"Midagi ei juhtunud ju..."

“Järgmine!” Kabinetist kõlab nasaalne hõige. Minu sisenemine teda ei kõiguta kuidagi, ta ei tervita ega tõsta pilku paberitelt. Pole nagu kirjanik või ajaloolane, kes uue tegelase sisenemise kuidagi ette valmistaks ja olemise koduseks teeks. Ega ma tema jaoks uus pole ka. Ta teab mind juba ammu. Kõige kauem üldse.

“Nii-nii, mis meil siin siis on,” jutustab ta, jätkuvalt pilku tõstmata. Teab ta üldse, et see mina olen või misasja, mõtlen. Tegelikult teab, lihtsalt mu ego on harjunud suurejoonelisema kohtlemisega. Isa geenid ja eeskuju küsida pateetiliselt: “Kas te ei tea, kes ma olen või?” Aga siin laua vastas istub keegi, kellele seda kindlasti teha ei saa. Keegi ei saa. Ja oma pealtnäha osavõtmatust olekust hoolimata on ta tegelikult kõige osavõtlikum üldse.

“Nii-nii, mis meil siin siis on,” ütleb ta jälle. Kõik käib ringiratast ja need paistavad lühikesed ringid. Alles ma olin siin. Nüüd lõpuks tõstab ta korraks pilgu, raamatupidajalikult üle prillide mind silmitsedes. “Näidake, kust valutab.” Ta silm ei pilgu vist mitte millegi peale. “Mm..Ahah. Jajaa.” Millegipärast ütleb ta peaaegu kõike kaks korda, aga see ei väljenda muud midagi kui rutiinsust. Kõik kordub. Ta täidab protokolli, iseendale häälega ette dikteerides: “Murtud vaim. Murtud ja purukslöödud süda. Jajah. Just-just. Need sobivad küll.” Ma peaks vist rõõmus olema, sest nagu eelnev kogemus on näidanud, tal on tõsi taga, kui tunnistab need sobivaks. Ta ei põlga sellist kombinatsiooni ära. Ei põlga ära.., nüüd välja öeldes kõlas see veidralt – olen ma pandimajas või mis? Mida see raamatupidaja siin õigupoolest teeb...

Tema pani paika minu kõik selle aasta operatsioonid. Tavaliselt lüüakse mulle nuga sisse talvel, kui ööd on pikad ja päevad pimedad. Kui kõik nagunii pekkis on. Aga praegu on alles sügis ja neid operatsioone on juba õige mitu olnud. Mulle arusaamatult planeeris ta need täiesti teadlikult kõik üksteise otsa. Ja siis nii muuseas – kas ta unustas või tegi seda teadlikult? – jättis ta mulle nendest teada andmata. Ma mõtlesin, et see toimub ainult filmides, et tegelane röövitakse, kistakse välja oma argielust, ja siis järgmise asjana ärkab ta narkoosist. Filmides teevad tulnukad vahel nii. Aga tegelikult on see elu osa ja ma pole kaugeltki ainus, keda see on tabanud.

Narkoosist toibumine on inimese üks suuremaid võitlusi gravitatsiooniga. Voodi tundub põhjatu ja uni on tegelikult nii magus, et magama tahakski jääda. Selle vältimiseks on haiglates õed, kes valvavad ja üles ajavad. Ela edasi, ära maga. Püüdlikult silmi lahti hoides hakkad vaikselt tundma: tuikab. Aah, ikka väga tuikab. Viis minutit hiljem on tunne nagu traktor oleks üle sõitnud. Õde on oma ülesande täitnud ja ära läinud. Kas operatsioon sai läbi või on pooleli, täpselt ei teagi, sest valu- ja väsimusevine on liiga suur. Kelleltki pole küsida ka.

Hakkan juba uuesti uinuma, kui järsku näen külalist. Vähemalt ma pole siin üksi, väga hea! “Noh, mis Sa siis vedeled siin? Tööle ei lähegi täna või?” küsib udukogu ja jõuab uuesti ära minna enne, kui mulle kohale jõuab, kellega tegu. Õnneks tuleb juba järgmine. Ta annab sõbraliku, aga kaugelt liiga valusa hoobi mulle vastu õlga: “Ennäe, keda näha! Tegelikult väga hea, et Sa siin oled, saad mu äkki ära visata pärast?” Ee... visata? Misasja? Prügikasti võin Su visata, lase mul olla, mõtlen, ja püüan samas millegi parema peale tulla enne, kui suu lahti teen. Aga juba on temagi läinud. Mis päev see selline on... Veendun, et õde pole palatis, ja sulen uuesti silmad.

“Äratuus,” kõlab pehme hääl ja keegi raputab mind õrnalt. Ikkagi jäin õele vahele, mõtlen ma, ent kui silmad avan, olen hoopis bussis. See päev läheb järjest segasemaks. Buss peatub ja terve trobikond valgub sisse. Vaatlen neid ja meenub, kuidas olen alati imestanud, et inimesed bussis teisi ei märka. Nad käituvad nagu arvutimängus – nii nagu teistel poleks tundeid või mõtteid või keha. Kõik trügivad, nügivad, astuvad varba peale ja müksavad, kui tee peale jääd. Isegi minu haiglasussid ja operatsiooniks selga pandud kittel ei hoia neid eemal. „Ai. Au. Ei, ärge siia… AAAAH!“ Kuidas nad nii…

Alles ma rõõmustasin, et ma pole üksi, ja nüüd juba kahetsen. Olla nõrga ja haavatavana inimeste keskel tundub ebaõiglane. Kuidas ma ennast kaitsta saan? Ei saagi. Olukorda analüüsides – nii palju kui see valu põdemise keskel ja vahel õnnestub – saan lõpuks aru. Ja see tekitab küsimusi ainult juurde. Ma ise olen ainus, kes näeb haiglakitlit enda seljas ja operatsioonist midagi teab. Mõni empaatilisem paneb tähele, et olen kurb või segaduses. Et sära on kadunud. Mõni tuttav sinna bussi ikka ära eksib. Hakkab juba küsima, aga keegi ninatark jõuab ette ja lajatab: „Ah, no kuule, mis siin nüüd nii väga nutta on! Midagi hullu ei juhtunud ju.“ Ei, ma ei mõelnudki seda varba peale astumist, mul... Aga juba on ta läinud. Kuhu nad kõik.. ja kuhu ma ise selle bussiga...?

Täna vaimustud, homme tüdined

Sõin Portugalis apelsini-porgandijäätist – täitsa vaimustav maitseelamus oli. Jõudsin mõelda, et hiljem Eestis seda ei saagi, ja hetkeks isegi kurvastasin. Kuid ülemäära siiski ei kurvastanud ka, sest teisel, kolmandal või viieteistkümnendal korral ei oleks selle söömine nagunii vaimustav. Sellest saaks üks harilik jäätis teiste seas.

Kui ma saaks elu printsiipidest mõne ära muuta, muudaksin ilmselt selle, et asjadest, mis esialgu vaimustavad, voolab aegamisi võluvägi välja. „Ega siin peale sõpruse enam midagi pole,“ ühmab muidu igati südamlik mees, kommenteerides oma mõneaastast abielu. Mina vaatan ta naist ja mõtlen, et enam ilusamat naist pole ju olemaski. „Jumal, oled Sa kindel, et Sa need asjad ikka õigesti programmeerisid?“ kaigub mu peas retooriline küsimus Loojale. Sest aru ei saa. Miks ei võiks inimesed näha oma väljavalitus elu lõpuni seda, mida pulmapäeval nägid? Miks kaob vaimustus, millega autojuhiload kätte saad, või elevus, millega alustasid tööd ihaldatud ametikohal? Miks muutub see kõik kahvatuks rutiiniks?

Elu jääb alati selliseks, et ühed unistavad sellest, mida teised (enam) hinnata ei oska. Ühe mehe praht on teise varandus, nagu öeldakse. Ja kõrvaltvaatajal on väga raske selgeks teha, kui õnnelik Sa tegelikult (tema meelest) oled.

„Ole tänulik!“ on mu lapsepõlves üks enim kuuldud lauseid. Mu vanaema ei väsinud seda korrutamast ja ma saan aru, miks. Ta lapsendati perekonda, kellega koos küüditati ta Siberisse, kui vanaema oli kõigest 9-aastane. Loomavagunis teel olles pidas ta oma 10. sünnipäeva. Isa lasti maha, ema ja vennaga said nad kaugel Siberis nälga ja rohkelt teisigi eluraskusi tunda. 19. sünnipäeva pidas vanaema poliitvangina kuskil Venemaa vanglas, 22-aastasena töötas Siberis sanitarina ja nii edasi.

Vanaema mäletab hästi ja jutustab oma lapsepõlvest tihti üht episoodi, üht dialoogi oma vennaga.

