Mis mõttes raha pole oluline?

Päeva lõpuks loevad rahast palju rohkem suhted - mida see ikkagi tähendab?

Just selle küsimusega maadles üks mu sõber oma sünnipäevalauas. Arutelu oli käinud töö ja rahateenimise ümber ja viis lõpuks õilsa ja tuntud tõdemuseni, et raha pole kõige olulisem. Mis tahes tööst on lõpuks ikkagi inimesed, suhted, tähtsamad. Sünnipäeva pidavale härrale ei andnud see mõte rahu. Ta jäi mõtlema olukordadele, mille tunnistajaks ta on tänu oma ametile saanud olla, riikidele, kuhu ta oli tööasjus reisinud, eduelamustele, mida järjepidev töö on andnud - kas tõesti peaks selle kõik üle trumpama üks järjekordne sünnipäev sõpradega? Nii justkui peab olema, kui suhted on kõige tähtsamad, ent sõpruskonna või perega laua taga istumine ei anna ju kaugeltki elu kõrghetke mõõtu välja.

Kõrvutades töö ja pereelu kõrgsagedusi, võib viimane nii mõnelgi eluperioodil kaotajaks jääda. Ise küsimus on, kas ja miks neid üldse ühele pulgale seada. Pilt muutub, kui vaadelda tööd ja peret teineteist vastastikku toetamas. Nii tegi psühhoterapeut Morgan Scott Peck, võrreldes abielu mäestiku baaslaagriga, kus hoitakse varustust ja puhatakse enne uutele tippudele tõusmist. "Kogenud mägironijad teavad, et baaslaagri eest hoolitsemisele tuleb pühendada vähemalt sama palju või isegi rohkemgi aega kui mägironimisele endale, sest baaslaagri turvalisusest ja varustatusest sõltub nende ellujäämine," nentis Peck. Ta tõdes, et meestel on kalduvus abielu-nimelise baaslaagri eest mitte vastutust võtta, oodates samal ajal, et kodune keskkond püsib nende passiivsusest hoolimata täiuslikus korras. Naised seevastu kipuvad kodus ja pere juures olemist ületähtsustama ja unustama, et mees vajab saavutusi ja kogemusi ka väljaspool koduseinu ning kasuks tuleks see ka naisele endale.

"Inimelu ülimaks eesmärgiks jääb alati indiviidi vaimne areng, tema iseseisev tõus tippudele, mida saab vallutada ainult üksinda. Ning samas on silmapaistvaid vallutusi võimalik sooritada vaid eduka abielu või eduka ühiskonna toetusel," tõdes Peck.

Selle tõe mõistmine võtab mõnel aega mitukümmend aastat. Harvardis on juba 75 aastat põhjalikult uuritud 724 mehe elukäiku. Uuringusse valiti nad teismelistena ja paljud neist, sarnaselt 21. sajandil sündinutele, pidasid selles vanuses peamisteks sihtideks kuulsust ja rikkust. Algul küsitleti poiste vanemaid, neid ennast, hiljem ka nende naisi ja lapsi. Läbi aastate on mehi pidevalt uuesti intervjueeritud töö ja pereelu teemadel, uuritud nende aju, südant, verenäitajaid. Seda kõike sihiga välja selgitada, mis aitab inimestel olla õnnelik ja terve.

Leiti, et 80. eluaastates on tervemad need, kes oma 50ndates olid lähisuhetega rahul. Neil, kel on keskeas kellelegi loota, on 80ndates parem mälu ja efektiivsem ajutegevus. Järelikult võivad ka veidi magedavõitu sünnipäevapeod olla väärt investeering tulevikku. (Rohkem infot uuringu kohta: https://goo.gl/XpDLzC)

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 8.07.2016

Roosa kadedus

Mu ema õpetas mulle midagi sellist, mida isegi Google’ist ei leia.

