid kui kaussi valati midagi kuuma, sulas vaha ära. Pettust oli silmaga raske näha, kuid vaha paljastus, kui eset vaadati vastu päikesevalgust.

See on küsimus siirusest. Ladinakeelne sõna „siiras“ („sinceros“) tähendab „ilma vahata“ ning kreekakeelne „siiras“ („eilikrinés“) tähendab otsesõnu „hinnatud päikesevalguses“.

Siirus pannakse proovile valguse käes. „Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks,“ seletas antiikkeraamikute kaasaegne, Jeesus.

Inimeseks olemise ilu seisneb just haavatavuses, elu hapruses. Mõned keraamikud on seda tunnetanud ja kunsti valanud ammu enne mind. Nimelt parandatakse jaapani Kintsugi kunstitehnikas keraamika praod kulla või hõbedaga. See toob kaunilt esile tõsiasja, mille sõnastas Ernest Hemingway – maailm murrab kõiki, kuid hiljem saavad just katkised kohad paljude tugevuseks.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.02.2017

Tulevik on tasuta

Entel-Tenteli laulus astus majast majasse jonn ja küsis, kas lapsed on kodus. Niisamuti käivad nüüd hirm ja lootusetus ringi ja küsivad, kas nutitelefonid on sisse lülitatud. Kas viimase terroriakti detailid on kenasti meeles? On telefon ikka seatud piiksuma ja värisema iga kord, kui mõnest maailmanurgast kohutav uudis tuleb?

Huvitav, kui suur hulk Eesti rahvast tõstaks käe, kui neilt küsida, kes kardab tulevikku. Arvan, et mereriigile kohaselt tõuseks tihe kätemeri. Üks suur ja lainetav kogu, mis lähemal vaatlusel osutub hoopis - oh üllatust - rahamereks, kus suplevad selgeltnägijad. Sest kelle muu juurde oma uhkust ja ilmalikkust säilitav eestlane ikka abi otsima läheb. Tasuta nõuanded on ju nõrkadele!

Mõeldes sellele, kui palju raha maandub praegu teadmameeste taskutesse, tundub justkui oleks inimesed unustanud, et homne päev tuleb tasuta ka kätte. Üllatavalt paljud maksavad peale, et uskuda ettemääratusse. Miks me usume, et tulevik on kuskil mujal ilma meieta ära otsustatud, lihtsalt fataalne? Miks jätame oma homse kellegi võõra dikteerida ja veel maksame ka selle eest?

Huvi ennustuste vastu saab muidugi põhjendada ka uudishimuga. Ja eks me kõik igatse ajas rännata. Ent tulevikku ei saa ju näha väga lihtsal põhjusel: see on alles kujundamisel. See sõltub tänastest valikutest, julgusest unistada ja lõpule viia.

Kui seljatada hirm teadmatusest homse ees - kui uskuda, et tegelikult on kõik veel võimalik - on olukord põnev ja imeline. Meil igaühel on võimalik osaleda maailma loomises. Olla kaasautorid homse päeva sünnis, andes sellele oma värve ja väärtusi. Luua suhteid, kujundada olukordi, muuta suhtumist. Igaüks ei pruugi jätta suurt jälge maailmale, aga me saame valida, millised jäljed jäävad meie elust paistma.

Elu on nagu maraton ja õnnelik on see, kes suudab lõpuni joosta ehk pidevalt uute eesmärkide püüdmiseks jõudu leida. Kes tahab, võib muidugi mõne versiooni finišiprotokollist osta ja üritada siis seda infot olevikuga lepitada.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 6.01.2017

Päkapiku profiil

Jälle on käes segadusttekitav aeg, mil algklassi õpetajate diplomaatiline võimekus pannakse proovile.

Klassiruumis teadupärast põrkuvad eri kultuurid: advendiajal on ühes leeris päkapiku-usku lapsed ja teises nende illusioonide purustajad. Kuidas kahe huvigrupi vahel laveerida, riivamata kellegi kodust kasvatust ja väärtusi, on keerukas küsimus, millele teistel elualadel õnneks mõtlema ei pea.

Korraks teiste ajakirjanikega siiski päkapikumaailma analüüsides, ilmnes aga nii mõndagi huvitavat. Tüüpiline päkapikk meenutab skeptikutele luureagenti. Tal on igaühe kohta toimik ning juriidiliselt on asi veel palju keerukam, sest ta tegeleb ainult alaealistega. Igaühe kohta on normatiivsest eetikast lähtuv register, kus kõik teod jaotatakse abstraktsetesse kategooriatesse „hea“ ja „halb“. Kogu tema tegevus on igatpidi salastatud, ometi teavad kõik sellest rääkida ja arvestavad temaga.

Sarnaselt PISA testide läbiviijatele on päkapikud Eesti lastega väga rahul ja reeglina saavad meie maimukesed selle tähisena iga päev sussi sisse preemia. PISA testide entusiast on usutavasti ka päkapikkude ülemus – ühtlasi tuntud kui jõuluvana – sest ta jagab kingitusi ainult neile, kes edukalt läbivad intellektuaalsete võimete testi. Rahvakeeli nimetatakse seda luuletuse lugemiseks ning näiteks USA lapsed ei tea sellest suurt midagi. Neil on armuõpetus: kingituse saab lihtsalt niisama.

Kui laste seas taandub kõik see kodusele õpetusele ja usule, on täiskasvanutega asi keerulisem. Täiskasvanud võivad vabatahtlikult kehastuda ise päkapikkudeks. Ja vahel ei jäeta eriti valikut, sest mida muud ikka teha, kui kolleeg on oma uksele riputanud jõulusussi... 

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 9.12.2016

Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016