„Aadu, mida Sa jõuludeks tahaksid, kui meil toit oleks olemas?“
„Pätsi leiba,“ kõlas vastuseks.
„Ei-ei.., kui toit oleks olemas – mida Sa siis tahaksid?“
„Ikkagi pätsi leiba,“ vastas vend uuesti ja puhkes nutma.

Jah, minu lapsepõlv oli kardinaalselt helgem, vaatamata sellele, et 1990ndad oli Eestis vaene aeg. Mina sain osa millestki palju külluslikumast ja ladusamast. Vanaema oli kindlasti väga tänulik, nähes, et laste ja lastelaste saatus on veidi armulisem. Omamoodi samas tunneb ta minu põlvkonnale ja järgnevatele kaasa ka, sest mida suuremas külluses kasvad, seda raskem on hinnata väikseid argiseid rõõme. Kuid kas vanaemal õnnestus minusse tänutunnet süstida? Ei tea.

Teise eest ei saa tunda ja teisele ei saa öelda, et tunne nii. Tänulikkus peab ikkagi seestpoolt tulema. Õnneks on see mingil määral ka treenitav. Parimad treenerid selles vallas on lapsed. Tüdimus elu suhtes on kohati paratamatu, ent lapsed aitavad seda lunastada. Nad annavad võimaluse näha maailma uuesti värskelt, justkui nende pilgu läbi. „Lapsega koos võid ümber suvalise tänavavalgustusposti kümme tiiru teha ja keegi ei vaata imelikult,“ muigas mu tuttav lasteaiakasvataja, kui sel teemal rääkisime.

Sestap kõigile, kes on elust tüdinenud, soovitan sõbruneda lastega. Õppida nendega mängima ja maailma avastama. Kujutan ette, et nii mõnegi jaoks see pole üldse kerge ülesanne, aga nagu ameeriklased teavad: no pain, no gain.

Ja nagu töövihikutes olid taibukamatele tärniga ülesanded, võin ka siia ühe lisada. Piibel (ehk „ilusa elu õpetus“ nagu üks mu sõber äsja päris tabavalt sõnastas) julgustab lastega sõbrunemisest veel sammu edasi astuma ja olema ise nagu laps. Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ (Lk 18:17)

Meie katkiste perede ajastul on paljud lapsed pidanud liiga noorena suureks saama ja liiga suurt vastutust oma õlul kandma. Nad on olnud sunnitud astuma ellu ilma perekondliku seljataguseta ning on sellest lähtuvalt tihti madala enesehinnanguga ja altid tegema kehvapoolseid valikuid. Jumala armastus, mida võib kogeda teiste inimeste ja üleloomulike kogemuste kaudu, võib nii mõnegi jaoks lunastada lapsepõlvest kaasavõetud emotsionaalse defitsiidi. Jumal võib kinni lappida selle, mille inimesed on katki rebinud ja hooleta jätnud. See võtab aega, aga on hea ja ilus.

Kui Jumal on meie valusad haavad puhastanud ja kinni sidunud, saab Isa armastuse toel suuri asju teha. Lapsed on väga julged seiklema, kui teavad, et vanemad on vajadusel sealsamas olemas. Samamoodi on julge inimene, kes teab ja tunnetab, et Jumal on temaga. Sellist julgust mujalt ei saa.

Kes räägib?

„Tähelepanu, valmis olla, põgene!“

Jah, Sa lugesid õigesti, ta käsib põgeneda. „Arvesta, et kõik vaatavad ja olgem ausad, hakkama Sa nagunii ei saa, nii et jookse parem ära,“ ütleb ta täie tõsidusega. Külmavereliselt isegi, kuid lisab siis veidi leebemalt, „või kui Sa ilmtingimata pead jääma, anna vähemalt oma süda mulle. Ma luban, et hoian seda kindlas kohas.“ Ta vaatab oma suurte silmadega Sinust otsekui läbi. Ta teab Su nõrku kohti, oskab Su varvastel talluda.

Valus on, aga paistab, et ta teab, millest räägib. Kainestavalt mõjub tema jutt sellest, et ega unistada tasu ja üleüldse, millegi nimel pole mõtet pingutada. „Kas Sa pole tähele pannud, et pingutustest hoolimata kõik nagunii ebaõnnestuvad? Kõik Su tuleviku tundmatud tegurid võivad osutuda pettumusteks. Kindlam on jääda selle juurde, mida juba tead, siis vähemalt ei tule uusi pettumusi peale. Aitab senistestki.“

Ta jutt teeb kurvaks, ent ta ise paistab mõistlik, elu näinud. Ta on justkui terve maailma läbi käinud ja teab nüüd öelda, et igal pool on seesama – õnnetu katsetuste jada. Tõestusmaterjali on kuhjade viisi ja sellele ei saa vastu vaielda – ta on tõepoolest väga paljude õnnetut saatust kõrvalt näinud – kuid midagi on selle kõige juures siiski kahtlast ka. Need, kes julgevad ta jutus kahelda, saavad õige pea aru, et ta varjab midagi. Ta puikleb vastu, kui selle kohta küsida, kuid asjasse süvenedes selgub pahatihti, et ta polnud nendes olukordades pelgalt vaatleja – vastupidi, tema oligi see põhiline mõjutaja, kes tuleviku tumedaks värvis. Ta ise suunas loobuma, suunas põgenema ja üle kõige – veenas uskuma, et tema ongi Kaine Mõistus, kuid seda ta pole. Tema õige nimi on Hirm.

Ukse taga koputades väidab Hirm, et hoiab palju halba ära. Tundub hea pakkumine, mõtled ust avades, kuid ühtäkki istub diivanil ka kutsumata külaline – Karistus. Järgmisel hetkel on midagi kadunud – pole enam jõudu raskustega toimetulekuks. Nüüd siis järelikult tuleb raskusi vältida.  

Justkui tellitult lubab Hirm, et kui Sa annad oma südame talle, ei murdu see enam kunagi. Palju valu kogenud hinge jaoks on see ahvatlev pakkumine, kuid sel lepingul on oma hind. Hirmule ohverdatud südamed muutuvad kivikõvaks. Nad ei murdu, kuid murravad teisi.  

Hirm võib olla veenev ja paista kõikvõimas, kuid tal on üks suur nõrkus. Ta ise ei ütle seda kunagi, aga ta pole võitmatu. Täiuslik armastus hävitab ta sootuks. Selle vastu pole tal muud kaitset kui sisendada inimestele, et Armastust tasub karta. Hirmu võidab see, kes valib sellegipoolest Armastuse.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja kolumn 19.05.2017  

Puhkus teeb eeslist naise

Mõnele kolleegile pidin enne oma Ameerika reisi tükk aega seletama, miks ma seal puhkan, sest "Ameerikas on ka internet ju". Oeh. Mida iganes. Meie 24/7 ühiskond ei oska puhata.

Aga ega ma ise ka parem pole. Alles siis, kui mu kauaoodatud puhkuse viies päev kätte jõudis, tundsin end üle pika aja jälle inimese, mitte tööloomana. Tegin vennale ja endale õhtusööki ja mõtlesin, et ma absoluutselt ei igatse tööd. Mulle meeldib ajakirjanik olla, aga see ei defineeri mind. Ja siis ma mõtlesin inimese loomisele. Naine ei loodudki tööloomaks. Ta loodi kaaslaseks mehele. Aadam elas paradiisis, tal oli täiuslik suhe Jumalaga, polnud pattu ega midagi, Aadamal oli töö (Eedenit hallata, loomi nimetada jne), ja ometi Jumal ütles, et midagi on puudu. Et tal pole üksi hea.

Mingis mõttes on naised väga iseseisvad (suudavad süüa teha, hubase kodu luua jne), aga loodud on nad ikkagi olema seltskonnaks, kaaslaseks. Ja kuigi mehed on mingis mõttes abitumad, siis neid üksiolek nii hullult ei morjenda - kurb on ikka, aga see ei tekita niivõrd eksistentsiaalseid küsimusi - sest nende algne ülesanne oli siiski tööd teha (ja Jumalaga osaduses olla).

Vaadates tänapäeva naisi, eriti feministe, näib, et nad eelistavad kaaslase rolli asemel end eesliteks muuta. Tööloomadeks! (Ma kindlasti ei kritiseeri siinkohal üksikemasid, kes peavad olude sunnil palju töötama, ja loodetavasti ei tunne nad end ka puudutatuna.)