India vanasõna kohaselt paneb naabri kaupade vahtimine silmad valutama. Näen seda pidevalt omaenda ja sõprade-tuttavate elust. Näen seda pidevalt Facebookis. Ikka ja jälle tundub, et kellelgi teisel läheb paremini. Tema elu on palju kergem, tema äri on edukam, tema lapsed on tublimad. Miks mul nii hästi ei lähe?

Need lõputud mõtted ja küsimused on osa kadeduse nõiaringist. Üks kadestab teist, teine esimest. Justkui objektiivsetest ja suurtest asjadest kuni selleni, et üks tahab lokkis, teine sirgeid juukseid. Mõnikord lähevad asjad nii kaugele, et kadedus hakkab dikteerima meie tegevust. Alateadlikult võib kadeduse leevendamine viia tahteni äratada teistes kadedust. Juba klassikaline näide selles vallas on mõne kõrghetke jagamine sotsiaalmeedias, samal ajal kui keskpärased ja halvad päevad lükatakse vaiba alla. Ma ei arva, et selles keskkonnas peaks kuidagi teisiti käituma, ent sealseid “kaupu” silme eest läbi lastes tuleb endale küll pidevalt meelde tuletada, et see polegi tegelikkus. On vaid hoolikalt komponeeritud kuvand, millest ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ja liiga pikalt ei tasu vaadata – silmad hakkavad valutama.

Mis puudutab reaalset elu, siis kahtlemata torkab alati keegi sealgi silma oma edukusega. Mõnikord ei oska seda muudmoodi seletada, kui et teisel oli õnne. Nagu ütles prantsuse kirjanik Jean Cocteau: “Me peame uskuma juhustesse. Kuidas me muidu oskaks seletada nende edu, kes meile ei meeldi?”

Teine põhjus silmapaistva edu taga on tavaliselt talent. Tänamatult tihti aga nimetatakse talendiks või andekuseks ka seda, mille nimel on keegi aastaid vaeva näinud. “Oh, ma annaks oma elust kümme aastat, et niimoodi viiulit mängida,” võib nii mõnigi erutunud kontserdikülastaja lausuda pärast lummavat kontserti. Tead, mis? Tõenäoliselt andis see viiuldaja vähemalt 15. Laval säramisele eelnenud armutult järjepidev harjutamine, ohverdused ja hetked, mil mõni suur eeskuju ütles, et temast asja ei saa, ei jõua meieni (või Facebooki). Samas on see täispakett ja eraldi tellida pole võimalik. Ei saa edu ilma tööta ja pole mõtet kadestada midagi, mille hinda nagunii ei maksaks.

Teatud määral on kadedus samas ka paratamatu. Küll aga saab igaüks valvata, mis värvi kadedus on. Minu kunstnikust ema õpetas, et see võiks olla roosa. Kummalisel kombel pole ma seda mõistet kellegi teise suust hiljem kuulnud ega leidnud kedagi, kes seda kuulnud oleks. Isegi Google ei tea sellest midagi. Minu ema tõlgenduses tähendas “roosa kadedus” taganttõukavat jõudu. Selle alge pärineb samast kohast, kust kadedus, aga väljund on palju edasiviivam: see utsitab võtma jalad kõhu alt välja ja tegutsema. Mis nendest naabri kaupadest ikka vahtida, mine kauple enda omadega parem.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.06.2016

Lahtimuukimata ilukirjandus

Kohati võib ilukirjandus olla kui arvutimäng: uue leveli nägemiseks pead olema senise läbi teinud.

Olin viieaastane, kui mulle kingiti Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“. Olin suur lugemis-huviline ja uudishimulik, kas see raamat võiks troonilt lükata mu toonase lemmiku “Viplala lood“.  Exupéry raamat valmistas mulle aga esmajoones väikse pettumuse. Tundsin end riivatuna märkusest, millega autor raamatu sisse juhatas: vabandage, lapsed, aga tegelikult on see täiskasvanute lugemisvara. Et ma toona lasteaias ei käinud ja veetsin palju aega vanavanemate seltsis, pidasin end siiski piisavalt täiskasvanulikuks, et raamat läbi lugeda.