Muutes ennast vabatahtlikult eesliteks, annavad feministid midagi olulist ära. Esiteks ei oska nad koosolemisest rõõmu tunda, nad teevad sellest olelusvõitluse, sihiga see ära võita. Üks mu tuttav abikaasa ja ema sõnastas, et naise ülesanne on "tegeleda sellega, et mehel igav ei oleks - ja see on väga vahva ülesanne tegelikult!" Ma nime ei nimeta, sest feministid lähevad talle kallale võib-olla. Ja hoidku selle eest, et mõni mees nii söandaks öelda - siis on kohe diskriminerija, seksistlike kommentaaridega vihakõneleja jne.

Sellega, et naised tahavad koguaeg peale jääda, kaotavad nad suure osa naiselikust võlust, mis peitub just alandlikkuses - mis, tõsi küll, peaks toetuma tugevale moraalsele selgroole. Ja kaob ka õrnus! Õrnustega luuakse hea mõnus suhe ja hea stabiilne kodune atmosfäär. Ja selles osas peab just naine eeskuju näitama. Kõik igatsevad hellust ja õrnust. Lähedust, mis nõuab haavatavust. Aga kui naine on kalk ja karm, on mehel täiesti võimatu õrn ja hell olla. Siis see pole isegi vajalik, sest Sa hoiad õrnalt seda, mis on habras, aga no mitte eeslit...

Õrnust õpetavad ka lapsed. Kui hoiad beebit käes, on selge, et temaga tuleb üliõrn olla. Sellest sõltub ta elu. Mõni ei julge vastsündinut süllegi võtta sellepärast. Jumal on nii loonud ja minu jaoks see tõestab veel kord, et õrnus on oluline - midagi habrast ei saa teisiti hoida.

Naised seega on kohati teenäitajad ehk, aga ka mehel on siin suur vastutus. Kui mees ei hoia naist õrnusega (vt 1Pt 3:7), siis kaob pikapeale ka naiselik võlu. Haigetsaamine paneb alati peitu pugema ja müüre ehitama. Ja müürid, mille tüüpilised ehitusmaterjalid on jäiselt salvavad ja alandavad kommentaarid, moraalne ükskõiksus, naiste eelistamine meestele (mis võib viia isegi orientatsioonivahetuseni) - need pole kunagi ilusad ega head. Ega Jumala tahtmine.

Mis töötamist puudutab, siis muidugi tuleb ka naistel mingis mahus tööd teha – see on alati nii olnud – aga kurb tõsiasi on see, et tänapäeva inimesed ei oska puhata. Ameeriklasest arst Matthew Sleeth kirjutab raamatus "24/6", et tehnoloogia areng ei too meile vaba aega juurde nagu lubatakse, vaid pigem läheb olukord veel intensiivsemaks. Ja et tuua elu tagasi selleni, et seitsmendiku päevadest puhata - tuleb seda väga otsustavalt teha.

Puhkamine on Piiblis samas üliolulisel kohal. Lisaks Jumala enda eeskujule puhata (1Ms 2:2-3) õpetab Jumal seda Iisraeli rahvale päris huvitavalt taevamanna abil, millest rahvas saab alati korjata ainult päeva jao ja kui korjavad rohkem ja säilitavad, läheb see ussitama, aga enne hingamispäeva saavad kõik topelt ja see ei lähe halvaks, vaid säilib ilusti järgmiseks päevaks (2Ms 16: 14-30).

Seejärel saab Iisraeli rahvas 10 käsku, millest kõige pikem ja põhjalikum ongi hingamispäeva käsk (5Ms 5: 12-15), mis ühtlasi on ainus, mis algab sõnadega "Pea meeles..", justkui oleks ette näha oht unustada.

Ja nagu 1.Moosese raamatu 2. peatükk jutustab korraga puhkusest ja naise loomise põhjusest, mulle tundub ka, et need asjad on seotud. Naistele tuleb puhkust anda, et neil oleks, mida välja jagada. Kahjuks ilmneb tihti, et nad ei oskagi puhata. Kui ma praegu mõnd sellist naist kohtaks, ma ütleks :"Siis nutad ja puhkad! Ega muidu eeslist tagasi inimeseks ei saa."

Kirja pandud aprillis 2017, mööda Ameerikat ringi sõites.

Ahnus ajab ka upakile

Uudised tuletavad pidevalt meelde, et korruptsioon on libe tee, millel auto varem või hiljem juhitavuse kaotab.

Ilmselt ei julgeks keegi öelda, et linna- või riigikassast näiteks 100 000 euro endale võtmine on õige asi, mida teha. Või et oma positsiooni võib ära kasutada nende hüvanguks, kes vastutasuks mõisa kingivad. Ent elu näitab, et kui panused on nii suured, ei suuda inimene nagunii enam selgelt mõelda. Väiksemal skaalal tehtud küsitava moraaliga otsused on selleks ajaks temas teatud väärtused juba juurutanud. Puu, ükskõik kui suureks ta kasvab, on siis paratamatult kõver. 

Pinnas, millelt need kõverikud alguse saavad, kannab nime “Mul pole piisavalt”. Mõte, mis neid kasvusid väetab, on “Aga mul oleks piisavalt, kui ma teistelt veidi ära võtaks”. See pole linnaisade ja poliitikute kutsehaigus. See on inimese patune loomus, mis mängib peaosa väga paljudes eludes. Lihtsalt tänu taevale pole igaühe elu suur avalik näitelava, kus see tegelane avalikkuse tähelepanu pälviks. 

“Pistis rikub südant,” hoiatas tarkuse poolest kuulus kuningas Saalomon. Iga väike ahne otsus lisab inimese istumise alla justkui pilvepehme padja, mille otsas on küll väga mugav, ent mis ühtlasi lämmatab südametunnistust. 

Ahnuse õõnsusele vihjab lõbus mõiste “riigipirukas”. Piruka jagamine käib ikka kas olelusvõitluse kaudu või alandliku, viisaka rollijaotusega. Viimane nõuab sotsiaalset küpsust ja mõttelist küllust. Mitte seda, et kõht oleks täis – teadupärast läheb see nagunii jälle tühjaks – vaid ellusuhtumist, mis usub: mul on piisavalt.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 17.02.2017.

Pinnapealsuse võistlus

Oh, need ameeriklased on nii pinnapealsed – muudkui küsivad “How are you?“, aga vastus kedagi ei huvita. Käsi püsti, kes seda lauset kuulnud on.

Jajah, enne oma esimest Ameerika reisi olin minagi juba läbi imbunud meie kultuuriruumi hinnangutest ameeriklaste pinnapealsusele, võltsnaeratustele ja osavõtmatutele küsimustele. Ent tagasi tulin ma hoopis teatava kadedusega nende ellusuhtumise peale. Mulle meeldib ameeriklaste optimism.

Harjumatult suur kogus rõõmsameelsust tundub alati veidi totaka või naiivsena, eriti introvertsetele põhjamaalastele, aga tegelikult on elu niiviisi helgem ka. Tegelikult on ju ilus vaadata fotosid, kus inimesed naeratavad. Nad vähemalt püüavad rõõmu leida ja hoida. Mitte nagu meie siin oma kannatusi õilistava ajaloo ja töönarkomaanlusega.

Olgem ausad, küsimusele “Kuidas läheb?” on meilgi tüüpvastused. Enamik meist ei hakka oma elukäiku või möödunud nädalat selle küsimuse peale ümber jutustama. Öeldakse ikka, et “ah, tead küll, kiire nagu alati” või lakooniline “hästi”, mis tihti ehteestlaslikult asendatakse ka süngema sünonüümiga nagu “normaalselt” või “pole viga”.

Nii et pada ja katel – ühed mustad mõlemad – ka siinpool ookeani ollakse pinnapealsed ja ebaoriginaalsed. Kahjuks tihti ilma optimismita pealegi. Ameeriklaste käitumise ja valitsejate kritiseerimine tuleb meil siin kaugel suurepäraselt välja, aga võib-olla tasuks nende kultuurist midagi õppida ka?


Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.03.2017

Teadvustatud valikud

Hea ajakirjanik, hea õpetaja, hea lapsevanem, hea pastor – kõigil neil on üks tähtis ühine omadus. Nad suunavad inimesi tegema teadvustatud valikuid. Tark inimene pigem küsib kui vastab. Ta süveneb teemasse, kuid säilitab samas avatuse uuele ja isegi vasturääkivale infole. Ta suhtub elu paradoksidesse ja keerukusse pieteeditundega ning austab teiste valikuvabadust. Ja just sellepärast on tark inimene parim võimalik teekaaslane, sest ta suudab parasjagu kohaneda ja samas muutuste keskel kainelt vajalikku kurssi hoida.

Mida nõrgem on inimese tahe ja arusaam sellest sisemisest kursist, seda altim on ta lihtsalt kulgema. Vooluga kaasa kulgemisest saavad alguse väga paljud sõltuvuslikud nõiaringid ja suhtepuntrad. Mingites olukordades pole asju läbi mõeldud, pole võetud vastutust iseenda elu eest ning mõnda aega hiljem ongi jama käes. Kui inimene ka siis midagi otsustavat ette ei võta, jääb üle vaid silmad kinni pigistada ja loota, et rong läheb mööda. Kuid see rong sõidab ringiratast.

Valikud on igaühe elus alalised külalised. Mõni esmapilgul vähetähtis kompromiss võib eskaleeruda suureks probleemiks. Otsus säilitada uhkus ja mitte vabandust paluda rikub suhteid. Ja samal ajal võib väike abipalve kujuneda täiesti elumuutvaks pöördeks.

Head valikud lähtuvad suuremast pildist. Nende eelduseks on võime olukorrast, emotsioonide ja mõtete virvarrist välja suumida. Vaja on mõõdupuud, mis teeb emotsiooni toel ülespuhutud elevantidest jälle sääsed ja taskulampi, et tabada pimedast südamesopist tõelisi elevante – sügavaid hirme ja probleeme, mis vajavad tõsist tegelemist ja ilmselt ka abi küsimist.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.03.2017

Vabanduse (!) väljak

Miks on nii, et ükskõik kui suur on heaolu, inimesed ikka kiruvad oma ülemusi ja valitsust?

Selles on midagi üldinimlikku, et pinnud teise silmas hakkavad paremini silma kui palk enda omas. Eriti köetakse end sel teemal üles, kui tuleb võimalus kive ülemuste kapsaaeda visata. Siis on kõik järsku suured Kalevipojad, kes laia kaarega lennutavad kive, mis paistavad kohati isegi neist endist suuremad.

Kõik kiruvad teiste rumalust, aga kes julgeks vabandada ja iseenda puudulikkust tunnistada? Laulja Mari Jürjens ükskord julges. Kirjutas laulu sõnadega: „loll on see, kes armastab, nagu mina seda teen“. Sellega sai ta nii mõnegi pööritava pilgu osaliseks, aga mulle meeldib ta siiras ausus.

Ma tahaks ka öelda, et teate, mina olen küll ise rumal. Maailmas on lõputult nähtusi, mida ma ei suuda kunagi mõista, ükskõik, kui väga ma püüaks. Oleks vaid enesepete nimetada end, väikest sipelgat selles suures kõiksuses „targaks“.

Sõidan iga päev mööda Vabaduse väljakust ja leian, et sellise kõrval võiks igas linnas või alevis olla ka Vabanduse (!) väljak. Et kui siis sõidad autoga sellest mööda või bussi valjuhääldist kostab „Järgmine peatus: Vabanduse väljak“ meenuks, et kolleegi tagarääkimise, ülemuse parastamise või valitsuse kirumise asemel tuleks mõnigi kord siiralt öelda: „Andke andeks, ma ise olen loll.“

Mõistagi pole sellise väljaku puudumine linnavõimude või valitsuse süü. Tegelikult on kurb tõsiasi, et isegi selle ehitamisest pole kasu, kui inimesed ise oma südames sellisele väljakule ruumi ei tee.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.02.2017

Mis paistab pragudest?

Mäletan esimesi kordi, kui mu väiksed sugulased mõnele minu jaoks olulisele asjale üks-null tegid. Asjast oli kahju, lisaks tuli nördimus ja pahameel alla neelata, jõmpsikatele andeks anda ning lõpetada enda süüdistamine, et miks ma küll kalli asja kättesaadavasse kohta jätsin.

Siiski on see kõik tühiasi, võrreldes olukordadega, kui mõni inimene katki läheb. Kahjutundest üksi on siis vähe kasu, kuid paremal juhul käivitub ühtlasi empaatia, mis lööb pildi selgeks – vaja on aidata. Aga kuidas?

Inimese kokku liimimine on üks keeruline ülesanne, sest nagu sõnastas üks mu tark sõber - see nõuab palju inimlikku ja jumalikku abi. Palju kergem on parandada kuvandit, teha nägu, et midagi hullu polnudki. Samas olen alati imestanud, kuidas suudavad mõned inimesed lihtsalt teha nägu, et midagi hullu ei juhtunud, kui suhted ja perekonnad purunevad. Kui südamed purunevad üksilduses.

Millegipärast meenutab see külmaverelisus mulle petturitest keraamikute käitumist Antiik-Roomas. Kvaliteetne keraamika oli toona väga habras ning tihti tulid sinna juba põletusel praod sisse. Keraamikud katsid need praod tugeva tumeda vahaga, mis hilisema glasuurikihi alt välja ei paistnud, kuid kui kaussi valati midagi kuuma, sulas vaha ära. Pettust oli silmaga raske näha, kuid vaha paljastus, kui eset vaadati vastu päikesevalgust.

See on küsimus siirusest. Ladinakeelne sõna „siiras“ („sinceros“) tähendab „ilma vahata“ ning kreekakeelne „siiras“ („eilikrinés“) tähendab otsesõnu „hinnatud päikesevalguses“.

Siirus pannakse proovile valguse käes. „Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks,“ seletas antiikkeraamikute kaasaegne, Jeesus.

Inimeseks olemise ilu seisneb just haavatavuses, elu hapruses. Mõned keraamikud on seda tunnetanud ja kunsti valanud ammu enne mind. Nimelt parandatakse jaapani Kintsugi kunstitehnikas keraamika praod kulla või hõbedaga. See toob kaunilt esile tõsiasja, mille sõnastas Ernest Hemingway – maailm murrab kõiki, kuid hiljem saavad just katkised kohad paljude tugevuseks.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 3.02.2017

Tulevik on tasuta

Entel-Tenteli laulus astus majast majasse jonn ja küsis, kas lapsed on kodus. Niisamuti käivad nüüd hirm ja lootusetus ringi ja küsivad, kas nutitelefonid on sisse lülitatud. Kas viimase terroriakti detailid on kenasti meeles? On telefon ikka seatud piiksuma ja värisema iga kord, kui mõnest maailmanurgast kohutav uudis tuleb?

Huvitav, kui suur hulk Eesti rahvast tõstaks käe, kui neilt küsida, kes kardab tulevikku. Arvan, et mereriigile kohaselt tõuseks tihe kätemeri. Üks suur ja lainetav kogu, mis lähemal vaatlusel osutub hoopis - oh üllatust - rahamereks, kus suplevad selgeltnägijad. Sest kelle muu juurde oma uhkust ja ilmalikkust säilitav eestlane ikka abi otsima läheb. Tasuta nõuanded on ju nõrkadele!

Mõeldes sellele, kui palju raha maandub praegu teadmameeste taskutesse, tundub justkui oleks inimesed unustanud, et homne päev tuleb tasuta ka kätte. Üllatavalt paljud maksavad peale, et uskuda ettemääratusse. Miks me usume, et tulevik on kuskil mujal ilma meieta ära otsustatud, lihtsalt fataalne? Miks jätame oma homse kellegi võõra dikteerida ja veel maksame ka selle eest?

Huvi ennustuste vastu saab muidugi põhjendada ka uudishimuga. Ja eks me kõik igatse ajas rännata. Ent tulevikku ei saa ju näha väga lihtsal põhjusel: see on alles kujundamisel. See sõltub tänastest valikutest, julgusest unistada ja lõpule viia.

Kui seljatada hirm teadmatusest homse ees - kui uskuda, et tegelikult on kõik veel võimalik - on olukord põnev ja imeline. Meil igaühel on võimalik osaleda maailma loomises. Olla kaasautorid homse päeva sünnis, andes sellele oma värve ja väärtusi. Luua suhteid, kujundada olukordi, muuta suhtumist. Igaüks ei pruugi jätta suurt jälge maailmale, aga me saame valida, millised jäljed jäävad meie elust paistma.

Elu on nagu maraton ja õnnelik on see, kes suudab lõpuni joosta ehk pidevalt uute eesmärkide püüdmiseks jõudu leida. Kes tahab, võib muidugi mõne versiooni finišiprotokollist osta ja üritada siis seda infot olevikuga lepitada.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 6.01.2017

Päkapiku profiil

Jälle on käes segadusttekitav aeg, mil algklassi õpetajate diplomaatiline võimekus pannakse proovile.

Klassiruumis teadupärast põrkuvad eri kultuurid: advendiajal on ühes leeris päkapiku-usku lapsed ja teises nende illusioonide purustajad. Kuidas kahe huvigrupi vahel laveerida, riivamata kellegi kodust kasvatust ja väärtusi, on keerukas küsimus, millele teistel elualadel õnneks mõtlema ei pea.