Pea 20 aastat hiljem saan aru, et Exupéryl oli õigus ja loo sügavama tähenduse suhtes on pimedad  isegi need viieaastased, kes vanavanematega tihedalt sotsialiseeruvad. Toonasest lugemisest on mul meeles ainult elevandi allaneelanud boamao pildid ja fakt, et Väike prints tutvus ja suhtles väga omanäoliste tegelastega, külastades erinevaid planeete. Peaaegu nagu Jussike külastas oma “seitset sõpra“. Pühendumine, ohvrimeelne armastus, truudusetus ja lahkuminek olid minu jaoks toona “lukus levelid“.

Väikesel printsil oli vähe aega. Seda tänapäeva moekaimat vabandust kasutas ta, kui rebane palus, et prints ta taltsutaks. “Kangesti tahaksin,” vastas väike prints, “ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.” Mõttekoht: kas pole nii, et selliste vabanduste saatel laseme käest nii mõndagi, mille olulisust alles hiljem hinnata oskame?

Rebane ei hakka ajanappust küsimuse alla seadma, ent märgib: “Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” Õnneks Väike prints soostus seda tegema ja sai niimoodi rea armastuse õppetunde vastastikusest mõjust ja sõltuvusest, vastutusest ja lahkumineku lohutamatust kurbusest.

Jah, see raamat on tõesti elutarkusi täis. Nüüd aga ootan huviga 30. eluaastaid, sest omal ajal mu kirjanduseõpetaja Vanalinna hariduskolleegiumis soovitas siis või hiljem kätte võtta “Vennad Karamazovid“. Küllap on sealsed teemad hetkel veel minu jaoks lukus.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.06.2016

Isekuse kibedad viljad

Inimese üks õnnetumaid paradokse on, et ta tahab olla teistega koos, kuid mõtleb ennekõike iseendale.

 

Üks esimesi halbu üllatusi, mille inimesed saavad pikemat aega suhtes olles, on tõdemus, et teine inimene on kohutavalt isekas. Teoloog Timothy Keller, keda on nimetatud tänapäeva C.S.Lewiseks, kirjutab raamatus "Abielu tähendus", et selle tõdemuse järel on kaks võimalust: kas asuda teisele isekust ette heitma või tegeleda omaenda isekusega. Esimene ei anna suurt midagi ja mis seal salata, ka teine variant ei pruugi kohe märgatavalt vilja kanda. Ja võib-olla ei kannagi üldse, aga annab vähemasti lootuse, et teine märkab ja võtab eeskuju.

 

Enesekesksus on inimesele loomuomane ning egoismieetika väidab, et kui igaüks sellest juhindub, on lõpuks kõik rahul. Igaüks ju ise teab, mis talle kasulik on, ja eks siis tulebki selle nimel tegutseda. Seda, mis on teistele hea, me ei saa kindlalt teada - meie ju nende sisse ei näe - ja sestap ei tasu üritadagi. Teist "aidates" võid teda hoopis alandada, saates sõnumi, et ta ei tule iseendaga toime. Kõlab üsna maskuliinselt, kuid oma tõetera selles kõiges ilmselt ka on. Samas tekitab see teooria ka küsimusi. Kas eetilise egoisti elus saavad sõprus ja armastus toimida? Ja kuidas on heategudega?