Korraks teiste ajakirjanikega siiski päkapikumaailma analüüsides, ilmnes aga nii mõndagi huvitavat. Tüüpiline päkapikk meenutab skeptikutele luureagenti. Tal on igaühe kohta toimik ning juriidiliselt on asi veel palju keerukam, sest ta tegeleb ainult alaealistega. Igaühe kohta on normatiivsest eetikast lähtuv register, kus kõik teod jaotatakse abstraktsetesse kategooriatesse „hea“ ja „halb“. Kogu tema tegevus on igatpidi salastatud, ometi teavad kõik sellest rääkida ja arvestavad temaga.

Sarnaselt PISA testide läbiviijatele on päkapikud Eesti lastega väga rahul ja reeglina saavad meie maimukesed selle tähisena iga päev sussi sisse preemia. PISA testide entusiast on usutavasti ka päkapikkude ülemus – ühtlasi tuntud kui jõuluvana – sest ta jagab kingitusi ainult neile, kes edukalt läbivad intellektuaalsete võimete testi. Rahvakeeli nimetatakse seda luuletuse lugemiseks ning näiteks USA lapsed ei tea sellest suurt midagi. Neil on armuõpetus: kingituse saab lihtsalt niisama.

Kui laste seas taandub kõik see kodusele õpetusele ja usule, on täiskasvanutega asi keerulisem. Täiskasvanud võivad vabatahtlikult kehastuda ise päkapikkudeks. Ja vahel ei jäeta eriti valikut, sest mida muud ikka teha, kui kolleeg on oma uksele riputanud jõulusussi... 

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 9.12.2016

Palun, ole olemas!

Inimene suudab kõiksugu õudused üle elada, aga isata kasvamine varjutab tervet elu.

Tüdruk, kes ei saa isa sülle ronida, asub turvatunnet otsima teiste meeste sülest. Liiga vara ja liiga valede meeste juurest. Isast jäänud tühimik - vastamata küsimus oma väärtusest - ajab kas meeleheitele või sunnib südant külmutama. Kaob naiselik soojus ja särtsakus. Sünnivad lumekuningannad ja vigastatud linnukesed.

Isata kasvanud poisid otsivad samuti ahnelt armastust, ent ei taha kellegi eest vastutada. Nad pole head eeskuju kodust kaasa saanud. Küsida ka ei julge, sest tugeva ja iseteadliku kuvandi säilitamine on olulisem. Oled mees või ei ole, noh.

Kui emb või kumb lapsevanemaks saab - ja halvemal juhul mõlemad koos - muster tõenäoliselt jätkub. Suured eluraskused asetuvad siis kanajalgadele, mis ei jaksa vahel iseennastki kanda. Halvimal juhul nimetatakse see uueks normaalsuseks: naised tahavadki ainult lapsi, mitte mehi, ja mehed ainult vabadust ja füüsilist rahuldust.

Õnneks on vapraid mehi ja naisi, kes on otsustanud seda mustrit muuta. Kes julgevad vastuvoolu ujuda ja olla pereinimesed keset individualistlikku maailma. Küllap tunnevad nemadki kohmetust ja saamatust oma suures maailmamuutvas rollis. Kindlasti varjutab hirm läbi kukkuda aeg-ajalt nendegi elu. Ent tegelikult on õnnestumine palju lähemal, kui arvaks. Juba see on võit, kui laps saab oma vanematega aega veeta ja ei pea täiskasvanuna kurvalt tõdema, et ema või isa polnud tema jaoks olemas.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 11.11.2016

Kiri Pipi Pikksukale

Lugupeetud proua Pikksukk.

Eeldusel, et teiegi vananete, olete praegu ilmselt 80. eluaastates. Vanuse poolest võiksite olla minu vanaema ja selle paralleeli põhjal julgen arvata, et teil on hea meel kirju lugeda. Mis sest, et me tegelikult pole kohtunud ja te ei tea minust midagi. Kirjasõber kulub ikka ära.

Jäin siin mõtlema, et tänapäevas ei tundugi teie elu, millest mina raamatu vahendusel osa sain, nii kummaline. Praegu on Euroopas väga palju naisi, kes jaksavad hobuseid pea kohal hoida. Vähemasti nad loovad endast sellise kuvandi. Mehi pole neil vaja, meeste käest võtavad nad maailma üle.

Ega ma ei tea, võib-olla te polnudki feminist, olite ehk lihtsalt haruldaselt tugev?

Eks eluraskused tee tugevaks. Mul on väga kahju, et teie ema nii noorelt lahkus ja õigupoolest kasvasite isata. Ka selliseid lapsi on meil tänapäeval palju, kes kasvavad ühe vanemaga. Paljud Eesti laste isad töötavad Soomes, me kutsume neid mehi Kalevipoegadeks, see on meie rahvuseepose peategelane. Võib-olla on isa äraolekuga kergem leppida, kujutades ette, et ta on kangelane. Et ta teeb kusagil midagi väga tähtsat. Küllap oskate ise seda paremini hinnata – teie isa oli ju Kurrunurruvuti kuningas.

Teie lapsepõlvest meenub mulle veel see, kuidas te Toomase ja Annikaga koos kummalisi võlupille neelasite ja laususite: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.“ See soov on nüüd paljude reaalsus. Arenenud riikides nihkub vanematekodust välja kolimise iga aina kõrgemale: hiljuti just lugesin, et mullu elas oma vanematega 44,1% Eesti mehi vanuses 18-34 ja 35,2% samas vanusegrupis Eesti naisi (Eurostati andmetel). Teie ilmselt ei oskaks ennast selles olukorras ette kujutadagi, olite niivõrd iseseisev.

Samas ega Rootsi ühiskond ka teie olukorra suhtes ükskõikne olnud, teid taheti ju lastekodusse panna. Kas tagantjärele vahel kahetsete ka, et ei lasknud end sinna viia? Teil olid küll sõbrad, aga elus on ikka vaja, et oleks ka vanemaid, kellelt nõu küsida.

Kas leidsite endale vähemalt mõne usaldusväärse mentori, keda usaldada ja kellest eeskuju võtta?

Õigupoolest ma ei teagi, mis teist sai. Viimati olin teie tegemistega kursis, kui te protesteerisite haridussüsteemi vastu, taunides korrutustabelit ja paberile joonistamist, sest sinna ju ei mahu midagi. Täna on korrutustabel ikka au sees, aga joonistada saaksite nüüd mõnes koolis elektroonilisele tahvlile, mis ei saa kunagi täis. Usun, et see meeldiks teile.

Lapsena pidasite hobust ja ahvi. Kas teil on ka nüüd pensionipõlveks mitmejalgseid kaaslasi? Ja kui juba küsimiseks läks, kas te abiellusite? Kui on liiga isiklik, te ei pea vastama.

Ei väsitagi teid pikema kirjaga, saadan vaid tervisi.

Hele-Maria

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 4.11.2016

Uus narkootikum

The New York Times, CNN, The Washington Post, Time, The Huffington Post, teadlased ja paljud Hollywoodi kuulsused on pannud seljad kokku, et teavitada avalikkust pornograafia kahjulikust mõjust saidil Fight The New Drug.

Kui ma esmakordselt nägin ühe tuttava käepaelal üleskutset „Fight The New Drug“, küsisin, mis see uus narkootikum siis on, mille vastu võitlema peaks. Kuuldes, et see on pornograafia, olin üllatunud, See üllatus tegi kiirelt minekut, kui süvenesin teemakohastesse artiklitesse ja teadustöödesse. Mul läks süda pahaks. Veelgi enam murdsid mu südant tõestisündinud karmid lood pornograafia laastavast mõjust suhetele, mida rääkisid mu sõbrad, kui selle teema lauale tõin. Ma ei kujuta ette, kui palju on neid, kes rääkida veel ei julge.

Pornograafia on narkootikum, mille tarbimisest on interneti abil saanud ulatuslik ja salakaval epideemia.

Pornograafiat vaatava inimese aju õpib aegamisi seostama nähtut „dopamiinilaksust“ tekkiva rahuldusega. Sama efekt tekib narkootikumidega. Aju omalt poolt kaitseb end pideva kemikaaliuputuse eest ning lülitab mõned retseptorid välja. Sama intensiivsusega kogemuseks vajab inimene siis aina rohkem või „kangemat“ kraami. Pornograafia puhul jätab varem erutanud materjal siis külmaks ja otsitakse üllatuslikumat ja vägivaldsemat. See toimib, sest dopamiini tootmist ajus kutsub esile ka šokeeriv või uudne vaatepilt (sellest tuleneb internetisõltuvus laiemaltki).

Aju kohaneb dopamiini ületootmisega ja inimene ei suuda ennast enam ilma selleta hästi tunda. Väiksed asjad, mis varem rõõmustasid, näiteks kohtumine sõbraga või mõnus treening värskes õhus ei suuda võistelda pornost saadava „dopamiinilaksuga“ ja inimene tunneb end ärevana või tuimana kuniks saab jälle segamatult ekraani vahendusel midagi erutavat tarbida. 