 

Üks ihaldusväärsemaid väärtusi inimese jaoks on vabadus. Võimalus ise oma äranägemise järgi toimetada, mitte sõltuda kellestki teisest. Eestlastele seostub vabadus ühtlasi esivanemate suurte igatsuste ja ohvritega, et kätte võita rahvuslik iseseisvus. Samas on vabadus põhjamaalaste südameasjaks ka igapäevaelus, töös ja spordis. Asiaadid tegutsevad usinasti kollektiivselt, ent põhjamaalane istub ikka üksi nina vastu arvutiekraani ning tunneb siirast rõõmu ennekõike nendest hetkedest, mil ta kolleegist või naabrist edukam on. Ka spordivallas hiilgame just individuaalaladel. Üksi ongi kõige parem, kinnitavad lõpuks isegi arvukad lahutused seltskonnaajakirjades. Ja koostegemise võlu? Ah, sellest saab piisava annuse laulupeol kätte. 

 

Filosoofia avab suurema pildi, jagades vabaduse positiivseks ja negatiivseks. Esimene on vabadus millestki (nt kui ei taha makse maksta või sõjaväkke minna), teine on vabadus millekski (loometegevuseks, arvamuse avaldamiseks, eesmärkide püstitamiseks). Tahtes olla vaba ja iseseisev tasub negatiivsest vabadusest kaugemale vaadata ja küsida, mis selle vabadusega peale hakata? Üks kolleeg andis sedasorti mõtteainet oma lapsele, kui too teatas, et ei taha kooli minna. "Olgu, no mis need alternatiivid mujal maailmas ikka on - tahad siis tööle või sõtta minna?" Teise, veelgi mõtlemapaneva retoorilise küsimuse, esitas Lenna Kuurmaa, kui asus heategevusfondi Minu Unistuste Päev patrooniks: "Milleks mulle au ja kuulsus, kui ma seda head tegema panna ei saa?"

 

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 20.05.2016.

PS. 11. juunini saab vähihaigete laste toetuseks osta esindusparte Pardirallile. Täpsem info: www.pardiralli.ee

Lõppematu jaht poolehoiule

Elu juba on selline, et kui ainus siht on teistele muljet avaldada, ei jõua inimene kunagi kohale.

Eestit tabas selles vallas juba rutiinne lüüasaamine: kruvisime Eurovisiooni ootused lakke ja nüüd nutame finaali kinnilöödud ukse taga. Eesti delegatsiooni juht Mart Normet teatas uudistes, et kuigi Jüri esitusega saab rahule jääda, algab nüüd põhjalik analüüs, mis ikka valesti läks. Loodan, et nad ühel hetkel siiski annavad endale armu ja pikalt ei analüüsi. Mis puudutab laiema avalikkuse poolehoiu võitmist, siis see pole olemuselt eluterve eesmärk. Suur boonus, kui see kaasneb endale meeldiva tegevusega, aga avaliku tunnustuse jahtimine on nagu paljakäsi linnu püüdmine. Vähetõenäoline edu saavutada ja suur tõenäosus end rumalaks teha.

Kord asusid pikemale teekonnale vanamees ja poiss, eesel käekõrval. Jõudnud esimesse külla, naersid inimesed, et näe, kus lollid - endal eesel kaasas, aga vantsib niisama. Miks ei võiks üks neist eesli selga istuda? Olgu, mõtlesid poiss ja vanamees. Viimane upitas end eesli selga ja nii jätkasid nad teekonda. Järgmises külas pööritasid inimesed silmi: on alles vanamees - tema on eesli seljas ja vaene poiss peab omal jalal kõndima. Milline isekus! Sellegi vea otsustasid teelised parandada ja vahetasid kohad ära. Nüüd ratsutas eesli seljas poiss ja teekond muudkui jätkus.

Kolmandas külas, nagu võib aimata, tekkis uus probleem. Külaelanikud pööritasid silmi ja ei suutnud nähtut uskuda. Nojah, noorus tõepoolest on hukas ja viimanegi austus vanainimeste vastu on maa pealt kadunud. Poiss on eesli seljas ja vaene vanainimene peab oma väsinud jalgu kurnama! Poiss, kas Sulle viisakust ei õpetatud? Mis tegelastel siis üle jäi muud kui istusid mõlemad eesli selga ja jätkasid matka. Kuniks tulid loomakaitsjad.

Elu on nagu keeruka rajaga orienteerumisvõistlus, kus ka "kõvemad tegijad" ei jõua kõiki punkte läbi käia. Nii ei suuda ka püüdlikumad people-pleaser'id kõigile meeltmööda olla. Need, kes ei julge oma asja ajada kas või vastuvoolu ujudes, jäävad igaveseks tuult taga ajama. Pretensioonid ei lõppe kunagi otsa.

Teatava teravmeelsusega annab sellest ehk isegi välja tulla. Linnalegendi kohaselt kirjutas üks toimetaja ajalehte teate: "Kui te leiate vea, palun mõistke, et see pandi sinna meelega. Me püüame avaldada igaühe jaoks midagi, ja mõned inimesed otsivad alati, mida kritiseerida."

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 13.05.2016 

Alandlikkuse õppetund

Aus pilk oma suutmatusele elu kontrollida muudab alandlikuks.

Sõitsin kord suvel marsaga Vääna-Jõesuu randa. Teadsin täpselt ka peatuse nime, aga marsajuhilt palusin ühe pileti Väänasse. Olen aru saanud, et marsades on oma kultuur. Erinevalt bussijuhtidest ei huvita marsruuttakso roolikeerajat väga täpselt, kuhu lähed. Vähemalt minuga on juhtunud, et kui ütlen konkreetse peatuse nime, torisetakse vastu, et ükstapuha, pilet on kõigile sama. Sedasamust torisemist ennetades ei öelnud ma seekord siis Viti, vaid Vääna, viidates rajoonile laiemalt. Pärast paarikümneminutilist sõitu pidas marsa kinni. Seisis mõne hetke ja ma ei saanud aru, miks - keegi ei väljunud ega sisenenud. Ühtäkki märkasin, et marsajuht vaatab tahavaatepeeglist minule otsa. Vaatasin õue - peatus nimega Vääna. Olgu, näib, et see marsajuht tahtis ikkagi peatuse nime. Et kõik minu järel ootasid, tundus mõttetu midagi seletama hakata ja astusingi taksost maha.

Olin Vääna-Jõesuul korduvalt käinud, nii et teadsin küll, kuhu minna. Rand ei tohiks kaugel olla, mõtlesin ma. Mõtlemata seejuures, et tavaliselt olen seal autoga käinud ja sestap on distantsitunnetus väheke teine. Jah, just, sellesama kurvi taga ongi. Kõndisin reipal sammul edasi. Kurvi jõudes tuli tunnistada, et see polnud see. Olgu, järgmise kurvi taga siis. Jätkasin teekonda. Ka sinna jõudes, tuli mälupetet tunnistada. Olukord muutus juba veidi piinlikuks, seda enam, et rannas pidin kellegagi kohtuma. Telefonile tema sel hetkel ei vastanud.

Hakkasin jooksma. Jõuan vähemalt kiiremini kohale. Teinud mõned kiiremad sammud kuniks mõistsin, et sellest pole suurt efekti. Pigem tasub hääletada, keegi võtab ikka peale. Mõeldud-tehtud, pöial taeva poole püsti, naeratus näole. Vastu ootusi ei andnud seegi tulemust, ainult möödatuhisevad autod. Ja veel mõnda aega oli iga kurvi taga lihtsalt järgmine kurv.

Aeg-ajalt tekib mul elu suhtes täpselt samasugune tunne: kurvi taga on lihtsalt järgmine kurv. Niipea kui enda meelest tean, kuhu elu suundub, naerab elu vastu, et ei tea sa midagi. Sina pole roolis. Või siis isegi oled, aga autos, mida parasjagu pukseeritakse. Ja varem või hiljem ikka saabub hetk, mil tuleb tunnistada oma allajäämist. Mitte isegi teistele inimestele, aga elule endale.