Äriliselt on pornotööstus ülimalt kaval.

See pakub ajutist leevendust üksildusele ja depressioonile ning vastutasuks süvendab neid pikas perspektiivis. Inimesele söödetakse valesid, mis panevad teda päris inimestes pettuma - päris naised ei näe välja nagu ilukirurgia meistriteosed ega suuda võistelda kokkumonteeritud fiktiivse vaatemänguga - ja mida suuremaks muutub isolatsioon ja masendus, seda enam pöördub inimene pornograafia juurde.   

Aga mis see teiste asi on, kui keegi pornot vaatab? Teisi see ju ei mõjuta. Oeh, oleks see vaid nii. Uuringud näitavad, et naised, kelle mehed vaatavad pornograafiat, tunnevad end reedetuna, kogevad viha, meeleheidet ja kaotusvalu. Paljud kannatavad seejärel ärevushäirete või depressiooni all ning mõnedki muutuvad suitsiidseks. Lisaks oma kaaslase alandamisele toetab iga pornograafia tarbija võimsat äri, mille glamuurse imidži taga on inimkaubandus, prostitutsioon, narkoäri ja vägivald.

Pornograafia pidev vaatamine muudab tahes-tahtmata omaseks selle väärtusüsteemi. Esiteks pole inimene muud kui oma kehaosade summa. Mees ja naine on väärt vaid nii palju kui nad suudavad kedagi rahuldada. Mitte kellelgi pole tundeid või oma arvamust. Naised on rahul kõigega, mida mehed tahavad, ükskõik kui alandav või vägivaldne see on. Ja kui keegi koheselt ei rahulda, on uus ja erutavam vaid ühe kliki kaugusel.

Ütlematagi selge, et mida omasemaks need ideed saavad, seda raskem on leida tõelist armastust.

Viited teadustöödele ja rohkem infot: www.fightthenewdrug.org.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 14.10.2016

PS. Võib tekkida küsimus, kuidas pornograafia on „uus“ narkootikum, kui see on mingil kujul ju alati olemas olnud. Uus sellepärast, et teadlased on alles viimasel kümnendil saanud pildi ette sellest, kuidas pornograafia mõjutab indiviidi ajutegevust ja käitumist ning ühiskonda. Pealegi on internet ja selle levik muutnud pornograafia kõigile kättesaadavaks ning filmitööstuse areng võimaldanud luua montaaže, mille kõrval kahvatuvad kunagised skandaalsed pornoajakirjad jms. Sellepärast saab pornograafiast alles nüüd rääkida kui narkootikumist.

Ja muideks, pornograafia põhilised vaatajad internetis on noored vanuses 12-17! Noortele suunatud selgitavat videot pornograafia mõjust näed siit: https://youtu.be/qBtgA0ZLWo0. 

Ood raamatute lugemisele

Mis saaks, kui asendada telefoni vahtimine raamatu lugemisega? Viimasel ajal olen seda hakanud endalt ja sõpradelt küsima. Püüan ette kujutada, milline oleks siis meie ühiskond.

Milline pilt vaataks vastu, kui ma hommikul bussi astun, ja nutitelefonide asemel on inimestel ees raamatud? „Tema siin loeb Dostojevskit, tema Tšehhovit – mu lemmik! – või näe, tema siin on kätte võtnud romaanikonkursi võidutöö, uuriks õige, kuidas tundub ka,“ mõtleksin esmase vaatluse järel. Enne, kui maha istuks, mõtleks veel igaks juhuks varuplaani ka: „Tegelikult oleks huvitav vestelda ka vanamehega, kes Hugo Lepnurme mälestusi loeb seal eemal või äkki selle prouaga, kes seente hoidistamise osas parasjagu teadmisi täiendab, äkki ta oskab midagi kiirelt soovitada ka männiriisikate jaoks.“

Vau, kui põnev sellises bussis sõita oleks! Kui meeleolukad võiksid olla vestlused ja kui kerge oleks harivat ja meeldivat vestlust pidada, isegi introverdil. Linna ummistamine autodega poleks enam nii kohutavalt suur probleem, sest bussisõit oleks päriselt elamusrikas, mitte ainult säästlik.

Ent seda räägib ju minu fantaasia. Tegelikkus on märksa nukram. Nutitelefoni põrnitsejalt ei sobi küsida, mida ta loeb. See kas riivab ta privaatsust või tekitab lihtsalt piinlikkust. Kuidas ta ikka ütleb, et loeb anonüümse ajakirjaniku vaimusünnitist, mis kümne lause ja mitte ühegi viitega teaduslikele materjalidele loetleb seitse märki, mille põhjal saab kindlalt väita, et mees sind petab. Emh.., ei, vestlust ei teki ja mõningane ebamugavus tekitab kiusatuse ise ka telefon taskust välja võtta.

Teine kontingent „bussitelefoonereid“ naudib samal ajal, et nüüd saab mis tahes ajahetkel ja kohas küsida: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?“ Sest peegel ei pea enam seina peal olema, vaid on kaasaskantav ja enamgi veel – moodne „peegel“ võimaldab kokku lugeda kõik meeldimised, mida enda näolapp (loe: profiilipilt) saanud on ja kõrvutada tulemusi oma lähikondlastega. Vaid hetke kaugusel on karm tõde sellest, kes „nutiriigi“ kauneim on.

Kuniks see seltskond püüab vapraks ja ilusaks saada või vähemasti sellise kuvandi endast luua, on bussis veel kolmaski kamp telefonivahte. Need on töönarkomaanid, kes ei saa endale lubada, et nad hetkekski töörattast maha astuvad. Mine tea, äkki annab tervis siis järele või tuleb jälle elu mõtte üle mõtiskleda. Ei, need päevad on läbi – nüüdsest surmani, mis tõsi küll, võib ootamatu südameinfarktiga tulla – olen efektiivne inimene! Ei mingit ajaraiskamist puhkamisele, suhtlemisele. Ei mingit ruumi inimlikkusele, peaasi, et asjad tehtud saaks. Ja selle nimel on virtuaalne postkast koguaeg lahti. Iga kiri tuleb kinni püüda enne, kui see jõuab postkasti maanduda.

Masendav, kas pole? Aga mina olen otsustanud: bussisõitudeks pistan alati mõne raamatu kotti. Ja kui te mind kohtate, võite julgelt küsima tulla, mida ma loen. Siis saabki teoks see hariv ja meeldiv vestlus, millest hetk tagasi unistasin. Ainult et kui te ninapidi telefonis olete, te muidugi ei märka mind ega raamatut.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 23.09.2016

Vaala kõhus

Olen hakanud mõtlema, et vana testamendi lugu Joonast annab ette õpetliku kujundi. Joona ei allunud kõrgemale käsule minna Niinevesse ja nii juhtus, et laev, millega ta põgeneda püüdis, sattus suure tormi kätte, Joona visati üle parda ning valaskala neelas ta alla. Pärast kolme päeva ta siiski taltus ja otsustas teha, mis vaja, ning siis läks kala rannale ja oksendas mehe välja. 

Üsna ebaharilik lugu, kuid päris kasuliku moraaliga. Ma mäletan, kui mul tekkis visioon ja tahe teha oma debüütalbum. Ajastus oli üsna arusaamatu, sest olin just otsustanud muusika lihtsalt hobiks jätta ning ajakirjandust õppima asuda. Olin küll terve elu muusikat õppinud ja selle sees end kõige paremini tundnud, kuid tahtsin ka mõnd “päris ametit” ning muusikaajakirjanduses olin selle väljundi juba leidnud. Ja siis ühtäkki tundsin, et tegelikult oleks aeg küps ellu viia üks unistus, mis õigupoolest varemgi minu sees olemas oli olnud.

Sarnaselt Joonaga tundsin ma vajadust midagi ette võtta, aga ei tahtnud tegutsema hakata. Sissekäimata rada, liiga raske ja teadmatusest tulvil. Pealegi ei meeldi mulle sponsoreid otsida ja endal vajalikku raha pole võtta. Ja üldsegi, ma olen pigem üksik tegutseja, kuid plaaditegemine nõuab  väga palju meeskonnatööd, mõtlesin ma endamisi. Üle kõige, nagu ikka inimeseloomadel kombeks, ma lihtsalt kartsin, et ei saa hakkama.

Sarnases olukorras oli üks mu 50ndates tuttav. Ta oli unistanud ühest töökohast, Eesti olusid arvestades, päris haruldane koht, riigi peale mõni vist leidub. Aastaid soovmõtlemist kulmineerus reaalse tööpakkumisega. Ühtäkki näis kõik liiga hea, et olla tõsi. 

Ja kui see kauaoodatud hetk kätte jõudis, tekkis samas hirm, et mine tea, kas tasub kohta vahetada, äkki ei saa uute ülesannetega hakkama. Võib-olla olen liiga vana selliste asjade jaoks ja nii edasi. 

Ma arvan, et hirm on üks suur vaal, mis pidevalt inimesi alla neelab. See neelab alla unistuste kodud ja ettevõtted, hammustab tüki ambitsioonikatest ideedest ja kriibib oma hiigelsuurte hammastega meid ennastki. See neelab iga päev palju kunstiteoseid, armastusavaldusi ja halvimal juhul inimesi kogu täiega. Ja ühtäkki leiab inimene, et ta on justkui mustas augus. Kuskil, kus pole valgust ega lootust.

Et inimene kohaneb kõigega, juhtub kahjuks nii, et paljud kohanevad ka valaskala kõhus. Nad ei tahagi sealt välja tulla, sest enesehaletsus teeb olemise võrdlemisi soojaks ja keskkond, mis sest, et sünge ja vastik, saab pikkamisi koduseks ja tuttavaks. 

Neid inimesi võivad aidata lähedased, kes siis uksele koputavad, kardinad üles kerivad ja julgustavad. “Sa saad hakkama,” innustavad nad ja vahest lisavad nad, et nemadki on selle tee juba läbi käinud. Vajadusel väljendavad nad "karmi armastust" ja sunnivad jalad kõhu alt välja võtma ja tegudele asuma. Karta võib, aga tegutseda tuleb sellegipoolest. 

Kui inimene otsustab seda juttu usaldada ja tegutseda, oksendab masendust või hirmu sümboliseeriv valaskala nad välja. Ja tagantjärele võib selline kogemus väga kasulikuks osutuda. Esiteks tunned ära, kui järjekordne valaskala tahab sind või su visiooni ära süüa. Teiseks märkad neid valaskalu teiste eludes ja on, mida kaaslastega jagada. 

Mina igatahes tegin plaadi ära ja ka mainitud tuttav otsustas hirmu kiuste tegutseda. Ikka edasi ujuda, kuigi valaskala tuli ligi. Tundub hea plaan see kala nälga jätta.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 16.09.2016

Miks ikkagi armastus Vargamäele ei jõua?

Läksin suvel kontorist kahe kolleegiga lõunale, kuigi neil mõlemal oli puhkus. Korraks võttis mõtlema küll, et mida nad siis kontoris teevad, aga ülearu see olukord mind ei hämmastanud, sest olin suve jooksul kohanud teisigi töömesilasi, kes puhata ei taha. Õige mitu tuttavat plaanisidki puhkuse selle järgi, millal oli võimalik projekti korras mõnd muud tööd teha. Ja aastate jooksul on ikka ja jälle vestluste käigus välja tulnud veelgi enam neid, kes puhkust üldse välja ei võtagi. Vähemasti mitte enne, kui tööandja käsib veidikenegi puhata.

Eesti rahva fanaatiline töökus pole mingi saladus. Kui “õige eestlane” puhkama läheb, siis ega ta kuhugi kao – ikka telefon ja arvuti kaasas. Üks kaasautor vabandas minugi ees, kui artikkel veidi hilines, et seadis sammud puhkuse ajal metsa ja seal ei juhtunud korralikku wifi’t olema. Ma oleks rõõmuga lasknud tal puhata ja leidnud teise kirjutaja, aga ta ise tahtis. Selle kõige valgel ei imestanud ma üldse, kui nägin Pirita teel suurt tänavareklaami, kus lubati rannalistele kiiret internetti. Postril ilutses randa läinud ülikonnas (!) mees, portfell näpus. Juures oli lubadus, et internetiühendus on rannaski hea – töö tegemata ei jää.

Miks eestlased ei puhka?
Olen seda küsimust veeretanud juba pikka aega, arutanud teistega, ja pole ammendavat vastust leidnud. Kindlasti mõni lihtsalt naudib oma tööd nii väga, et ei tahagi midagi muud teha. Väga populaarne on ütlus, et kui teed, mida armastad, pole vaja elus päevagi töötada. Kuid on ka kurvemaid stsenaariume ja üht neist meenutas hiljuti kaevandusmuuseumis lavastatud Urmas Lennuki näidendi “Kaevurite päev”. Etendus rääkis kolmest naisest, kes armastavad liiga palju. Kahjuks pole neil kedagi, keda armastada, niisiis on nad pühendanud end kaevurite päeva tähistamisele. Selleks kaevasid nad oma minevikust välja kõik, mis haiget teeb.

See on meie õnn ja õnnetus, et võrreldes esivanematega ei pea meie labidat eriti tihti kätte võtma. Töökus (loe: kaevamine) on meil veres ja kui pole piisavalt väljundit, võib juhtuda sama mis nende naistega – kaevame hoopis omaenda sisemuse üles. Siis lähevad mõtted katkistele peresuhetele ja täitmata jäänud unistustele. Meenuvad hetked, mil lootusetus ja usupuudus said saatuslikuks. Tekib hirm tuleviku või julgeoleku pärast või haletsus oma ebaõnnestumiste pärast. Väliselt on kõik hästi, aga sisemus on mõne päevaga pahupidi keeratud. Sellise karmi reaalsusega silmitsi seismist igaüks välja ei kannata. Olukorda leevendab ja aitab ennetada see, kui kasutada labidat õigel eesmärgil – töö tegemiseks.

Pole kahtlust, töö lunastab osa meie vaimsest tervisest, ent jooks töörattas pole kaugeltki püsiv lahendus. Kui ise puhkust ei võta ja ülemus ka ei survesta, niidab varem või hiljem mõni tervisehäda jalust. Ja siis tuleb ikkagi töölt koju jääda. Varem või hiljem on igal oinal oma puhkepäev. Ja mis siis saab? Siis võib tõdeda, et tööd tehti ja vaeva nähti, aga armastust Vargamäele ei tulnud. Armastus nõuab tööd ja vaeva, aga teistmoodi – kontoris rügamine ei aita suhetele tihti kaasa.

Isiklikke muresid tuleb vahel lahti kaevata mõne targa ja armastava inimese toel. Olgu see siis mõni lähedane või psühholoog, kes oskab küsimustega kaevamist suunata. Täisväärtuslikuma elu nimel tasub see ära. Seniks aga kniks ja kummardus neile, kes juba julgevad puhata.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 2.09.2016

Puud tunned viljast

Elades infoühiskonnas ja oluliselt suuremas majanduslikus heaolus kui eelnevad põlved, tuleb silmas pidada, et meil on kalduvus üle mõelda ja palju niisama “ringi jõlkuda”. Hinge sees hoidmiseks pole vaja pooltki nii palju energiat kulutada kui sadakond tagasi talus elades ja nii on meil käes väga palju vabadust. Et vasikavaimustus internetist pole veel kaugeltki möödanik, käib lõviosa jõlkumisest virtuaalmaailmas.

Juunikuu seisuga on maailmas 1,13 miljardit inimest, kes veedavad iga päev aega Facebookis. Iga kord küsib Facebook neilt “Millest mõtled?” ning paljud neist muudkui vastavadki. Kõik, kes on kunagi unistanud teise mõtete lugemisest, võiks nüüd ju rõõmust lakke hüpata, sest Facebook vahendab lõputult lugemismaterjali teiste mõtetest. Ent asi pole nii roosiline. Facebooki uudisvoog on küll visuaalselt kui kaev, mis ei tühjene, ent joogivett sealt igaüks ei leia.

Võrrelda ei tohiks

Missouri ülikooli mullune uuring tõestas, et sotsiaalmeedia kasutamine võib põhjustada depressiooni sümptomeid. Professor Margaret Duffy selgitas: “Leidsime, et kui Facebooki kasutajad muutuvad kadedaks oma Facebooki sõprade tegevuste ja elustiili suhtes, on nad palju altimad raporteerima depressiivseid tundeid.”

Võrdlemise omapärased lõksud varitsevad mujalgi internetis. Näiteks guugeldades sõna “mandlioperatsioon” võib viie minuti jooksul esimestest tulemustest teada saada, et mandlite eemaldamine on mõnele “köki-möki” ja hea viis kaheksa kilo võrra kaalu langetada, teisele on see põrgulikult valus. Ühtlasi saab teada, et kodanik varjunimega Kohalik Tuimestus ei soovita mandleid ära lõigata ja et isikul nimega Pettunud oli väidetavalt veel aasta pärast operatsiooni “nagu kalaluu kurgus”.