Need hetked, kui vaip alt ära tõmmatakse, panevad igatpidi proovile. Need testivad motiive ja eesmärke ning toovad endaga kõige ausamad peeglisse vaatamised. Kui siis endale tunnistada oma suutmatust elu kontrollida, teeb elu ühe kingituse. Annab julguse olla alandlik.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 6.05.2016

Suhtumine on eluküsimus

Muutliku ilmaga kevadel on hea endale meelde tuletada, et ümbritsevad olud nagu ilm või seltskond pole kunagi halb ega hea - küsimus on enda vaatenurgas ja häälestuses.

Kord kolis mees uude linna. Teisel pool aeda toimetavalt härralt küsis ta, kuidas siinkandis nende naabritega on ka. Kohalik päris vastu, kuidas eelmises kohas oli. Mees ütles, et täitsa normaalsed inimesed olid. Kohalik muigas: "No vot, siis on siin ka niiviisi."

Teistest head loota võib ühest küljest tunduda sinisilmne, teisalt aitab just see neil meie silmis hea olla. "Inimestel on kalduvus muutuda sellisteks, millistena me neid kardame näha. Nii et kui me jätkuvalt kanname teistele üle tundekülmust, kasuahnust või kiusu meie isiku suhtes on sellel toimimisviisil tagajärg. Kaasinimesed hakkavadki meie arvel oma soojade tunnete ja heade kavatsustega kokku hoidma," õpetas Anti Kidron raamatus "Oska olla enda psühholoog". (Eneseabiraamatule viitamine võib mõjuda haledalt küll, aga aeg-ajalt leiab neist tõesti mõtteainet.) Kidron meenutas, et inimestevahelises suhtluses toimub vastastikune emotsionaalne nakatamine. Igaüks saab siinkohal ise järele mõelda, millega ta oma suhtlusringkonda igapäevaselt nakatab.

Tahes-tahtmata vaatab igaüks maailma läbi oma mõtete ja tunnete prisma. Meenub ühe armunud orkestrandi tähelepanek, et kui dirigent kogu kollektiivi sõimas, tajus tema oma silme ees nii suurt liblikaparve, et ükski negatiivne mõte läbi ei pääsenud. Kolleegid hiljem lava taga turtsusid ja tema muudkui muigas, et mis siin ikka mossitada. Muidugi on sellise immuunsuse mõju mööduv, ent positiivne mõtlemine pole kaugeltki ainult armunute privileeg. Seda saab igaüks treenida.

Neile, kes nüüd edasisest lugemisest loobuda kavatsevad, sest treenida pole midagi võimalik, inimene kujunes lapsepõlves välja ja nüüd on nagu on, tsiteeriksin üht meediaõppejõudu. Kui üks mu kursusekaaslane tema ees vabandama hakkas, et ei oska oma artikleid pealkirjastada, ütles see tark mees: "Küll õpite. Mõelge hetkeks: kui te siia maailma sündisite, siis vabandage väga, aga te oskasite ainult kahte asja - karjuda ja püksi teha. Kõik ülejäänu olete elu jooksul juurde õppinud." Hetkedel, kui ma tunnen end ebapädevana, mõtlen ikka sellele lausele. Võtan end kokku ja õpin juurde.

Ja kuidas siis positiivse mõtlemise treening siis käib? Esiteks tuleb jälgida oma reaktsioone. Kas pintsakule aetud kohv rikub tuju kogu päevaks? Kas kolleegi kriitiline märkus tehtud tööle kahjustab enesehinnangut? Oma tundeid analüüsides tasub otsida nende tagamaid. Ühtlasi tasub endalt küsida, kas olukorral on ka positiivne tulem või mõni humoorikas aspekt, millele võiks keskenduda. Sedamoodi saab lahti lammutada nii mõnegi sisseharjunud mõtte- või käitumismustri ja oma elu veidi rõõmsamaks muuta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 22.04.2016