Ütlematagi selge, et sama kergesti võib end segadusse viia teistegi teemadega. Folklorist Marju Kõivupuu avas seda teemat, tutvustades oma raamatut “Eestlase eluring”. “Näiteks teadmised, kuidas väikest last hooldada, teda toita, kuidas probleemidega toime tulla, saadi naiste käest, kellel olid juba lapsed, oma vanematelt või vanavanematelt. Aga tänapäeva noored emmed arutavad virtuaalkommuunides ja vahel on seal selliseid probleeme, mis tekitavad küsitavusi, kas need on mõistlikud lapse tervise ja heaolu seisukohalt,” sõnas ta.

Kui ma põhikoolis käisin, oli populaarne mõttemäng arutada, mida keegi küsiks, kui satuks juhtumisi vestlema mõne kuulsusega või suure mõtlejaga. Irooniline, et nüüd, mil interneti ja pisukese tahtejõu abil on enam-vähem ükskõik kes kättesaadav, pillutakse küsimusi kaootiliselt just suvalistele tundmatutele, ja eks suures infomüras devalveeru ka küsimused.

Preester Philippe Jourdan kirjutas hiljuti Postimehes: “Info saamine on praegu kergem kui kunagi varem. Tõe otsimine mitte, ja see vajab rohkem pühendumist kui varem, nii tõde maailma sündmuste kohta kui ka tõde inimese elu eesmärgi ja tähenduse kohta.”

Niisiis, vaadakem üle oma küsimused ja võimalikud allikad. Tasub mõelda, mida ühe või teise küsimusega saavutada tahame. Ja veelgi enam – keda usaldame vastama? Viimase testimiseks sobib suurepäraselt iidne tarkus: puud tunned viljast.

Kolumn ilmub Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 26.08.2016

Mis mõttes raha pole oluline?

Päeva lõpuks loevad rahast palju rohkem suhted - mida see ikkagi tähendab?

Just selle küsimusega maadles üks mu sõber oma sünnipäevalauas. Arutelu oli käinud töö ja rahateenimise ümber ja viis lõpuks õilsa ja tuntud tõdemuseni, et raha pole kõige olulisem. Mis tahes tööst on lõpuks ikkagi inimesed, suhted, tähtsamad. Sünnipäeva pidavale härrale ei andnud see mõte rahu. Ta jäi mõtlema olukordadele, mille tunnistajaks ta on tänu oma ametile saanud olla, riikidele, kuhu ta oli tööasjus reisinud, eduelamustele, mida järjepidev töö on andnud - kas tõesti peaks selle kõik üle trumpama üks järjekordne sünnipäev sõpradega? Nii justkui peab olema, kui suhted on kõige tähtsamad, ent sõpruskonna või perega laua taga istumine ei anna ju kaugeltki elu kõrghetke mõõtu välja.

Kõrvutades töö ja pereelu kõrgsagedusi, võib viimane nii mõnelgi eluperioodil kaotajaks jääda. Ise küsimus on, kas ja miks neid üldse ühele pulgale seada. Pilt muutub, kui vaadelda tööd ja peret teineteist vastastikku toetamas. Nii tegi psühhoterapeut Morgan Scott Peck, võrreldes abielu mäestiku baaslaagriga, kus hoitakse varustust ja puhatakse enne uutele tippudele tõusmist. "Kogenud mägironijad teavad, et baaslaagri eest hoolitsemisele tuleb pühendada vähemalt sama palju või isegi rohkemgi aega kui mägironimisele endale, sest baaslaagri turvalisusest ja varustatusest sõltub nende ellujäämine," nentis Peck. Ta tõdes, et meestel on kalduvus abielu-nimelise baaslaagri eest mitte vastutust võtta, oodates samal ajal, et kodune keskkond püsib nende passiivsusest hoolimata täiuslikus korras. Naised seevastu kipuvad kodus ja pere juures olemist ületähtsustama ja unustama, et mees vajab saavutusi ja kogemusi ka väljaspool koduseinu ning kasuks tuleks see ka naisele endale.

"Inimelu ülimaks eesmärgiks jääb alati indiviidi vaimne areng, tema iseseisev tõus tippudele, mida saab vallutada ainult üksinda. Ning samas on silmapaistvaid vallutusi võimalik sooritada vaid eduka abielu või eduka ühiskonna toetusel," tõdes Peck.

Selle tõe mõistmine võtab mõnel aega mitukümmend aastat. Harvardis on juba 75 aastat põhjalikult uuritud 724 mehe elukäiku. Uuringusse valiti nad teismelistena ja paljud neist, sarnaselt 21. sajandil sündinutele, pidasid selles vanuses peamisteks sihtideks kuulsust ja rikkust. Algul küsitleti poiste vanemaid, neid ennast, hiljem ka nende naisi ja lapsi. Läbi aastate on mehi pidevalt uuesti intervjueeritud töö ja pereelu teemadel, uuritud nende aju, südant, verenäitajaid. Seda kõike sihiga välja selgitada, mis aitab inimestel olla õnnelik ja terve.

Leiti, et 80. eluaastates on tervemad need, kes oma 50ndates olid lähisuhetega rahul. Neil, kel on keskeas kellelegi loota, on 80ndates parem mälu ja efektiivsem ajutegevus. Järelikult võivad ka veidi magedavõitu sünnipäevapeod olla väärt investeering tulevikku. (Rohkem infot uuringu kohta: https://goo.gl/XpDLzC)

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 8.07.2016

Roosa kadedus

Mu ema õpetas mulle midagi sellist, mida isegi Google’ist ei leia.

India vanasõna kohaselt paneb naabri kaupade vahtimine silmad valutama. Näen seda pidevalt omaenda ja sõprade-tuttavate elust. Näen seda pidevalt Facebookis. Ikka ja jälle tundub, et kellelgi teisel läheb paremini. Tema elu on palju kergem, tema äri on edukam, tema lapsed on tublimad. Miks mul nii hästi ei lähe?

Need lõputud mõtted ja küsimused on osa kadeduse nõiaringist. Üks kadestab teist, teine esimest. Justkui objektiivsetest ja suurtest asjadest kuni selleni, et üks tahab lokkis, teine sirgeid juukseid. Mõnikord lähevad asjad nii kaugele, et kadedus hakkab dikteerima meie tegevust. Alateadlikult võib kadeduse leevendamine viia tahteni äratada teistes kadedust. Juba klassikaline näide selles vallas on mõne kõrghetke jagamine sotsiaalmeedias, samal ajal kui keskpärased ja halvad päevad lükatakse vaiba alla. Ma ei arva, et selles keskkonnas peaks kuidagi teisiti käituma, ent sealseid “kaupu” silme eest läbi lastes tuleb endale küll pidevalt meelde tuletada, et see polegi tegelikkus. On vaid hoolikalt komponeeritud kuvand, millest ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Ja liiga pikalt ei tasu vaadata – silmad hakkavad valutama.

Mis puudutab reaalset elu, siis kahtlemata torkab alati keegi sealgi silma oma edukusega. Mõnikord ei oska seda muudmoodi seletada, kui et teisel oli õnne. Nagu ütles prantsuse kirjanik Jean Cocteau: “Me peame uskuma juhustesse. Kuidas me muidu oskaks seletada nende edu, kes meile ei meeldi?”

Teine põhjus silmapaistva edu taga on tavaliselt talent. Tänamatult tihti aga nimetatakse talendiks või andekuseks ka seda, mille nimel on keegi aastaid vaeva näinud. “Oh, ma annaks oma elust kümme aastat, et niimoodi viiulit mängida,” võib nii mõnigi erutunud kontserdikülastaja lausuda pärast lummavat kontserti. Tead, mis? Tõenäoliselt andis see viiuldaja vähemalt 15. Laval säramisele eelnenud armutult järjepidev harjutamine, ohverdused ja hetked, mil mõni suur eeskuju ütles, et temast asja ei saa, ei jõua meieni (või Facebooki). Samas on see täispakett ja eraldi tellida pole võimalik. Ei saa edu ilma tööta ja pole mõtet kadestada midagi, mille hinda nagunii ei maksaks.

Teatud määral on kadedus samas ka paratamatu. Küll aga saab igaüks valvata, mis värvi kadedus on. Minu kunstnikust ema õpetas, et see võiks olla roosa. Kummalisel kombel pole ma seda mõistet kellegi teise suust hiljem kuulnud ega leidnud kedagi, kes seda kuulnud oleks. Isegi Google ei tea sellest midagi. Minu ema tõlgenduses tähendas “roosa kadedus” taganttõukavat jõudu. Selle alge pärineb samast kohast, kust kadedus, aga väljund on palju edasiviivam: see utsitab võtma jalad kõhu alt välja ja tegutsema. Mis nendest naabri kaupadest ikka vahtida, mine kauple enda omadega parem.

Kolumn ilmus Äripäevas: Puhkepäeva toimetaja veerg 10.06.2016